Lugesin Marimelli blogi uue kodu sisustamisest ja kuigi ma täielikult mõistan seda kärsitust, et tahaks kõike ja kohe ja valmis, ma ise olin samasugune kui kunagi maja valmis sai, aga õnneks sai eelarve otsa ja nii on majja asjad tulnud aastatega. Miks õnneks? Sest nii oleme me aru saanud, mis on täpselt on meie. Ma ei oska seda seletada, aga noh mingi hetk saime aru, et ilmselt sellist ilusat kataloogi/instagrami kodu Ussipesast ei saa, et ongi selline Segasummasuvila. Eile just Liivi jagas pilti oma kodust, et leidis ühe vaiba, mis talle tundus, et sobib koju hästi, aga et eks ilu on vaataja silmades ja nii ongi. Lisaks meeldib mulle taaskasutus ja vanad looga asjad nagu te teate. Ma ei arva üldse, et see on ainus ja õige suhtumine kodu sisustamisel, aga mulle meeldib.
Paar kuud tagasi kui olin onu ja tädi juures istunud pika söögilaua taga + veel paar kuud varem pahandanud pidevalt Idaga, et ta oma mängudega laua pinna ära võtab ning liniku sassi ajasin, sain ma aru, et meie elutoa keskmest on puudu suur piklik söögilaud. Asusin selle otsingutele. Muidugi esimese hooga Marketplace´ist, sest ma lihtsalt ei raaaaaatsi maksta 1000 eurot söögilaua ja toolide eest. Silma jäi mulle see must laud roosade toolidega. Nillisin ja vaatasin ja mõtlesin ning lõpuks otsustasin, et jah, see tuleb koju kaasa. Mu meelest sobib ideaalselt.
Ainus miinus on, et nüüd ei sobi sellega kokku diivanilaud, mis on valge plaadi ja heledate jalgadega. Hakka nüüd veel uut diivanilauda ka otsima eks. Aga äkki saab jalad ära värvida? Küsisin Marekilt, et kas saab. Marek noogutas. Uurisin täpsemalt, et millega ja kuidas. Marek raputas pead. “Mis on?” küsisin. “Palu ära hakka ise tegema,” vastas ta tüdinenud näoga, “siis ma pean kõik ise ümber tegema.”
Tõsi. On lihtsam kui ta ise selle kohe algusest lõpuni ära teeb. Ja kui juba ümber tegemisest rääkida, siis panin õhtul pesu kuivama, st mõtlesin, et olen hea naine ja aitan, et panen osa ise kuivama. Tegin oma töö ära, istusin teleka ette ja kuulsin õuest ohkamist. “Issand jumal, ma pean su emaga rääkima, et ta sulle koolituse teeks! Kes see nii pesu paneb kuivama?” Teile vist ei tule enam üllatusena, et mu ema ja Marek panevad pesu kuivama kuidagi eriliselt. Sopsutavad ja raputavad ja teevad tuhat liigutust enne kui kuivama panevad. Mina nii palju ei viitsi.
Ühtlasi on meie majas veel üks mööbliese, millest Dexter suurem on. Okei, peaaegu. Me ise enam ei taipa kui suur ta tegelikult on, alles siis kui ta mõne suure objektiga võrreldes ikka suurem on.
Esimese oma kodu elutoa tegin konkreetselt kapinuppude ümber. Ses mõttes, et ostsin viie euroga vanad nõukaaegsed kummutid (siis ei olnud nad veel nii hinnas kui praegu) ja ei teadnud veel, milliseks neid värvida. Kuni leidsin roosad kapinupud, mille lihtsalt pidin saama. Kõik ülejäänud hakkas kujunema nende ümber. Vaikselt ja aegamisi, aga just nii, et saaks tekkida just see minu elutuba. Ja ta tuli selline värviline rõõmus boheem. Praeguses kodus on mul rohkem 1930ndate talumaja stiil, mis kujuneb samuti aegamisi, sest isegi kui mul oleks raha kõik ühe raksuga valmis teha, ei leia ma ei sobivaid ideid ega asju korraga nagu leiaks ehk moodsa stiili puhul, aga see ei ole minu jaoks. On ilus kellegi teise juures külas olles vaadata, aga pikema aja peale hakkab mul selles interjööris kuidagi külm.
Tahaks jah kohe ja korraga ning on tüütu ja ajab närvi, kui asjad on pooleli, aga see tasapisi kujunenu on pärast mulle kuidagi nii omane ja armas.
Oi, kuidas ma tahaks sinu kodu näha ❤️
Tead, ma tahaks teda ise ka VÄGA näha, kui ta lõpuks valmis on. 🙂 Hetkel vaid köögi ja elutoa osa minu maitse järgi, muu kõik vana euroremont, millisena ostsin. Sees olen elanud aasta ja mõned kuud. Mööbel on küll enda oma peale ühe garderoobikapi, mis lendab sealt niipea, kui remondiga töötuppa jõuan.