Oleme ausad, kas kedagi üldse enam üllatab, et ma pidevalt sinine või kuidagi katki olen. Viimased aastad aastad emotsionaalselt olen enda arvates terveks saanud, aga füüsiliselt on mul kogu aeg kusagil mõni haav. Suuremalt jaolt on need haavad villid, sest ma ei mõtle, kas jalanõu on mugav, ma vaatan, kas on ilus; ma ei mõtle praktiliselt, et ehk ei peaks uusi saapaid jalga panema pikale reisile, ma vaatan, kas mulle meeldib; ma ei võta teisi jalanõusid kaasa, sest kohvris on niigi vähe ruumi.

Nii olen ma näiteks korra läinud Norrasse kontsakingadega. Tundsin, et tahaks vahelduseks naiselik olla. Kahepäevane reis, no kes see siis midagi muud kaasa võtab veel. Kui ma siis juba esimesel päeval Karl Johanil jalutades enam ei suutnud sammugi astuda, ise tegin muidugi vaprat nägu, komberdasin ma esimesse ettejuhtuvasse poodi sisse ja ostsin endale madalad jalanõud. Tuli välja, et aastateks parim ost. Maksid ehk 199 NOKi, aga kestsid aaaaaaaastaid. Ma kõndisin need ribadeks. Marek lõpuks juba palus, et ma need pastlad ära viskaks, aga ma viskasin need ära alles siis kui tõesti tallad olid sõna otseses mõttes läbi kõnnitud.