tööintervjuu

Chat GPT abil tööle!

/ Eveliis / Leave a comment

Ma olen erinevatest kandideerimistest ja kodutöödest kirjutanud omajagu, viimane neist see imeline kogemus, kus kodutööna taheti seda kolme kuu turule sisenemise strateegiat (loe siit), aga ma ei ole kirjutanud sellest, miks ma päriselt arvan, et need igasugu kodutööd ja strateegiate kirjutamised on mõttetud ja minu arvates ei aita leida tööle õiget ja oma peaga mõtlevat inimest.

Alustame algusest ja minu enda näidete põhjal. See sama kandideerimine, kus oli 67 vooru ja vaja strateegia kirjutada, et kuidas saaks uuelt eksportturult kolme kuu, mitte kahe aastaga (nagu oma ala asjatundjad kõik ütlevad) tulemusi. Seal oli ühe esimese vooruna vaja vastata ka kuuele küsimusele. Ma vastasin ka. Võtsin küsimused, panin Chat GPT-sse ja saatsin ära. Sain järgmisse vooru, kus sain suhelda juba äriarenduskonsultandiga, kes oli appi võetud, ning teada, et mu vastused olid ülihead, kohe näha, et mõtlev inimene, teab millest räägib. Eks ma tean ka, aga võin ka täitsa ausalt öelda, et ma parandasin neid Chat’i vastuseid minimaalselt.

Tööle kandideerimine: tee “kodutööna” KOLME KUU strateegia tasuta

/ Eveliis / 4 Comments

Tööle kandideerimiste lugusid olen ma nüüd kuulnud ja kogenud ise igasuguseid, aga see siin võidab absoluutse esikoha. Lugesin eile oma meile ja mõtlesin, et kas ma olen saanud juba tööpakkumise, mille ma olen kuidagi maha maganud, sest kuidas saab olla, et mulle juba laekuvad konkreetsed tööülesanded. Sest see, mu sõbrad, ei ole enam kodutöö, vaid puhas strateegia, mida tööle kandideerijatelt tasuta tahetakse.

Ma ei ole sellise asjaga absoluutselt nõus. Ma olen aastaid samasuguseid asju teinud tööülesannetena, saanud selle eest korralikku palka, või siis on eksportturule sisenejad, minult seda teenusena ostnud. Ühesõnaga ma olin kergelt šokis. Kui šokist üle saan, siis vastan neile ka viisakalt, aga enne emotsioneerin end siin blogis ära. Ja soovitan tööle kandideerijatel oma väärtust teada. Ma saan aru, et seis turul on raske, “kandideerijaid oli oioi kui palju, aga sina oled nüüd üks neist viiest, kellele ma peale KOLMANDAT vooru ka kodutöö veel saadame ENNE kui omanikuga vestlema lubame”, kuid nii asjad ikka ei käi.

Tööle!

/ Eveliis / Leave a comment

Ma nüüd otsustasin, et ma lähen tööle ära. Aitab küll niisama olemisest ja ringi lustimisest, ma tunnen, et ma enam ei taha kodus olla, vaid tunnen puudust tegutsemisest, organiseerimisest, planeerimisest. Muidugi olen ma seda kõike ka praegu teinud, aga midagi on puudu. See tööle minemise tunne. Mulle meeldib see tunne.

Aga kuhu ma siis tööle lähen?

Tööpakkumised, kandideerimised ja tagasiside

/ / Leave a comment

Ma ilmselt olen sellest siin ka bloginud, et (vist) kevadel sain ma üsna ambitsioonika tööpakkumise – koht ja kõik kõnetas, palk oli imeline, aga mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem ma sain aru, et seal sooviti inimest, kes teeks ära nelja inimese töö. Ma olen seda juba proovinud ja isegi kui palk tõesti lõi silma särama, loobusin ma sellest pakkumisest. Eks ta ikka on kripeldanud natuke, aga täna tean ma, et see oli õige otsus.

Sest no lugege vaid mõned postitused tagasi, miks ma siin “suvepuhkusel” olen ja millega tegelen, eksju. Aga ei saaks öelda, et see ei oleks tekitanud sellist mõnusat egoboost’i – järelikult ma olen oma töös hea, mind tahetakse ja mulle ollakse valmis maksma. Ma sain sellest natukene innustust.

Lõpetame nende kodutööde kirjutamise nüüd, eks?

/ / 2 Comments

Mõnikord tundub mulle, et me elame nii moodsas riigis, et vahepeal tunnen end nagu Pätsuaegne naine, kes pooli moodsaid asju esimest korda näeb. Alustame kasvõi tollest BeReal (sry, ma tegelt ei tea, kuidas seda kirjutatakse) äpist, millega noored mul palusid endast pilti teha ja ma nende pildistamise asemel endast selfiet hakkasin tegema.

Aga noh sellised äpid ja see, et ma neid ei tea, ei pane mind imestama. Ma ei ole enam 15 ja ausalt ega mind need ei huvita ka. Vabalt võin olla see vend, kes viis kuud vanu TikTok videosid Facebookist vaatab.

Mis värk nende tööpakkujate solvumistega on?

/ Eveliis / 4 Comments

Kas teil on ka nii, et kui te tööd ei otsi, siis tuleb igasugu pakkumisi ja siis kui otsite, on selline tunne, et pole olemas ühtegi kohta, kuhu te sobiks, sest absoluutselt ühtegi pakkumist ei tule, isegi kutset vestlusele. Mul on täiega tihti nii. Lisaks veel on tihti nii, et kui siis pakkumisi tuleb, siis tuleb mitu korraga ja tee siis see õige valik, eksju.

Mäletate ju seda korda kui ma kuupäevad sassi ajasin, viimasesse vooru ei läinud ega vastanud ka telefonile, sest mu telefonil olid kõik teavitused “mute” peal ning mul polnud aimugi, et mind taga aeti. Pole siis ime, et nad 2.kohale jäänud inimese ehk “safe choice” nagu nad ütlesid, valisid. Ma oleks vist ka valinud. Lakkusin päris korralikult haavu, et nii loll olin, aga kuna mul oli samal ajal kaks pakkumist veel, siis sain suhteliselt kiiresti üle, et nii loll olin olnud. Täna tundub mulle, et pidi nii minema, aga noh ikka mõnikord mõtlen, et huvitav, kuidas ma oleks tolles rollis hakkama saanud.

Ja mäletate seda hiljutist pakkumist, kus potentsiaalne tööandja mu peale solvus, sest ma tõtt rääkisin. Et unustasin ära, et samal päeval oli mul üks kohtumine. Kui ta mind tunneks, siis ta oleks mõistnud, et see on nii minulik. Kui kalendris meeldetuletust ei ole, siis ma tõesti võin samale päevale neli erinevat asja organiseerida ja siis avastada, et oih… Sülitan kolm korda üle õla, aga vot tööalaseid kohtumisi ei ole ma veel suutnud ära unustada. Ai, kurat, valetan. Ühe lõunasöögi olen küll unustanud. Samas, mind on ka unustatud. Olen ekstra teise riiki kohale sõitnud ja avastanud, et kedagi ei ole. Ei olnud lihtsalt meeles. Ühe korra olen nagu tropp seisnud maja ees vihmas oma kataloogiga ning üritanud uksest ja aknast sisse saada, aga ei saanud. Mu meelest oleks viisakas olnud öelda, et kuule, ma otsustasin ümber, mitte ignoreerida, aga mida mina ka viisakusest tean.

Mõnda aega tagasi tuli mulle jälle üks huvitav pakkumine. Tuleb ju tunnistada, et on ikka egopai küll kui keegi ütleb, et vot vaatasime seda ja toda ning meile tundus, et me peaksime lähemalt rääkima. Meelitatult suhtled edasi ja flirdid mõttega ning siis ühel hetkel tunned, et teine pool vajub ära. Mis värk on? Saad vastuseks, et oih, me ei pannud tähele, et sulle vist su praegune töö meeldib, et me siis ei hakka rohkem pingutama. Eem.. mida? Tunnetad kuidagi järjekordset solvumist. No kas mina olen süüdi, et te oma kodutööd paremini ei teinud enne kui oma pakkumisega lehvitama tulite ning mu kõrvale praakisite, sest “tundub, et praegune töö meeldib”.

Mis värk nende solvumistega on?

Egopai ja valetamine

/ Eveliis / 1 Comment

Mul on üks endine tööandja, kellega mul oleks justkui lörriläinud armusuhe (seda ütlen ma siis ikka naljaga eks!), sest ikka tuletab ta end aegajalt mulle meelde, ütleb, et tegin head tööd ja tema tegi valesti, kuigi seal tööl olles kuulsin täiesti vastupidist, nii et nii see “armusuhe” läbi saigi. Kui töösuhe läbi sai, siis nats ikka lakkusin haavu, sest töö ise meeldis mulle väga, aga see vaimne ahistamine hakkas ajudele. Tänaseks on haavad lakutud, kuid samas ju pean tunnistama, et paitab ikka küll ego kui keegi ütleb, et krt tegin vea, sest sa tegid head tööd. Vahepeal on sellist egoboosti vaja.

Mõnda aega tagasi tuli mulle postkasti üks tööpakkumine, st kutse vestlusele. Sel samal egoboosti põhjusel mõtlesin ma, et aga miks mitte kuulata, mida siis pakutakse. Seda enam, et esimene vestlus toimus netis ja pakkumine ise oli üsna ahvatlev. Mitte et ma oleksin üldse mõelnud töökoha vahetusele, aga teate ju küll inimest – mõnikord see dollarimärk hakkab ikka silme ees jooksma ning paneb mõtlema. See dollarimärk oli ahvatlev. Pidasin selle esimese vestluse ära. Jutuajamine läks väga hästi, kohe nii hästi, et jäin mõtlema, et aga mis siis saab kui ma nüüd peaksingi otsustama.

Olin nõus, et lähen nendega ka füüsiliselt kohtuma. Minulikult ei olnud mul aga meeles, et mul on samal päeval koolitus, see tuli mulle meelde eelmise päeva hilisõhtul. Nii kirjutasin ma hommikul kohe väga viisakalt, et teate, kahjuks unustasin ära koolituse ja ei saa tulla ning kuna sõidan ka ära, siis järgmised päevad sel nädalal ei sobi. Ei hakanud ka kaugemat kuupäeva pakkuma, sest sain aru, et neil on töötaja leidmisega kiire ning vaevalt ma ainus kandidaat olin, et las siis lähevad edasi teistega, et ehk ongi parem, et aeg ei sobinud.

Algas koolitus. Selle ajal ma kõnesid vastu võtta ei saanud, aga sain ka sms-i, et ma kohe tagasi helistaks, et midagi on vaja täpsustada. Kirjutasin vastu, et saan tagasi helistada paari tunni pärast. Seda ka tegin. Vabandasin, et tõesti selline tobe asi juhtus (mul on mingi värk nende kuupäevadega, sest mäletate ju toda korda kui ma päev hiljem tahtsin teise vooru minna ja seepärast ka valituks ei osutunud, kuigi mu esitlus, mille hiljem teha sain, oli parim. No hard feelings, ma oleks ka teise kandidaadi valinud) ja sain vastuseks: «Nii, ole nüüd hea, ütle ausalt, mis juhtus?»  Selgitasin uuesti, et tõesti unustasin, aga sain jätkuvalt vastuseks, et miks ma valetan ja midagi paremat välja ei mõtle, et nii kadus usaldus ja see on sellel ametikohal väga oluline.

Kolmandat korda ma enam ei viitsinud selgitada, et ma tõesti ajasin kuupäevad sassi. Ütlesin, et kui nii siis nii ja panin toru ära. Hiljem mõtlesin, et vaata kui huvitav, et kui räägid tõtt, saad pahandada. Oleks pidanud valetama. Veider värk?