Mul on üks endine tööandja, kellega mul oleks justkui lörriläinud armusuhe (seda ütlen ma siis ikka naljaga eks!), sest ikka tuletab ta end aegajalt mulle meelde, ütleb, et tegin head tööd ja tema tegi valesti, kuigi seal tööl olles kuulsin täiesti vastupidist, nii et nii see “armusuhe” läbi saigi. Kui töösuhe läbi sai, siis nats ikka lakkusin haavu, sest töö ise meeldis mulle väga, aga see vaimne ahistamine hakkas ajudele. Tänaseks on haavad lakutud, kuid samas ju pean tunnistama, et paitab ikka küll ego kui keegi ütleb, et krt tegin vea, sest sa tegid head tööd. Vahepeal on sellist egoboosti vaja.

Mõnda aega tagasi tuli mulle postkasti üks tööpakkumine, st kutse vestlusele. Sel samal egoboosti põhjusel mõtlesin ma, et aga miks mitte kuulata, mida siis pakutakse. Seda enam, et esimene vestlus toimus netis ja pakkumine ise oli üsna ahvatlev. Mitte et ma oleksin üldse mõelnud töökoha vahetusele, aga teate ju küll inimest – mõnikord see dollarimärk hakkab ikka silme ees jooksma ning paneb mõtlema. See dollarimärk oli ahvatlev. Pidasin selle esimese vestluse ära. Jutuajamine läks väga hästi, kohe nii hästi, et jäin mõtlema, et aga mis siis saab kui ma nüüd peaksingi otsustama.

Olin nõus, et lähen nendega ka füüsiliselt kohtuma. Minulikult ei olnud mul aga meeles, et mul on samal päeval koolitus, see tuli mulle meelde eelmise päeva hilisõhtul. Nii kirjutasin ma hommikul kohe väga viisakalt, et teate, kahjuks unustasin ära koolituse ja ei saa tulla ning kuna sõidan ka ära, siis järgmised päevad sel nädalal ei sobi. Ei hakanud ka kaugemat kuupäeva pakkuma, sest sain aru, et neil on töötaja leidmisega kiire ning vaevalt ma ainus kandidaat olin, et las siis lähevad edasi teistega, et ehk ongi parem, et aeg ei sobinud.

Algas koolitus. Selle ajal ma kõnesid vastu võtta ei saanud, aga sain ka sms-i, et ma kohe tagasi helistaks, et midagi on vaja täpsustada. Kirjutasin vastu, et saan tagasi helistada paari tunni pärast. Seda ka tegin. Vabandasin, et tõesti selline tobe asi juhtus (mul on mingi värk nende kuupäevadega, sest mäletate ju toda korda kui ma päev hiljem tahtsin teise vooru minna ja seepärast ka valituks ei osutunud, kuigi mu esitlus, mille hiljem teha sain, oli parim. No hard feelings, ma oleks ka teise kandidaadi valinud) ja sain vastuseks: «Nii, ole nüüd hea, ütle ausalt, mis juhtus?»  Selgitasin uuesti, et tõesti unustasin, aga sain jätkuvalt vastuseks, et miks ma valetan ja midagi paremat välja ei mõtle, et nii kadus usaldus ja see on sellel ametikohal väga oluline.

Kolmandat korda ma enam ei viitsinud selgitada, et ma tõesti ajasin kuupäevad sassi. Ütlesin, et kui nii siis nii ja panin toru ära. Hiljem mõtlesin, et vaata kui huvitav, et kui räägid tõtt, saad pahandada. Oleks pidanud valetama. Veider värk?