Mingi hetk viskas mulle iga hetk kui ma Facebooki avasin Meghani ja Harry (liba)uudiseid ette. Jube tüütuks muutus Eks ma muidugi ise olin süüdi, et olin uudishimulikult nende kohta lugenud ja nii neid mulle ette pilduma jäigi.  Viimasel ajal viskab mulle kogu aeg ette kehade ja dieediteemalisi postitusi. Siinkohal pean ma küll ütlema, et mul on kahtlus, et keegi kuulab mind pealt. Räägin mina kodus, et kaal on ikka ülemõistuse suur ja mis juhtub järgmisel hetkel? Igalt poolt hakkas ette pilduma erinevate toitumisnõustajate, bodypositivity, dieedisoovituste reklaame ja postitusi.

Esiteks mul on nii kopp ees sellest, et õppige oma keha armastama ja iga keha on omamoodi ilus, okei laias laastus ehk ongi, aga mina vaatan ennast peeglist ja mõtlen, et miks ma peaksin seda keha armastama hakkama kui ma tegelikult tahan hoopis teistsugust keha. Ma ei pea end koledaks, üldse mitte, ja enesehinnanguga ei ole mul tõesti ka probleeme, aga ma tean, milline ma tahan välja näha. Miks ma siis ikka veel ei näe? Lihtne: mugavus. Ma võiksin iga päev jalutada ja ma võiksin iga päev joosta, ma võiksin palju asju, aga ma ei viitsi, sest kole ilm. Asi pole sugugi selles, et mulle ei meeldiks liikuda. Reisil olles tuleb mul 11 000 sammu täis nii, et silm ka ei pilgu. Kodus on lihtsam leida ettekäändeid. Üks mu lemmikuid, mida ma ikka enda rahustuseks olen korrutanud, on see, et need paganama tabletid, et kui nende söömise nüüd järele jätsin, siis kaovad ka kilod. Hahhaaa, naljakoht. Mõnikord ma ikka vist ei taha endale tunnistada, et olen kohe 40 saamas ja ainevahetus ei ole enam selline, et lähed õhtul magama ja hommikuks oled viis kilo kergem. Kui sai end (kasvõi tablettidest) paksuks söödud, siis kaalu kaotamiseks tuleb midagi ette võtta.

Vahemärkusena. Tegin Facebooki lahti ja esimese asjana tuleb mulle ette järgmine lugu:

A while back, at the entrance of a gym, there was a picture of a very thin and beautiful woman. The caption was “This summer, do you want to be a mermaid or a whale?”

 

Ilus sõnum, ma olen nõus. Pildil oli ka ilus naine. Pluss-suuruses naine. Ma ei ütle, et ta ei võiks “ilus vaal” olla, aga mina isiklikult ei taha sellist sõnumit endale sisendada. Mida siis ette võtta? Kui ei taha sisemist jumalannat leida ja oma “vaalakeha” armastama hakkama. Dieet ikka. Nägin Marimelli postitust Simeonsi dieedist ja esimese hooga mõtlesin kohe, et davai, ma proovin ka. Täpselt paar tundi hiljem loobusin, sest ma teadsin, et ma ei viitsi iial kaaluda, preppida, kaasas kanda mingit toitu. Ma lihtsalt ei viitsi. Ma tunnen ennast. Täpselt samal põhjusel jätsin ma pooleli Fitlapi, kuigi kava retseptid tundusid mulle hästi sümpaatsed ja nii palju kui ka tegin, maitsvad. Aga ma ei kujutanud ette end iga söögikorda täpselt kaalumas ja läbimõtlemas, kas ikka tohib. Ma ei oska end piirata. Ma ei pea silmas seda, et ma kugistaks igapäevaselt alla pool grillitud kanakoiba, jooks peale liitri Coca Colat, vaid seda, et ma ei taha “ei” öelda kui lähen restorani ja näen menüüs midagi ahvatlevat, mõeldes, et pagan, selle või tolle peaks asendama. Ma ei taha. Me läheme homme Villa Wessetisse, kus on minu meelest ääretult hea menüüga restoran. Ma ei kujuta ette, et teised naudiksid oma õhtusööki, samal ajal kui mina nosiksin kodus kaas preppitud toitu. Lisaks tahan ma “ojadena” šampanjat kui lähen abikaasaga romatilisele date´ile.

Orgu toitumiskava kohta ütleks ma sama –  kaalu, mõõda, jälgi, hoia. Ei viitsi.  Lisaks pean tunnistama, et ma ei prooviks Orgu kava kunagi, sest tema reklaamvõtted on mulle lihtsalt ebameeldivad. Jah, nii pinnapealne olengi. Aga laias laastus on kõik need toitumiskavad ühesugused – kaalu koguseid, jälgi mis suust sisse ajad ja maksa X summa kuus.

Ma olen viimased paar aastat olnud täitsa teadlik toituja, umbes aasta on mu toidust 70% taimne ja julgen öelda, et ka tervislik, ma tean, mis on lubatud (kui tahad sale ja terve olla), ma tean, mis on keelatud (kui ei taha vinguda nagu mina), ma tean, mis mulle sobib ja ei sobi, selles mõttes ma tunnen oma keha ja oma organismi. Seda ei uurinud, kas kahed tabletid omavahel ja minu depressiooniga kokku sobiks (ega ka alkoholiga), olgu, sain lisaks veel umbes kaheksa lisakilo, aga vahet ei ole, see oli minu tookordne valik ja ilmselt ka vajadus. Täna seda vajadust ei ole. Seega olen ma söönud normaalse inimese kombel, vähendanud igasugu tipsutamisi, aga ei ole ikka miski toidu- ja joogipühak – reedel jõin koos sõbrannaga kaks pudelit vahuveini ja lisaks natuke veini ka, laupäeval sõin Idaga Hesburgerit, ometigi aasta algusest olen ma kaotanud ca kolm kilo. Näha pole muidugi suurt midagi, kuid kaalunumber oli teine. Ilma preppimata, end piiramata ja kellelegi maksmata. Kasutades lihtsalt oma kainet mõistust. Seega ma mõtlen, miks üldse toitumiskavad? Kellele? Jajaa, ennetades kommentaare, kindlasti on inimesi, kellele nad vajalikud on, aga sellised massilised liitumised? Kas inimesed ei oskagi enam ise oma aju kasutada, et kui keegi ette ei ütle, siis ei oska midagi ise teha.

Ma ütlen ausalt, et “vaalaks” jääda ma ei taha, aga ma ei suuda kunagi leida endas nii palju tahtejõudu, et siduda end mõne kaalulangetusprogrammiga. Kui kaine mõistus ei aita tervislikud ja normaalselt süüa, siis mingi hetk pean ma kas oma sõnu sööma ja 1) liituma Orgu/Fitlapi/Simeonsi grupiga või 2) ütlema “Merineitsit pole olemas ja kui oleks, siis ta ei oleks nii tark, ilus ja armastuväärne kui vaal.”

Elame-näeme!