thoughts

Ma olen nii retro//La la la la la la tonight

/ Eveliis / 15 Comments

Kuulasin Retro FM raadiost New Kids On The Block lugu. “Tonight“.  See oli üks mu lemmiklaule kui ma väike olin. Ma olin väike aastal 1990. Siis lugesin Jane blogist, et ta vaatas väiksena juba õudukaid. “Jeepers Creepers”. Jane oli väike aastal 2001. Õhtul nägin pilti, kus keegi näitas oma lapsele floppy disk´i ja laps ütles, et “vau sa oled 3D printeriga endale “Salvesta” ikooni printinud.” Minul olid ülikooli kodutööd floppy disk´il. Umbes 2001.aastal. Esimesed aastad tegime ettekandeid ikka kenasti grafoprojektoril.

Ma olen nii retro, kas pole?

Ma andsin eile ühe tibatillukese intervjuu blogimisest. Pärast seda intervjuud jäin ma end võrdlema teiste blogijatega. Populaarsete blogijatega. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka teha midagi ägedat ja jagada ägedaid ettevõtmisi, aga kõik need ägedad asjad, mis ma korda olen saatnud, on jäänud sinna floppy disk´i aega. Ma olen kõik need asjad, mida nemad teevad, avastavad ja kogevad, juba ära teinud ja elangi nüüd täitsa tavalist keskmise eestlase elu. Selles mõttes pole ju isegi ime, et mu blogi on ühe “näägutava vanadaami” blogi, sest mul ei ole lugejatega midagi põnevat ja ekstraordinaarset jagada.

Miks siis üldse blogida? No vot. Siia see koer ongi maetud. Mulle meeldib kirjutada. Raamatute kirjutamiseks ei ole mul piisavalt annet. Ai, kus ma selles mõttes kadestan Maed, kelle sulg lihtsalt lendab ja kes paneb kõik nii kaasahaaravalt kirja! Ma tahan ka kirjutada. Ja nii ma kirjutangi. Arvamusblogi. Sest kui enda elus midagi väga põnevat ei toimu, siis asjadest arvama jään ma midagi kogu aeg. Selle asemel, et mõtted endale jätta, panen kirja ja jagan teistega. Mõnikord inimestele meeldib, enamus ajast ei meeldi. Aga ma ikka kirjutan. Saan ennast nii välja elada. Muud hobi peale kirjutamise ja lugemise mul ju ei ole.

Reisimine oleks. Peaks reisiblogi. Aga selleks oleks vaja reisida. Ja selleks oleks vaja kaamerat. Enda oma viisin Fotoluksi juba sada aastat tagasi, et nad vaataks, kas sellesse saab veel eluvaimu sisse puhuda, aga nad ei ole mulle isegi tagasi helistanud. Ma ei liialda kui ma ütlen, et varsti olen kuu aega oodanud. Paljast kaamerast ei ole ka kasu, sest pilte tuleks osata teha.

Mood oleks. Peaks moeblogi. Sekkarileidudest, disainileidudest, ägedatest inimestest ägeda stiiliga. Samas tähendaks see jutu asemel rohkem pilte ja ka ei sobiks, sest 1) kaamera ja pildistamise oskus ning 2)ma ei saaks rahuldatud oma vajadust kirjutada.

Kodusisustus oleks. Peaks kodublogi. Samas jällegi nii palju takistusi. Raha, aeg, anne ja viitsimine vanakraami restaureerida, kaamera, pildistamise oskus. Vaatan näiteks Miramii blogi ja suren kadedusse. Vaatan Höme blogi ja suren kadedusse. Vaatan…issand mulle ei tule selle blogi nimi hetkel meelde…ja suren kadedusse.

Mis alles jääb? Arvamusblogi. Mida ma pean hobiks. Mitte selleks, et end blogi kaudu paremaks teha ja end paremana tunda (Perekooli vanasõna). Kuidas see üldse välja peaks nägema? Ma ei oska. Mina oskan end läbi blogi pigem halvemaks teha.

Uhhh…ma ei tohiks enam Retro FMi kuulata. See paneb mind end liiga retrona tundma. Eriti blogijana.

//

I heard “Tonight” by New Kids On The Block in the radio. It was one of my favorite songs when I was little. I was little in 1990. Then I read from one blog, how the author was already watching horror movies when she was a kid, “Jeepers Creepers”. She was a kid on 2001. In the evening I saw a picture where somebody was showing floppy disk to a child who was then amazed how “the SAVE button was printed out with 3D printer.” I saved my university homework on floppy disks that was around 2001. The first years we used graphical projectors for presentations of course.

I am so retro, aren’t I?

I gave a tiny interview yesterday about blogging. After that I started comparing myself to other bloggers. The popular bloggers. Sometimes I wish I would do something awesome and share awesome things, but I have already done this awesomeness, around the floppy disks’ time. I have already done everything what they are discovering and doing now, which leaves me to live my normal average Estonian life. In that sense it cannot be a surprise that my blog is by “an old nagging lady” because I have nothing existing and extraordinary to share with my readers.

Why blog then? Well … this is the truth. I like writing. I am not talented enough to write a book. I really envy Mae in that sense, because she can write page after page after page and still keep the excitement. I want to write too. So I write. An opinionated blog. Even if anything special is not happening in my own life, I will always remain having an opinion. Instead of keeping my thoughts to myself, I write them down and share with everybody. Sometimes people like them, most of the times they don’t. But I keep writing. I can get things off my chest this way. Like you know, I have no other hobbies beside writing and reading.

Travelling could be. What if I start writing a travel blog. But would need to travel. And I would need a camera. I took mine to repair ages ago to see if it can be fixed. I still haven’t heard back from them. I am not exaggerating when I say it’s been nearly a month. Having a camera is not everything as you also need to know how to take pictures.

Fashion could be. What if I start writing a fashion blog. Tell about findings from second hand stores and new design discovers, talking about cool people with cool style. But this would still mean more photos and less writing which wouldn’t be suitable for me, because a) it needs a camera and skill to shoot b) I wouldn’t be able to satisfy my need to write.

Home design could be. What if I start writing blog about home. Again, too complicated. Money, time, talent and will to restore old things, camera, skill to take photos. Sometimes I go to Miramii blog and die of envy. I check Höme blog and die of envy. I look at … oh dear, I cannot even remember the name to that blog … and I die of envy.

So what is left? An opinionated blog. Which for me is a hobby. Not to show myself better via blog and feel myself better (a saying in our infamous forum). How one does that anyway? I don’t know how. If anything, I know how to show myself worse via blog.

Hm … I shouldn’t listen to retro music anymore. It makes me feel too retro. Especially as a blogger.

Ummikus

/ Eveliis / 2 Comments

Istusin hommikul ummikus, mõlgutasin mõtteid ja kuulasin muusikat. Mul peab autos alati olema mõni plaat, sest mingil hetkel viskab mul raadio nii üle, et ma lihtsalt ei suuda. Hetkel ketrab mul autos “Antsude” plaat (enne seda ketras Ida soovil “Eesti Hümn” CD – päriselt, tal on praegu lisaks kikimikidele lemmiklauluks Eesti vabariigi laul). Sellel  (Antsude) plaadil on üks laul, mida ma võin muudkui üle ja üle kuulata (kuni mingi hetk lihtsalt kopa ette viskab). Rohkem selliseid laule palun!

Tegelikult tahaks ma linnas käia üldsegi rongiga, sest noh need samad ummikud, kus ma istun. Mõttetu aja – ja rahakulu. Istuks rongis, loeks raamatut (kui ma selle üles leiaks!), blogiks, mängiks Candy Crush´i. Aga sel nädalal on mul vaja autoga käia. Teisipäeval ja neljapäeval on Ida laulutund, kus ta nüüd huvitaval kombel käib rõõmuga. Mis sellest, et mõnikord võib tulla tuju, kus ta tunnis ei taha mitte midagi kaasa teha, aga vähemalt ei pea ma karjuvat last lasteaiast ära tooma. Homme on mul vaja üht inimest sõidutada. Tahab minna sõpra haiglasse vaatama – sõber on juba nädal aega koomas, süda oli lihtsalt seisma jäänud. See tuli mulle šokina. Mina tunnen seda inimest vaid läbi Facebooki, aga alles kaks päeva viskas LinkedIn mulle ette ta profiili ja soovitas konnektida. Millegi pärast ma ei vajutanud seda nuppu. Aga see pani mind jälle mõtlema sellest kui üürike on elu. Ja kui oluline on oma pere, sõprade ja tuttavatega kontakti hoida. Ma ei ole kõige parem kontakti hoida. Kuigi Triin siin hiljuti kirjutas, et ma olen alati “jaa, muidugi, davai, lähme”, siis tegelikult lükkan ma palju asju kogu aeg edasi. Ah küll jõuab ja järgmine kord. Reedel helistasin ühele sõbrannale ja too pidi šoki saama, sest ma ei helista ju kunagi, enne kui viimane häda käes. Nüüd helistasin ja kutsusin külla. Ma püüan end muuta ja rohkem olemas olla. Inimesed on minu jaoks alati olemas. Ma peaksin oskama seda rohkem väärtustada.

Eile ujusid välja mingid vanad probleemid. Sellele ei aita kaasa, et  mu aprillikuu tasud on ikka veel laekumata. “Rasked ajad,” saan ma vastuseks. Mis seal ikka. Mõistame. Nuputan välja midagi, et lahendus leida ja lähen edasi. Ma ütlen ausalt, et ma enam isegi ei jaksa masenduda.  Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ainus valguse kiir tunneli lõpus ongi see, et loen kuid ja mõtlen, et 23 kuud veel…23 kuud veel. Seda on tunduvalt vähem kui 60 kuud.

tumblr_inline_oyhlbcCADf1rp7kwg_400.gif

Ja kui oma mõtetega olen ummikusse jooksnud, saan ka mõne hea uudise. Sellest heast uudisest saan varsti loodetavasti juba pikemalt rääkida. Kui kõik läheb nii nagu peab, siis see on üks mu unistuse täitumine. Like for real. 

 

“I drank to drown my sorrows, but the damned things learned how to swim.” (Frida Kahlo)

/ Eveliis / 4 Comments

Alkohol maitseb tihti hästi. Punkt. Ei, ma ei arva, et ma olen sellepärast alkohoolik. Punkt. Kas ma joon liiga palju? Võib-olla. Mis eristab siis mind alkohoolikust? Ma ei tea.

Ma  tegelikult leian, et see on natuke silmakirjalik, et öelda, et mulle meeldib vein, ma olen veinisõber, aga sina, kallis sõber, kes sa iga õhtu teleka ees kolm-neli õlut jood, reedel pudeli viina sisse keerad, laupäeval pead parandad ja pühapäeva-õllega teleka ees istud, oled alkohoolik. Samas aga ma natukene nii arvan. Ma arvan ka, et erinevus alkohooliku ja nö hobi-alkohooliku vahel on see, et teine suudab piiri pidada, ta suudab lõpetada või üldse joomata jätta ning ta ei tee purjus päi idiootsusi. Okei, tantsib baariletil või käristab naistele Veuve Cliquot välja, need ka jah lähevad idiootsuste alla, aga ma pidasin silmas kaklemist, purjuspäi rooli istumist ja muud sellist. Alkohoolikul on pohmakas, tema ainus mõte on peaparandus ja ta võib hea peatäie pärast kõik muud tööd-kohustused nurka visata.

Alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks. Alati on midagi tähistada, alati on midagi, mis kurvastab, alati on see kellelgi teise süü, et juuakse. Või on olnud raske tööpäev või tuleb telekast jalgpall või on ilus ilm või jumal teab, mis. Alkohoolikut ei huvita miski, mis ümberringi toimub, ta ei tunne asjadest rõõmu.

Halvimal juhul tekib tal depressioon. See ajab jooma. Tal ei ole alkoholiprobleemi, depressioon lihtsalt ajab jooma. Ta joob, et unustada. “Väikest printsi” olete lugenud? Seal on selline peatükk:

Järgmisel planeedil elas joodik. See külaskäik oli väga lühike, kuid tõukas väikese printsi sügavasse kurvameelsusesse.
“Mis sina siin teed?” küsis ta joodikult, kelle ta leidis suure hulga igasuguse tühjade ja täis pudelite ees sõnatult istumas.


“Joon,” vastas joodik süngel ilmel.
“Mispärast sa jood?” küsis väike prints.
“Et unustada,” vastas joodik.
“Mida unustada?” päris väike prints, kellel temast juba kahju hakkas.
“Et oma häbi unustada,” tunnistas joodik ja laskis pea norgu.
“Missugust häbi?” uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.
“Häbi, et joon!” kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.
Ja väike prints läks nõutult minema.
“Suured inimesed on ikka tõepoolest väga imelikud,” ütles ta endamisi, kui ta oma teekonda jätkas.

(“Väike Prints”)

Kuigi ma alustasin oma postitust provokatiivselt sõnadega “alkohol on hea. Punkt”, siis ma lõpetan teistsuguse statement’iga- Alkohol lõhub suhteid. Punkt. Tegelikult kui ma midagi põlastan, siis on see arutu joomine.  Joomine ja purjus inimesed tekitavad minus ebakindlust ja hirmu. Kui teil on mõni sõber, kes joob liiga palju, siis ärge lööge käega, et ah läheb üle või ta ju alles nii noor või tal on hetkel rasked ajad. Mured ei upu alkoholi, nad õpivad ujuma. Alkohoolik ise ei näe probleemi. Teised näevad.

Aga kuidas alkohoolikut aidata? Kui tal pole probleemi ja ta abi ei taha?

//Alchol tastes good. Period. No, I do not consider myself as a drunk because of that. Period. Do I drink too much. Perhaps. What is the difference between me and a drunk then? I don’t know.

I actually agree that it is a bit hypocritical to say that it makes me a winelover, when I drink wine, but you, dear friend, with your 3-4 daily beers, weekend vodka, hanover beer and Sunday evening TV beer, have a problem. But still I think so a bit anyway. I think that the difference between a drunk and a “hobby-drunk” is that the first doesn’t know how to stop, where are the limits, cannot admit that he/she has a problem, blames others and just cannot handle alcohol in a meaning that he/she will totally loose control over reason. Drunk driving, fighting…just some of the examples.  Alcholic gets hang overs, thinks only about how to fix it and for a good party with lots of alcohol he/she can forget all duties and about family. He/she is present right then and there, notthinking of consequences. 

There is always a reason. Bad day. Good day. Nice weather. Someone has done something wrong. Hard day at work. Good day at work. Nagging husband/wife. No joy of small things, just he/she and the bottle. 

In worst case he/she is depressed. It makes the drunk drink. Not that they have a problem. They just drink because they are depressed. They drink to forget. have you read “Little Prince”? There is following chapter: 

“The next planet was inhabited by a tippler. This was a very short visit, but it plunged the little prince into deep dejection.

“What are you doing there?” he said to the tippler, whom he found settled down in silence before a collection of empty bottles and also a collection of full bottles.

Tippler

“I am drinking,” replied the tippler, with a lugubrious air.

“Why are you drinking?” demanded the little prince.

“So that I may forget,” replied the tippler.

“Forget what?” inquired the little prince, who already was sorry for him.

“Forget that I am ashamed,” the tippler confessed, hanging his head.

“Ashamed of what?” insisted the little prince, who wanted to help him.

“Ashamed of drinking!” The tipler brought his speech to an end, and shut himself up in an impregnable silence.

And the little prince went away, puzzled.

“The grown-ups are certainly very, very odd,” he said to himself, as he continued on his journey.”

Although I started my post with provokative words that alcohol is good, I end with a different note. Alcohol ruins lives. Period. I don’t like drinking. Meaningless drinking. Drunk people make me insecure and afraid.

But how do you help an alcoholic? Who hasn’t got a problem? And doesn’t want help?

I need 3 coffees, 6 puppies and like 12 million dollars

/ Eveliis / 5 Comments

Meil on Idaga olnud kaks fantastilist ja muinasjutulist augustikuu õhtut hyttas, meeldivas seltskonnas, hea toidu ja huvitavate jutuajamistega. Sellistel hetkedel tundub, et kõik on nii ilus ja mured täiesti teisejärgulised. Need õhtud on mulle ka kuidagi nii inspireerivalt mõjunud, et ma olen viimased kaks päeva teinud tööd nagu hull, lootes ISE midagi ära teha ja jõudagi mingil hetkel punkti, kus ma ei ole enam ise abivajaja, vaid saan teisi aidata (mu meelest selline ilus plaan, mille poole püüelda).

Kõige naljakam nende kahe õhtu juures on olnud see, et Ida on olnud täielik unistuste laps. ma ei julge küll ära sõnuda, kuid ei mingit jonni, vingumist, virisemist, lihtsalt on istunud koos meiega laua taga ja söönud ning kui enam pole tahtnud süüa, on ta lihtsalt kenasti omaette mänginud. Seda ei ole varem juhtunud! Samamoodi magamisega. Läheb kenasti voodisse ja MAGAB. Täna lausa kella kaheksani, et me jäime hiljaks.

Võib-olla on sellel mingi seos minu endaga? Ma püüan Idale mitte välja näidata kui olen mures või kurb, ma arvan, et see ei ole tema suhtes aus ja kuna ma püüan rohkem pingutada tema nimel, siis tegelikult on mul ka vähem võimalusi ja aega muremõteteks.

14012247_1129407073764502_771616220_n.jpg14030990_1129405857097957_1951055463_n.jpg

Üks muremõte mul siiski on. Või noh pigem selline küsimus. Miks ma alati teiseks jään? Ma käisin Eestis kahel töövestlusel, lootuses et saaks ka paiksemaks jääda ja ei peaks saja asjaga tegelema. Mõlemast kohast sain ma vastuseks, et olin “väga tugev kandidaat ja sobiks tööd tegema, aga  bla bla blaaa”. F**k! tahtsin ma esimese hooga öelda, kuid samas püüan ma mõelda, et ju siis ikka on “ette nähtud”, et ma tegeleksin edasi nende asjadega, millega ma tegelen. Sest ehk on tulemus kohe nurga taga? Ma pean veel vaid natuke veel kannatlik olema? Tavaliselt kipub nii olema.

Ja siis ma olengi siin Lillehammeris. Osa minust mures ja lootusetu, sest asjad ei kipu minema nii nagu peaks, teine osa rahul ja tänulik, et mul on nii palju sellist, mida ei saa isegi hinnata. Nagu need kaks ilusat õhtut.

//Ida and I have had two amazing evenings in hytta this week. Wonderful company, deep conversations, good food, nice weather, THE view. These evenings have been so inspiring to me, that I have been working like crazy this week. Trying to finally come to situation where I handle things by myself, not needing to accept help from others all the time. I think it is a nice goal to have.

One of the funniest things this week has been that Ida has been such a dream child. No screaming, no crying and yelling, just a nice and sweet and most beautiful girl in the world. Eating “adult food” like shrimps like a little lady with fork and knife and making me proud of her behavior.

Can it have some connection to my own behaviour? I am trying to not to show her when I am sad or worried, because I think it is not fair to her and as I am trying to be stronger and more mature than ever I have less time for worries. I am doing my worring from 9-16 at work and at home I  am concentrating on other things. Things to enjoy. Things to remember. Things to have in our hearts.

But there is one question in my head. In Estonia I went to two job interviews, hoping to get some stable incomes for a change, but again I got the answer “you were a very strong candidate, but bla blaaah blaaah”. Why am I always second best? It was the same with writting the book about Norway. I became second, although I was “a very strong candidate”:D At first I want to say “f**k” to these anwers, but perhaps this is a sign that I have to continue with the things I am working with now. Because the results are waiting just around the corner? I am almost there?

So here I am. In Lillehammer. Part of me worried, because things are not working like they should, but part of me is happy and grateful for things that one cannot put price on. Like these amazing evenings.

Mul on veel arenguruumi/ I am not the worst kind.

/ Eveliis / 6 Comments

See nädal on olnud minu jaoks stressirohkem kui ma tegelikult isegi taluda suudan, kuid samas on see jällegi olnud silmiavav kogemus. Nii nagu eelmises postituses võib olla juba välja tuli, kipun ma arvama, et minu probleemid on kõige suuremad ja ei märka teiste inimeste probleeme. Näiteks olen ma jätnud märkamata, et üks mu sõbranna sai närvivapustuse, sõber käib depressiooniga teraapias ja ma ei ole mõistnud, et paljudes oma hädades ei saa ma süüdistada kedagi teist peale enda. Minu valikud, minu vastutus. Keegi ei pea mind aitama, toetama ja poputama, kuigi ma tahaks ja loodaks, et kusagilt jälle mingi müstiline abi niisama sülle kukuks. Äkki peaks hakkama lotopileteid ostma?

Eile käisime me Idaga oma sõpradel külas ja kui meid suurima külalislahkusega vastu võeti ja esimese asjana öeldi, et me ei tohi Eestisse tagasi kolida, mõtlesin ma korraks jälle, et aga miks need inimesed minuga sõbrad tahavad olla. Ma ei suuda tegelikult mõista, miks üldse mul on nii palju sõpru. Ausalt, ilma naljata. Üks mu sõber ütles, et minu impulsiivsus on osa sellest sarmist, millega ma inimesi ligi tõmban. Ma ei tea, ma ei oska seda isegi kommenteerida, osa minust on sellega nõus, sest nii tööalaselt kui eraelus on see 87% kasuks tulnud, kuid siis on see 13% liigset impulsiivsust, mis kõik pekki keerab.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse ennast analüüsida. Eile kui mina olin Ida magama pannud ja Klaudia oma kaasa, istusime me küünlavalgel rõdul, katusele tibutas vihma, oli mõnusalt soe augustiõhtu  ja me rääkisime elust ja ilmast ning ma sain aru, et mul on veel arenguruumi “puukluses”. Ma ei taha väga abi paluda, kuid võtan selle alati vastu ja tunnen süümepiinu, et ise hakkama ei saa, aga minu õnneks leidub veel hullemaid isendeid.

Klaudia rääkis mulle oma venna pruudist. See oli minu arvates juba advanced level. Ta tuli Norra tööle, kui palk käes, jättis ta peika maha, hakkas nutma, et tunneb emast ja kodust puudust, nii et poisi vanematel hakkas tast hale ning need talle kojusõidu piletite raha laenasid, sest palk oli muudeks asjadeks kulunud. Mille peale üks 19-aastane tüdruk korraliku kuupalga sirgu tõmbab on iseasi küsimus. Kui tüdruk oli koju jõudnud, saatis ta poisi vanematele sõnumi, et teie poeg on minuga nii halvasti käitunud, et ma ei võlgne teile s***gi ja raha tagasi ei maksa, sest ma olen selle kompensatsiooniks ära teeninud. Okei, ütleme, et poiss käituski halvasti, aga mis mõistus peab olema, et vanematele ebaviisakaid sõnumeid saatma hakata? Kui mu sõbranna tolle tüdrukuga rääkida tahtis, andis tüdruk telefoni oma emale, et too asjad korda ajaks. Wow, ütlen ma. Ja kõige naljakam oli mu meelest see, et Norra jõudes oli ta pea esimese asjana palunud, et keegi ka ta emale töö leiaks. Et too saaks ka kohe Norra tulla ja alustada. Ausalt, kõlab ju naljakalt? Või ei?

Me rääkisime paljudest asjadest, inimsuhetest ja probleemidest ning mingil määral oli see mulle lohutav ning tuge andev, sest ma sain aru, et meil kõigil on mingid oma mured ja probleemid, mis tunduvad kõige suuremad ja valusamad ja et tänu nendele probleemidele olen ma tegelikult inimesena väga palju kasvanud. Arenenud. Mulle tundub, et paremuse poole. Ma ei saa muuta end ja oma impulsiivsust, mis mind igasugu sekeldustesse (mida tagantjärgi on ju vaid naljakas meenutada) viib, kuid ma mõistsin, et ehk ei ole ma lootusetu.

PS: Kui kellelgi on mulle tööd pakkuda, siis ma olen üks suur kõrv. Hetkel aga olen ma tänulik, et mul on võimalus olla sellises kohas, kus rahus ja vaikuses, täielikus idüllis oma stressis akusid laadida.

14017653_1127371977301345_926403867_n.jpg

This week has been more stressful for me than I actually can handle. Loosing a job and the car problems are more than I needed, but somehow I also feel that this has been useful. Yes, I did break down for a moment, but then I realized that I am thinking in a wrong way. I am always thinking that my problems are the biggest and have not noticed what problems my friends have. We all have different kind of problems, which feel like the biggest problems in the world. I also realized that I have noone to blame but myself. It’s all my choices and my mistakes. I have to take the responisibility, not wait for a helping hand. Although I wish this helping hand would somehow just fall into my lap. Perhaps I really should start to buy lottery tickets? Until now I have thought this is the last hope of poor and desperate people, but hey… I am poor and desperate:D

Yesterday when we visited our friends and we were welcomed with the biggest and warmest hello (the first thing to be said was that we are not allowed to move back to Estonia) I again thought why is it that people want to be friends with me. I do not understand it, honestly. A friend of mine said it’s my impulsive behaviour which is part of my charm that attracts people. I don’t even know how to comment that. 87% of me the impulsive behavior has helped me to achieve goals, but then there is this 13% that always screws something up. Anyway…I love my friends. More than I express it.

But this is not what I wanted to talk about. I didn’t want to analyze myself. Yesterday when I had put Ida to sleep and Klaudia her fiance (ps: will we finally have a change to go to a wedding again? I certainly hope so), we talked about life and things, deep things, psychology, problems, past, future, way we behave and why and I realized that I am perhaps not the biggest “parasite” in the world. I feel it’s hard to accept help (which I still always do), but it’s with a very quilty concious and ( I am good in hidding that), but I am NOT taking advantage of people. 

Klaudia told me about her brother’s girlfriend. She came to Norway to work and when she was supposed to go to work she started to cry and wanted to go back home to mom. She had earned a bit money, but this was already spent on something, so the boyfriend’s parents felt sorry for her and lend her the money. When she was safe and sound back in Poland, she sent a rude message to boyfriend’s mother, saying that she owes them nothing because their son has treated her like s***t, they broke up  and it’s to compensate things. Really mature way of handeling a break up. Really. You really have to have a twisted mind to drag parents into the break up. The funniest part is that when my friend called her, the 19 yrs old ex girlfriend asked her mother to talk instead of her. Wow, I say. Embarrising to the max. You let your mom do the talking instead of you? What are you, twelve? 

But wait, I was not right, that this was the funniest part. The funniest part was that the second day she arrived to Norway she asked my friend to find a job for her mother as well. Yep, that’s why she needed a boyfriend in Norway. No love and romance, just a plan how to get the family to Norway. That’s just twisted. If you didn’t know I am a romantic in my heart and love always comes before money for me. I have no tolerance for people who are exploiting feelings of others. 

We talked about so many things and in a way this evening chat was comforting to me. Gave me strenght to carry on. I will take one step at the time, and at the moment just enjoying the possibility to be at this beautiful place where to charge my stressed batteries. I had missed the silence and idyll of the place. And also forgotten HOW thankful I should be. I think I sometimes take things for granted. I don’t want to do that anymore. 

PS: If you know anyone who knows anyone who would have a job to offer I am all ears.