Eile õhtul istusime me sõbrannadega Ussipesas tormivangis, jõime veini ning mõtlesime, milline võiks olla maailm, kui kõigil oleks tasuta lapsehoidjad sellisteks hetkedeks kui ema tahab lihtsalt sõbrannadega juttu ajada. Täna varahommikul liikusime me Idaga juba Tartu poole. Peokleidid seljas. Sest Ida käskis. “Me läheme peole!” ütles ta ja lisas, “emme sina pane ka kleit selga!”

Tammelinna kohvikutepeole me ka läksime. Alustasime Villa Liisest, kus lisaks jäätisele (siiralt kahju, et rummijäätis proovimata jäi!) tahtsin mina proovida ka paljukiidetud-reklaamitud tädi Silja kringlit. Pagan, kus ma kadestan inimesi, kes oskavad ise (ja maitsvat!) kringlit teha. See ON anne!

Meil oli teatrini veel paar tundi aega ja nii otsustasime me uudistada ka teisi Tammelinna kohvikuid. Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et kohvikutes nii palju rahvast on! Selline tunne oli nagu kogu Tartu oleks tänavatele tulnud. Jube kihvt melu oli! Ja ma pidin jälle kord tõdema, et need inimesed, kes kohvikupäevade traditsiooni algatasid, on millegi väga vägevaga hakkama saanud. Kodukohvikute päevad on nii armas suvetraditsioon. Inimesed olid igal pool ebaeestlaslikult sõbralikud, rõõmsad, jutukad.

Meie teiseks lemmikkohvikuks sai Suur Klaar. Ilmselt rääkis järjekord enda eest, et toit oli suurepärane, aga mulle meeldis kõige rohkem näomaalingute tegija. Nii ilusat näomaalingut ei ole mina veel näinud!

Nii supervahva oli veeta pühapäeva lõuna koos sugulastega mööda Tammelinna jalutades. Selline ideaalselt veedetud pühapäev, mis lubas veelgi ideaalsemaks minna. Kell kolm ootas meid teater.

Ma ei ole ikka veel harjunud, et aegajalt mind ja Idat ära tuntakse ja nii muutusin ma eriti kohmetuks kui üks tore naisterahvas korraga ütles, et “Ida ja Eveliis on kutsetega, nad võivad kohe edasi minna”. Ausalt, ma tean, et oma eraelust kirjutava blogija suust on seda kummaline kuulda, kuid ma ei ole väga tähelepanu või nö tuntust armastav inimene. See muudab mind kohmetuks.

Aga mitte endast ei tahtnud ma patrama hakata. Nagu ma mainisin, siis “Üle linna Vinski” oli lapsena (ja tegelikult ka siiani) üks lemmiketendusi. Ma olen seda kordi ja kordi näinud.  Loomulikult läksin ma etendust vaatama VÄGA kõrgete ootustega. Ja teate,  Emajõe Suveteatri versioon ületas kõik mu ootused mitmekordselt. Olgugi, et totaalselt erinev sellest “vanast heast tuntud-teatud” lastelavastusest, oli see nii meeleolukas ning kaasahaarav. Ida oli küll väsinud ja ma pidin teda mõned korrad manitsema, kuid näha oli, et ka talle meeldis etendus. Ma alati kardan, kuidas teatri-ja kohvikukülastused välja kukuvad väsinud lapsega, kuid 98% juhtudest läheb kõik hästi.

Vaheajal tuletasin ma Idale meelde, et ta ei ole päev otsa wc-s käinud. “Ei taha!” vastas ta resoluutselt ning nõudis jäätist. Ma otsustasin lapse sõna kuulata. Ja nii juhtuski, et viis minutit peale teise vaatuse algust ütles Ida, et tal on pissihäda. Sellest poleks midagi olnud kui ainus väljapääs saalist poleks asunud laval. No ei lähe ju keset etendust lavale? Palusin Idal kannatada ja õnneks oli etendus nii kaasahaarav, et ta unustas oma häda. Kümme minutit enne etenduse lõppu aga sosistas ta uuesti, et enam ei jaksa. Ma ei julgenud riskima hakata ja nii me Idaga samal ajal kui Vinski kellamehe tütart Liisat kellatornist alla hakkas tooma, lavale ronisimegi.

Kõik olid mõistvad. Tegelikult oleks me isegi tagasi saanud mingit salateed kaudu, aga ma arvasin, et see kümme minutit ei ole enam tüli väärt. Me kükitasime nö lava taga ja jälgisime Idaga, kuidas näitlejad ringi sahmisid. Jube põnev oli , nii et iga asi on millekski hea. Kui etendus läbi sai, läksime meie Idaga plaksutuste saatel koos näitlejatega tagasi saali. Eks ikka natuke piinlik oli, aga lastega ikka juhtub. Nii ka ei saanud, et plaksutamise ajaks tagasi ei lähe saali, sest plaksutamine on üks teatris käimise osa.

Etendust mängitakse 20.augustini. Minge vaatama! See on tõesti kasvõi Tallinnast ekstra kohale sõitmist väärt. Juba peaosaline (Mikk Kaasik) on seda väärt.

Enne Tallinnasse tagasisõitmist läksime me vanaema juurest läbi. Loomulikult ei saanud ma sealt minema ilma lilli korjamata. Jumal, kus ma tahaksin, et mul oleks sama lopsakad lumepallipõõsad ja floksipeenrad, et ma saaksin sealt korjata sületäie lilli ning mitte keegi ei saa isegi aru, et ma olen peenra kallal käinud.