stiilsus

“Style is the only thing you can’t buy. It’s not in a shopping bag, a label, or a price tag. It’s something reflected from our soul to the outside world—an emotion.”—Alber Elbaz

/ Eveliis / 15 Comments

Andke mulle andeks minu pinnapealne ellusuhtumine, aga ma armastan riideid, ja kui mul on võimalus nendest rääkida, siis ma haaran sellest kohe kinni (sain ainest Jaanika blogist). Igaks juhuks ütlen kohe ära, et riided ei ole mu jaoks elu, ma vihkan shoppamist, mõtet suurtes kaubanduskeskustes hängimisest, ma püüan osta vähe, aga kvaliteetsemaid asju, mida saab kombineerida saja erineva asjaga ja mis võiksid olla selgapanekukõlbulikud veel aastakümneid hiljem. Riided ja mood on minu jaoks hobi samamoodi nagu lugemine, matkamine ja kirjutamine. Kui see loogiliselt kõlab.

Mood kui selline huvitab mind rohkem ajakirjades. Stiilist olen ma palju rohkem võlutud. Miks? Mu meelest ütlevad riided inimese kohta midagi juba enne kui inimene ise on midagi öelnud. Ma kirjutasin Jaanika blogisse ka kommentaari, et ei kujutaks ette, et ma mõtleks ah suva, mis mul seljas on. See ei tähenda, et ma igapäevaselt käiksin riides korrektselt, kaugeltki mitte. Olete ju ise Instas näinud, et vahel viskangi selga esimesed ettejuhtuvad asjad, peaasi, et oleks mugav. Keeran juuksed krunni nagu väike Müü ja lippan koduuksest välja. Lihtsalt mu arvates on oluline, millised need nö suvalised riided on. Kui ma tõmbaks selga odava trikotaazkleidi ja paneks jalga päevinäinud äralääbatud tallaga kingad oleks üldmulje odav ja räpakas. Viska selga mugavad teksad, hästi istuv valge t-särk ja korralikud tennised ning kohe on üldmulje teine. Minu kõige lemmikum riietus läbi aegade (juba teismelisest peale) on Levi´s teksad ja valge t-särk. Boonuseks see, et need lihtsalt näevad alati head ja stiilsed välja. Tegelikult ongi asi nii lihtne, et tasub panustada heasse ja oma kehakujuga sobivasse riidesse, mitte kvantiteeti. Hästi istuva ja oma stiiliga sobiva riietusega annab nii palju teha. Ma vingun pidevalt, et olen paks, te ei usu mind. Ma ütlen teile, et ma oskan seda riietega varjata, sest KMI järgi olen ma ülekaaluline. Aga tegelikult te ju ei näe seda? Võib olla kui kullipilgul hakkate nüüdsest jälgima, siis näete, kuid siiski.

Ma ei arva ka, et elu eesmärk peaks olema moodne. Mina ei tahagi moodne olla. Ma tahan olla oma stiiliga. Nüüd te kindlasti ütlete mulle, et aga miks ma siis üht või teist kritiseerin kui oluline ongi olla tema ise. Mu meelest mängib siin rolli kolm asja. Üks: mõni inimene tahab teisi kopeerida ja tulemus on lihtsalt vale, pole tema ise, kuigi riided võivad olla kallid ja kvaliteetsed. Kaks: odavad materjalid, mis torkavad silma. Ma ei pea silmas seda, et riie peab ilmtingimata olema disaineri looming. Suur osa mu riietest on täiesti tavalistest poodidest nagu Lindex, H&M, Gina Tricot, aga ka nendest poodidest saab hea kvaliteediga asju. Mul on ka täiesti suvalistest kiirmoepoodidest riideid, aga siinkohal on mu meelest oluline neid miksida kallimate ja kvaliteetsemate asjadega, et üldmulje ei oleks nagu oleks otse Reserved või H&M vaateaknalt tänavale astunud.

Lisaks kvaliteedile hindan ma riiete juures ka lugu. Nii olen ma mitu korda elevusest nagu väike laps üles-alla hüpanud kui Satu on mulle pärandanud oma riidekapi pärle. Aastakümned vanad, kuid ikka klassikaliselt elegantsed ning kombineeritavad iga võimaliku asjaga. Üks minu lemmik talvemantleid on mu vanaema seemisnahast mantel kusagilt 1970-aastatest. See on lihtsalt nii äge. (Aja)looga. Ja üks vanaema kapist pärit valge plisseerseelik. See on mu absoluutne lemmik. Ma jumaldan ka taaskasutust ja second hand´e nagu te hästi teate. Miks? Sest sealt saab soodsalt omanäolisi riideid, riideid, mis on hea kvaliteediga ka peale n+1 kasutuskorda. Tuleb lihtsad osata terad sõkaldest eemaldada. Ka ei varja ma, et teatud firmamärgid tekitavad minus elevust. Eesti disainerite looming ka. Teeb see minust rumalama inimese kui need, keda riietus üüüüüldddssseee ei huvita?

Tegelikult ärritab mind isegi natuke kui inimesed püüavad riiete olulisust vähendada. Selles mõttes, et ikka ja jälle torkab kusagilt silma kommentaar, et isssssand, millised pinnapealsed inimesed, kes riideid vaatavad, et mis seal vahet on, mis seljas on. Või et oluline on see, mis inimese sees on. Just nagu oleks hästi riietuv inimene alati rumal. Kas Kaja Kallas on rumal? Tark ja stiilne. Ma mäletan hästi kui ütlesin välja, et uus president vajaks stiiliabi, millised olid kommentaarid.

  • Minu arvates on inimene ikkagi päris tühine (ka aus arvamus lihtsalt), kui ta analüüsib riigi uut võimalikku presidenti “outfittide” põhjal
  • Mis sul viga on? Kas president on kõndiv ülikond või tahad äkki sisu ka?
  • Naised ei peaks üksteisele nagu vanad šovinistinärud kaikaid kodaratesse loopima.
  • Inimene pole sinust kümmet aastatki vanem ja temast saab president, mis sul endal ette näidata on?
  • Loe inimese arvamusartikleid või tutvu tema ametikäiguga vms aga ära jaura esimese asjana selle üle, mis tal seljas on.

Ma ei saa väga hästi sellest aru, miks edukas naine ei võiks ka stiilne olla. Miks seda nii väga tahetakse vastandada. Mulle väga meeldis Ebapärlikarbi postitus sel teemal, kus ta kirjutas: “Välimus on väga ohtlik teema. Inimene võib kirjutada pika jutu analüüsides misiganes asja, sekka üks lause välimuse kohta, mis võib olla vägagi õigel kohal ja asjasse puutuv, aga teatud inimesed solvuvad, ründavad, lähevad kaitsesse. Tänapäeval võib avalikult rääkida justkui kõigest – avalikust imetamisest, eesnäärmevähist, raseerimisest, kõhukinnisusest. Me räägime tänapäeval avalikult oma väljaheite kujust ja konsistentsist (et mitte maha magada ohtlikke algavaid haiguseid ja olla teadlikud), aga inimese väline välimus on tabu! Miks? Seda enam, et me ei räägi kellegi sünnidefektist või asjast, mida ta oma välimuse juures muuta ei saa. Me räägime STIILIST! Sellest, mille kohta tuhanded naised iga kuu naisteajakirjadest loevad jms. Arusaamatu. Ausalt, kohati on selline tunne, et maailmas on olemas mingi tohutult inetute ja hoolitsemata naiste salaorganisatsioon, kes iga sellise loo peale kõrri kargavad, sest tunnevad end puudutatuna!“

Tänaseks on Kerti Kaljulaid oma stiili muutnud. Enam ei ilmu kohtumisele jope, kontsakingade ja kilekotiga. Kannab hoopis hästi istuvaid kostüüme ja kleite. Ei tea, kas nüüd peaks teda siis vähem tõsiselt võtma, et on hakanud oma riietusele rõhku panema?

Ühesõnaga mu küsimus jääb – miks osadele inimestele riietest rääkimine on nagu kole koll seal pimedas kapis?

“Fashion is about dressing according to what’s fashionable.” Style is more about being yourself. (Oscar de la Renta)

/ Eveliis / 6 Comments

“Huvitav, kas mul sobiks sellistega käia?” küsis ema mult eile ise samal ajal mu karvase tutiga Kriss Soonikuid jalga. “Miks ei peaks sobima?” küsisin ma vastu, sest need tõesti sobisid ta jalga, tema stiili ja tema olekuga. “Ei no ma ei tea, minu vanuses…” vastas ema. Ma puhkesin naerma. Mitte et tema vastus oleks naljakas olnud, aga viimasel ajal on blogides olnud juttu just eakohasest riietumisest, stiilist ja kuuluvustundest läbi riietuse, et see oli lihtsalt nii naljakas kokkusattumus. Ja pani mind mõtlema.

Mu ema on varsti 60 (täpselt sama palju “varsti” kui mina “varsti 40”), ometi on ta kaugel mutist. Tema jalas võiksid vabalt olla karvase tutiga roosad kingad. Minu ema kannaks need välja. Nii et oleks cool. Mitte nagu mõni meeleheitel koduperenaine. Samas mõne teise 50-60-aastase jalas võiksid need tõepoolest mõjuda naeruväärselt. Ja asi ei olegi isegi mitte vanuses ega moeteadlikuses – asi on inimese olekus ja tema stiilis. Näiteks olen ma ise netist küllalt vaadanud neid Irregular Choice “klounikingi” – jumalast vahvad kingad ju tegelikult, mulle pigem meeldivad kui ei meeldi, aga enda jalas ma neid ette ei kujutaks. Ma lihtsalt ei kannaks neid välja. Ma mõjuksin koomiliselt. Aga mõne teise jalas vaataks, et vau kui ägedad.

Sama on inimeste stiilide ja nö stiilsusega. Kui mina ütlen, et olen kampsun-tennis-stiili- kaltsakas ja peangi end keskmisest nabapluus-teksad-ülepõlvesaabas-tibist ausalt stiilsemaks (stiiliteadlikumaks?), siis ma ei arva, et ainult kamspun-tennised-kaltsakad on stiilsed ja kõik muu on nõme. On asju ja stiile, mida ma tõesti pean maitselagedaks, kuid on stiile, mis pole minu stiil, ent on ikka stiilsed. Appikene, kas veel keerulisemalt annaks seletada?

Näiteks meeldivad mulle naiselikud naised. Ja naiselik ei ole minu jaoks liibvuv minikleit ja dekoltee, sest keha on nii paganama kaunis, et lausa vajab näitamist. Mulle meeldib naiselik salapära või lihtsalt ülim naiselikkus oma väljapeetuses. Merle Palmiste. Mad Men´i Joan.  Cambridge´i hertsoginna Catherine. Mulle võiks nende riided selga panna ja juuksedki kenasti ära kammida, aga lillelises kostüümis või figuuri rõhutavas kleidis oleksin mina mitte stiilne, vaid mammi.

Liiga palju dekolteed ja kintsu ei ole mu meelest kunagi seksikas. Kuigi ma pean ühe erandi tegema. Ma jälgin Jana Hallase instakontot. Tema fotod on teinekord sellised hea maitse piiripealsed mu jaoks, ent ometi pean ma tunnistama, et ta on kaunis, kuradima seksikas ja igal juhul mitte labane.

Isver, ma vist kaldusin oma point´ist täiega eemale. Vist. Sest ega ma enam ei teagi, mida ma täpselt öelda tahtsin.

Mulle meeldib täiega “hipsterville-kaltsakas” stiil. Laiad, kõrge pihaga, robustse rihmaga kinni tõmmatud vanakooli Levi´sed, tennised/tossud/krõpsuga Soome tossud/Kommunaari kotad, kootud kampsun, oversized mantel… Vaatan neid inimesi ja mõtlen, et nii cool´id. Riietuvad nad siis kuuluvustunde, piirkonna või jumal teab mille järgi, aga nad on vabad ja lahedad. Kui ma paneks endale sellised riided selga, näeks ma tõenäoliselt välja kõike muud kui vaba ja lahe. Pigem mõtteu wannabe, kes ei tea, kes ta on.

Ja “hipsterville-kaltsakas” ei tähenda vaid suvalist väljaveninud ja putsude ning aukudega kampsunit ja suvalist särki. “Hipsterville-kaltsakas” miksib vana ja uut, kallist disaini ja second hand´i. Kui tal oleks seljas vaid suvaline Humanast skooritud üheeurone väljaveninud trikotaažkleit, siis see ei oleks lahe, vaid lihtsalt maitsetu. Saate vahest aru?

Kuigi ma saan aru, et maailmas ei muutu sellest, kas keegi on stiilne või maitselage, mitte midagi, võiksin ma sellel teemal heietama jäädagi. Ei, mu maailm ei keerle ümber riiete ja ei ole kõige olulisem teema mu jaoks. Mulle lihtsalt meeldib mood. Võib olla keskmisest rohkem. Ma ei ütle selle viimase lausega jällegi, et mina olen sellepärast moodne, vaid lihtsalt et mulle meeldib mood. Minu viimaste aastate täielik lemmik on näiteks Studio August. Ma ostaks võimalusel kõik tema kollektsioonid ära. Kõik. See on nii minu teetassike. Ja tehke või tina, mina pean neid riideid stiilseteks. Ergo…?

32939025_2145301842154469_3023016609645068288_n

Mulle meeldib ka suur osa Bastioni viimasest kollektsioonist, aga ma ei kujutaks suurt osa sealt enda seljas ette. Ometi peaks ma ka punaseid slim fit pükse kandvat naist stiilseks. Mari-Liis Helviku seljas on stiilne. Naabri- Lea seljas võib olla ka mutilik. Täna nägin üht “Bastion-kostüümi-tüüpi” naist. Pikad siredad jalad, tikk-kontsad, lühike must kleit, valge pitsak. Ilus oli. Isegi must Michael Korsi kott sobis ta käevangu. Komplekt oli kena.

Tommy Cashi “post soviet rapper ” stiil on ka äge. Aga tema seljas. Mitte suvalisel Lasnamäe tüübil, kes vabal ajal bussipeatuses õlut kulistab koos sõpradega. Te ju ei kujutaks ette, et lasekite oma mehel panna selga kolm triipu vaid sellepärast, et tahate, et ta oleks ka äge. Aga sisimas on polosärk-slim-teksad-mokassiinid-vend. Ka tavaline mainstream võib olla stiilne. Kui see just ei ole midagi sellist, mida pakuvad kümned, kui mitte sajad, “butiigid” internetis. Või need sigrimigrimustritega trikotaažist suvekleidid, millega iga endast lugupidav keskealine Eesti naine soojamaareisile läheb.

Pikk ja tõenäoliselt segane jutt kokkuvõtvalt? Stiil ei ole vaid riided. Stiil on inimene kogu oma hoiakuga. 50-aastane Pipi vs Jana Hallas.

//

“I wonder if these were suitable for me to wear” my mum asked while trying my fluffy Kriss Soonik shoes on. “Why shouldn’t they” I replied, because they really suited her, with her style and her being. “Oh well … I don’t know … in my age” was her answer. I burst into laughter. Not that her reply was funny, but recently I have read quite a few blog posts about how to dress according to your age, people’s style and the sense of belonging through clothing, and the coincidence itself was funny. Which made me think.

My mum will turn 60 soon, as soon as I turn 40 and she is anything but a crone. She could easily put on fluffy pink shoes and they would suit her perfectly. And of course she would look cool and not like a desperate housewife. And then somebody else in her age would put the same shoes on and look ridiculous. It is not about your appearance or fashion awareness – it is about your style your nature. For example, I have peeked couple of times those so called Irregular Choice “clown shoes” from the internet – they look cool and I rather like them not dislike, but I cannot imagine myself wearing them. It would just be too weird and I would look too awkward. But if somebody else was wearing them, I would be amazed.

The same goes with people’s style and stylishness. If I say I am a sweater-sneaker-style-tatterdemalion and think to be a bit more stylish (have more sense of style?) than your average shorttop-jeans-frenchheels-babe, I am not saying that ONLY sweater-sneaker-tatterdemalion is stylish and everyone else is not. There are things and styles I don’t understand at all, but there are also styles that are not for me, but still stylish. OMG, can it be explained harder?  

For example, I like ladylike women. Ladylike for me is not about wearing skin tight miniskirt and deep décolleté, because your body is so beautiful and needs showing off. I like feminine mystery or the ultimate femininity in its glory. Joan from Mad Men or The Duchess of Cambridge. I could put on their outfit and do my hair properly, but wearing a flowery costume or tight dress would make me look like a fatty and not stylish at all.

Showing too much skin has never been sexy in my eyes. Though, I must make one exception. I follow Jana Hallas (local celebrity) in Instagram. Sometimes her photos are just about crossing the borderline between good taste and looking sloppy, but I must admit, that she is beautiful, so sexy and not cheap at all.

Oh dear, I have gone totally of topic here. I think. I don’t even know anymore what I wanted to say.

I really really like the “hipsterville- tatterdemalion” style. Extensive, high waste, old-school Levi jeans that are tighten robustly up, sneakers/velcro shoes from Finland/clogs, knitted sweater, oversized coat … I look at these people and admire how cool they are. Doesn’t matter if they dress like this because of sense of belonging or because of the area they are or god knows why, but they look happy and free. If I was wearing something like that, I would most likely look anything but happy and free. More like “yet another wannabe” looking for her identity.

Hipsterville- tatterdemalion in this content does not mean a randomly stretched out and holey sweater or shirt. Hipsterville- tatterdemalion is mixing old with new, expensive designer clothes with second hand items. If she was wearing a cheap, 1-euro dress from second hand, this would not be cool, but just bland. Do you see the difference?

Though I understand, that nothing in this world would change just because somebody is stylish or not, I could talk abut this for hours. No, my world does not revolve around clothing and that is not the most important subject of conversation for me. I just like fashion. Maybe more than an average person. I am not saying that I am more fashionable, but I like fashion. My absolute favorite over the past couple of years has been Studio August. If I had the chance, I would buy all collections available. EVERYTHING. That is so my cup of tea. And I don’t care what you think, for me this is an example of very stylish clothing.

I like the vast majority of Bastion’s last collection, but I cannot see myself wearing it. And I would think that a woman wearing red slim fit pants is stylish. Mari-Liis Helvik would look stylish. The girl next door might not. Today I saw your typical “Bastion-type” woman – long lithe legs, French heels, short black dress, white jacket. It was pretty. Even wearing the black Michael Kors’ handbag suited her. It was beautiful match to watch.

The “post-soviet-rapper” style by Tommy Cash is also cool. But it wouldn’t be cool on your average John when he is drinking beer at a bus stop with his friends. You would not imagine letting your husband put on three stripes just because you want him to look cool when deep inside he is more of a poloshirt-slimjeans-espadrilles guy. Everyday mainstream can also look stylish. If it’s not something that hundreds of “boutiques” in the Internet sell. Or those multi-coloured and multi-pattern summer dresses, that every respectable woman would take with her on a beach holiday.

Long and messy story short? Style is not only about clothes. Style is the person in whole with his/her nature. 50-years old Pipi Longstocking vs. Jana Hallas.

 

 

 

 

Ei saa mitte vaiki olla, lolle* on liiga palju

/ Eveliis / 1 Comment

Jalutan mööda Kopenhaagenit ja mulle jäävad silma erakordselt stiilsed inimesed. Bussi oodates, välikohvikus istudes, jalgratastel mööda tuhisedes, isegi tualettpaberit ja värskeid mereande ostma tulnud prouad on nagu moeajakirjast välja astunud. Ometi on nende kõigi stiil argine ja lihtne, ent samas nii stiilne.

Kersti Kaljulaidist olen ma oma blogis varemgi kirjutanud ja saanud teada, et kaltsakas ja kole nagu ma olen ei ole mul olnud mingit õigust tema riietust kommenteerida. Nüüd tegi sama “vea” Hannes Võrno. Okei, kutt on viimasel ajal nats ära keeranud ja tema väljaütlemiste suhtes on inimestel automaatselt eelarvamus, aga no päriselt:

  1. mida ta valesti ütles (nagu ma Facebookis juba kirjutasin)
  2. kuidas inimesed enam lugeda ei oska
  3. miks inimestele meeldib teistele sõnu suhu panna.

Õhtul hotellituppa jõudes loen kahte erinevat blogipostitust: Ebapärlikarbi ja Malluka oma ja ei suuda ära imestada. Üks saab aru, et Võrno kirjutas, et president nägi välja NAGU seeneline, teine lahmib, et peab siis president seenel ballikleidis käima või. Ja kommenteerimine algab. Millised on siis sobilikud riided seenel käimiseks, miks just Orissaare seeneline, mis ajast riietus arukust ja ametisse sobivust kirjeldab…reaalne telefonimäng. Inimesed ei oska lugeda. Inimesed ei oska mõelda.

Samamoodi on kasutusel väljend naabri-Maie ja onu Heino. Aga miks Maie ja miks Heino, mina tunnen täiesti normaalset naabri-Maiet ja ilmselt on normaalne onu Heino ka olemas.

giphy.gif

*ei räägi ma Mallukast, vaid kommenteerijatest, kes kaasa kaagutavad, et kuidas siis on sobilik seenel käia.

Mis on seksikas?

/ Eveliis / 8 Comments

Ma usun, et iga naine (ja mees) on natukene meelitatud kui keegi teda seksikaks peab, ka need, kes selle teema peale nina kirtsutavad ja näilikult solvuvad, sest seksikusest olulisem on ju sisemine ilu nagu me teame. Kui iroonia kõrvale jätta, siis jah, tegelikult arvan ka mina, et sisemine ilu või sisemine sära ongi välisest olulisem ja kui vastata küsimusele, mis minu arvates on seksikas, siis seksikus ongi midagi, mis tuleb seestpoolt.

On hilissuvi Oslo lennujaamas. Minu kõrval seisab pikajalgne sale tütarlaps, tal on jalas mikromini-püksid ja liibuv pluus, mille dekoltee ulatub nabani, tal on kõrged platvormkingad, hoolitsetud meik, laitmatud läikivad juuksed, paar kuldketti ja ja roosa sädelev käekotike näpuotsas. Suure tõenäosusega peaks see olema seksikas ja ärge saage minust valesti aru, ta näebki hea välja, tal on kena figuur ja riided justkui sobivad talle, kuid ometi paneb ta oma välimusega kaasreisijaid muigama kui kadedusest ohkama. Ta ei tunne end selles riietuses rasket kohvrit enda järel tassides mugavalt. Ta on ebakindel ja ebakindlus on minu meelest seksikuse surm. Ma ei hakka selle üle arutlema, kas ma pean end seksikaks või mitte, küll kommenteerijad selle mulle selgeks teevad, kuid olen minagi mitmeid kilosid kõhnemana püüdnud selga panna liibuvaid kleite, et seksikam olla. Teate, ma arvan, et ma oleks seksikam ka vanaema kitlis, sest liibuv kleit ei ole minu teetassike ja isegi kui teoorias peaks liibuv punane kleit olema seksikas, siis mind see seksikaks ei muutnud. Ma tundsin end ebamugavalt.

Minu arusaam seksikusest on midagi muud kui see toodud näide. Seksikus algab enesekindlusest. Mu meelest ei ole seksikuses ja selle rõhutamises midagi halba, kuid jätame selle õnnetu tüdruku lennujaamast kõrvale ja vaatame kostüüme, mis on näitlejatel/lauljatel seljas erinevatel punase vaiba üritustel. Minu jaoks tähendab punane vaip glamuuri, uhkeid ja miks mitte edevaid ja omanäolisi, silmapaistvaid kostüüme, kuid mida aasta edasi seda piinlikum on mul igasugu punase vaiba galeriisid vaadata. Üks asi on olla seksikas stiilselt ja ma ei saa aru, kuna muutus see, et seksikas peab justkui võrduma labasega. Mingi osa seksikust ja kostüüme võiks jääda koduste magamistoaseinte vahele, kus oma fantaasiaid välja elada.

2692324.main_image.jpg

Kas te olete minuga nõus, et seksikas saab olla ka kurguni kinni nööbitud triiksärgis ja viigipükstes või mida peate teie seksikaks?  Kui keegi ütleks teile, et olete seksikas, kas te võtaks seda pigem meeldiva komplimendina või punastaks piinlikusest, sest seksikus on midagi, mida häbeneda?

**USA ONLY** New York, NY – Victoria Beckham looks chic as she emerges from her NYC Hotel. The former Spice Girl showed off her slender figure in a sleeveless black blouse with a matching pair of flared trousers and heels. AKM-GSI September 28, 2015 **USA ONLY** To License These Photos, Please Contact : Steve Ginsburg (310) 505-8447 (323) 423-9397 steve@akmgsi.com sales@akmgsi.com or Maria Buda (917) 242-1505 mbuda@akmgsi.com ginsburgspalyinc@gmail.com