sõbrad

Lugu ettevõtte suvepäevadest ja sellest, kuidas Marek peo pool kuus hommikul laiali ajas

/ Eveliis / Leave a comment

Teate, mille üle mul on täiesti siiralt ja südamest hea meel? Selle üle, et tänu tööle tulid minu ellu mõned inimesed, kes sealt ei kao ka siis kui me enam koos ei tööta. Kolleegid, kellest said sõbrad. Kellega lihtsalt klikid ja kellega saab (oma vanuse kohta vist) lapsikuid nalju teha. Sest nalja peab saama. Muidu mina ei mängi. See on alati mu moto olnud.

Väike kõrvalepõige teemast, aga kas peaks ikka Selverisse tagasi minema ja need maskid ära ostma? Öelge, et need ei ole totakalt armsad ja hädavajalikud eluks?

Minu uus sugulane

/ / 2 Comments

Sellest loost saaks siin ühe täitsa vahva reality. Okei, ilmselt oleks see vahva reality vaid minu peas, aga omamoodi naljakas lugu on see ikka. Juba kasvõi seepärast, et härra Mesit tunnen ma juba aastaid, aga tundub, et me vist pole omavahel üldse rääkinud, sest muidu ma teaks, et ta mulle praktiliselt sugulane on.

Vähemalt sellise hüüdnime ta siin Hallmarki jõulude ajal sai.

Lugu sellest, kuidas mu jõulud ära rikuti

/ / Leave a comment

Esmaspäeva õhtu. Marek oli Peipsi äärest tagasi tulemas, mina toimetasin köögis, et vaataks, mida külmkapist olevatest asjadest veel süüa saaks teha, et ei viitsi väga vaaritama hakata. Korraga on auto hoovis. Ajaliselt peaks Marek olema, aga tema iphone näitas, et on Ääsmäel, okei ilmselt valetab asukoht lihtsalt, mõtlesin ma. Aga see auto parkis end nö valesti, tuledega akna suunas ja muudkui seisab seal, tulesid ära ka ei kustuta. Kurat, mis värk nüüd siis on, mõtlesin ma torisedes edasi.

Keegi eksinud? Kellelgi on vaja tulla midagi eluliselt tähtsat arutama? Aga äkki Mareki autoga juhtus midagi? Auto jäi Ääsmäele ja keegi tõi ta ära? Miks keegi juba sealt välja ei tule. Järgmisel hetkel näen, et mingi kogu liigub autost välja, jooksu sammul maja poole. Ja kohe sellise kindla sammuga tuleb nagu midagi väga tähtsat oleks öelda. See ei tõota head.

Kuidas #aastaema ja #aastaabikaasa oleks #aastareisile läinud

/ / 2 Comments

Kas ma olen ainus, kel aeg on nii kiiresti minema hakanud? Nii et mul on kuri kahtlus, et vanasti OLI päevas rohkem tunde, rääkimata kuudest ja isegi aastatest. Või oli siis igasugu üritusi vaid suvel, sest reaalselt ei mäleta ma aega, kus nädalavahetused on kinni juba praegu kuni DETSEMBRINI. Sügis ju alles algas! Kuidas ma otsapidi juba jõuludes olen?

Ühesõnaga alles ma rääkisin, et oktoober on nii hull kuu, et ma näen enam ei suuda meeles pidada, kus ja millal ma olema pean ning selle ilmekaks tõestuseks on fakt, et nibin-nabin oleks läinud reisile #aastaema ja #aastaabikaasa. Või noh…#aastaabikaasa lähebki. #aastaemal tuli meelde, et oot, millal see Istanbuli reis oligi.

Lugu sellest, kuidas ma (armu)kade olin/olen

/ / 4 Comments

Lühidalt võiks selle loo võtta kokku ühe lausega. Igaüks oleks (armu)kade kui mees läheb tripile, kuhu pidite koos minema, kellegi teisega.

Pikemalt võiks öelda, et ajab ikka räigelt närvi küll kui lisaks sellele, et ta minu asemel kellegi teise kaasa võttis, läheb tripile minu sõpradega (on ju minu kui mina tundsin neid varem? ja üldse muudkui lustib nendega ringi nüüd siin ja seal:D)ja kolmandaks saadavad mulle kõik üksteise võidu pilte, et vaata, kui lõbus meil on, kuidas sul muidu läheb.

Tundsid end lubadust andes oma extraverdi modes v?

/ / 2 Comments

Nagu lubatud siis algavad paljud minu lood lausega “see üks kord, kui ma Herlinguga proseccot jõin”. Nii ka see lugu. SaunafESTil nagu te juba teate. Kuidagi tulid jutuks peod ja üllatused, see, et mina nende fenomenist aru ei saa, aga vot see Marek, et tema on kohe teisest puust, talle meeldivad nii peod kui üllatused. Herling kiitis takka, et talle ka ja et talle küll meeldiks kui keegi talle üllatussünnipäeva korraldaks.

Enne kui ma sõnasabast kinni sain, olid mu huulilt õhku tõusnud kuldsed sõnad. “No aga davai, teeme ära, mis see siis teha on, ma korraldan!” Hommikul mõtlesin muidugi, et miks mina sellist asja lubasin. Mina, kellele ei meeldi ei peod ega inimesed? Miks? Aga lubadus oli antud ja kuigi ma mõtlesin, et minulik oleks õigel päeval öelda, et üllatuspidu on see, et pidu ei ole, sest mul läks meelest, asusime me organiseerima.

How to…

/ / 3 Comments

Kui te olete sama vanad kui mina, siis ilmselt te mäletate sellist filmi nagu “American Pie”. Ja mäletate seda punapäist tüdrukut, kelle lood algasid kõik lausega “this one time, at band camp”. Mina võiksin 2023 aasta filmiversioonis teda mängida. Lihtsalt minu lood ei algaks bändilaagrist, vaid “sellest ühest korrast, kui ma Herlinguga proseccot jõin.”

Nii ka seekord. Ma alustan oma lugu kronoloogiliselt vales järjekorras, aga kogu sündmuste jada sai alguse sellest ühest korrast kui ma Herlinguga proseccot jõin, nii et põhimõtteliselt võiks öelda, et kõik see on tema süü. Kui me poleks Saunafestil “Bacchusi mõju all olnud” * siis me ei oleks pidanud täna hommikul guugeldama videosid “how to”.

Lugu sellest, kuidas ma oma pere hülgasin

/ / Leave a comment

Mul olid eile sõbrannad külas. Ei grillinud, ei teinud lõket, ei läinud külajaanipäevale, ei kuulanud Elmarit. Päevitasime end punakaspruuniks ja olime rahul, sõime ohjeldamatult juustu ja kaks meist jõid parimat koduveini, jagasime üksteisele ametinimetusi (inside joke) ja naersime.

Kui sõbrannad umbes poole kahe paiku ära läksid tundsin ma, et ma ei taha veel magama minna.* Ma läksin Dexteriga jalutama metsa. Nii ilus oli. Udu. Linnud laulsid. Vaikus. Taevas oli päikeseroosa. Veidi pilvine. Lummav. Parimad kaadrid ei jäänud pildile, vaid talletusid mällu.

Emod,karulauguparadiis ja klaasist maja

/ / Leave a comment

Nagu te teate, siis hilines mu reedene kojulend ja ma olin suhteliselt kindel, et terve nädalavahetuse magan ma lihtsalt maha, kuid alati kui mul on sellised plaanid, siis on teada, et tegelikult ma seda ei tee, sest ükskõik kui palju ma ka ei unista, et ei tee silmi lahti enne lõunat, on mul hiljemalt kell kaheksa uni läinud. Nii ka seekord. Kuid tõele au andes, olin ma nii väsinud, et magasin nii reedel kui laupäeval nagu nott, nii et piisas ka 7-8 tunnisest iluunest. Ilma ühegi öise ärkamiseta. Minu puhul on see saavutus, sest üsna tavaline on, et mul läheb uni keset ööd ära ja ma jään uuesti magama alles siis kui on juba vaja ärgata.

Laupäeval pidi sõbranna lastega külla tulema. Polnud nii ammu näinud ja plaanisime karulauku korjama minna. Minu puhul aga plaanid ei kehti ning me jõudsime Mareki ja Idaga enne nende tulekut käia juba Vanamõisa kevadlaadal ning selleks ajaks kui koju tagasi jõudsime, olin ma karulaugutamiseks liiga väsinud. Otsustasime sõbrannaga hoopis niisama molutada. Kui Vanamõisa laadast rääkida, siis sinna ma rohkem minna ei viitsi. Megapettumus.

Kadedus ja Marimellid

/ / 2 Comments

Veidike teistsuguse pealkirjaga oli mul see postitus Mareki sünnipäevast alates mustandite hulgas. Ma olin lugenud mingit postitust selle kohta, kuidas inimesed nende peale sinna ja tänna kaebavad, lisaks olin ma lugenud kommentaare, kus nende kohta jälle midagi kehvasti kirjutada ja tundsin, et tahan kirjutada, miks mulle nad meeldivad. Sinnapaika see jäigi, tuli teisi teemasid peale ja ega seda aega ka pole varnast võtta.

Nüüd lugesin nende postitust ärapanemisühiskonna kohta ja tundsin, et on õige aeg kirjutada.