“Koolitants” peaks tooma tantsurõõmu, aga meile tõi vaid pettumust

See teema on mul sees juba mõnda aega kripeldanud, aga mõtlesin, et seekord olen nö täiskasvanu ja olen vaid enda sees nördinud, ei hakka kogu ilma ees oma mõtteid jagama ning jälle võistlema “ebapopulaarse ema” tiitlile. Elasin end vaid Marekile välja. Tema muidugi kehitas õlgu, sest noh, see on ju kõigest tants. Eks ta muidugi õige on, aga me räägime siiski “Koolitantsust”, mis mu meelest on pea sama suur asi kui tantsupidu.

Ehk siis meie kooli rahvatansturühm otsustas ka “Koolitantsul” osaleda. Minu meelest oli see nii äge mõte, sest mulle nii väga meeldib, kuidas rahvatantsu populariseeritakse, ei ole enam “ah, vaid nohikute värk” nagu minu kooliajal, vaid päriselt popp. Ja päriselt on lust ja rõõm näha kui hingega lapsed tantsivad. Käisin ka Harjumaa päeval nende esinemist vaatamas ning muidugi oli palju superlahedaid tantse, kuid meie tantsutrollid olid muljetavaldavad. Kui nad ka äramärgitud said, siis mõtlesin ma, et neil vist on päris head šansid saada ka piirkondlikule tantsupäevale. Selgus, et sinna nad ka said. Aga ei saanud.

Soccermom vaibs

Eelmisel neljapäeval mõtlesin ma õhtul veini avada, et tähistada seda, et Idal sai teatrikool selleks aastaks läbi. Mitte et mulle teatrikool ei meeldiks, aga tundsin, et halleluuja, tervelt septembrikuuni ei pea ma logistika peale mõtlema ja saan lihtsalt vahelduseks ka oma elu elada. Boy was I wrong! Seda sama postitust kirjutan ma hetkel – pühapäeval – teatrikooli kivitrepil, ootan kuni proovid läbi saavad ja lõpupidu algab.

Veel enne kui ma tolle neljapäevase veinini jõudsin, sain ma teada, et on rahvatantsulaste koosolek ja kui seegi läbi sai tormasin ma Maksimarketisse laupäevaseks esinemiseks musti tenniseid ostma. Ei saanud. Seega jäi vaid reede. Tulin töölt varem ära ja jooksin mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et sobivaid jalatseid leida. Leidsin. Laupäeva hommikul tegin äratas Ida mind pool kaheksa, sest oli patsipunumise aeg.

“Miks sa mind rahvatantsust ära blokkid” ehk Ääsmäe rahavatants 30

Meil käisid reedel külas eelmise töökoha kolleegid. Selline vahva punt oli, et minu arvates ei oleks olnud aus ilma ühe korraliku peota laiali minna ja nii me siis reedel sauna- ja tünnipeoks kokku saimegi.

Naerda sai palju, huvitavaid vestlusi oli veelgi rohkem ja isegi kui väga alkoholi ei tarbi, siis peale pikale läinud pidu (me Marekiga saime magama kell neli hommikul, teised olid ammu lahkunud, aga meil kuidagi jätkus juttu kauemaks) ikka ei ole järgmisel päeval liiga palju energiat. Tahaks vaid teleka ees pikali olla ja tobedaid filme vaadata.