Prangli puhkus 2011

Prangelite kogunemine Pranglis on muutumas igaastaseks traditsiooniks. Kaks aastat järjest on ju juba traditsioon? Muutunud ei olnud midagi. Kõik oli ikka sama kaunis. Maja oli oma kohapeal. Ootas meid aknad-uksed avali.


Liikumisvahendiks oli ikka sama kõigi mugavuste reisibuss.


Vanad sõbrad ootasid ees ja olid ikka sama näljased (loe: oskasid imehästi meiega manipuleerida).

Isegi ilm oli samasugune kui eelmisel korral. “Erna retke” ajal hakkas vihma sadama. Aga me ei ole suhkrust. Retk oleks toimunud ka siis kui taevast oleks pussnuge sadanud Õnneks sadas vaid vihma.1161

Ma sain isegi esimest korda sel aastal merre. Kuigi tuleb tunnistada, et vesi oli KÜLM ja ilmselt oleks ma otsa ringi keeranud, kui üks hull poleks mind sunniviisiliselt vette hirmutanud. Janek oli liiga kaugel, et mind kaitsta. Nii ei jäänudki mul muud üle kui end laintesse heita.
Hiljem – kui mehed omapäi “linna peale” jäid – tuli Janek poest tagasi üllatusega. Ma sain kohalikust Stockmannist uued uhked päevitusriided. Nüüd ei saa ma enam öelda, et mees kingitusi ei tee. Nii uhket ja sädelevat kinki pole ma saanudki:) Esmaspäeval lugesin Delfi uudistest, et Tallinnas või kusagil märgati tundmatut sädelevat objekti. Ärge kartke, see ei olnud UFO, vaid minu uued päevitusriided, mis Prangli saarelt Tallinnani helkisid!

Seekord sai saarel isegi pidus käidud. Lausa kaks korda. Kõigepealt peeti suveköögi (tundub et suveköökide ehitamine on sel suvel õige populaarne!) sarikapidu.Hilisõhtul läksime kõik rahvamajja pidusse. Nagu oleks klassipeole sattunud.

Järgmisel päeval paistis lauspäike. Liivased rannad ja vaikne merekohin mõjus üheaegselt uinutavalt ja romantiliselt. Täiuslik lõõgastus.
Kell kolm ootas kapten Iivar juba sadamas. Nädalavahetus paradiisis sai otsa kiiremini kui me oleksime tahtnud.

Vaid üks asi oli võrreldes eelmise korraga muutunud. Ma tundsin veelgi tugevamat soovi sel saarel elada. Nagu päriselt. Mitte ainult suviti. Kirjutaks. Maaliks. Tegeleks peenema näputööga. See tähendab õpiks kannatlikkust, et peenemat näputööd kõigepealt õppida. Ja aeg seisaks.                                   

Aga millest me seal saarel elaks?

Loodustundlik inimene ja nutisõltlane

Tol “Eesti ja Põhjamaad” konverentsil, kus ma eelmisel nädalal käisin esines politikute ja teadurite seas ka kirjanik ja mõtterändur Valdur Mikita, kelle ettekanne keskendus eestlaste loodustunnetusele. Põneva ettekande lõpuks jõudis ta järeldusele, et eestlane on ikka metsapoole, sest kui juba vaadata rahvuseepost, kus Kalevipoja emapoolne liin sai alguse tedremunast, mille haudus välja kana, siis ega muud loogilist seletust olla saa. Aga kui nüüd nali kõrvale jätta, siis ta tõesti jõudis sinnani, et eestlast kisub metsa poole. Nõustute, eksju? Kes sel aastal on seenel käinud? Marjul? 

Veidike teemast kõrvale, aga omaette huvitav küsimus on, et kui eestlased kipuvad armastama männimetsa, siis miks rahvapärimustes, muinaslugudes toimub enamus tegevust ikkagi tumedas tihedas kuusikus? “Nukitsamees” ei oleks pooltki nii hirmus kui Mõhk ja Tölpa oleks männikus elanud, onju? Aga kuusik on alati kuidagi selline maagiline, nõiduslik, samas natuke kutsuv oma müstilisuses. Põnevam kui turvaline männik. 

No hea küll. See selleks. Meid kisub metsa poole väidan mina ka. Mulle meeldib loodus, ma võin tundide kaupa jalutada, kuulata mõnusat vaikust, saada klišeelikult loodusega üheks, mured ununevad ja kõik saab teise mõõtme. Loodus annab energiat. 

Mis saab aga siis kui noor linnainimene satub loodusesse? 

Ta kannatab jalgu järel vedades ära jalutuskäigu, kuhu teda veetakse, kuid ta jalad valutavad. Olgu öeldud, et vanuselt on ta nii 14-15-aastane poissrahvas, kelle argipäev (kui parasjagu koolis ei sunnita käima) möödub virtuaalmaailmas. Pokemoni äpp on lähim, mis ta loodusega dialoogis on olnud. Aga saarel, kuhu ta pere ta vedanud on, on kehv internetiühendus, Pokemonid jäävad püüdmata. “Miks me siin oleme!”küsib ta tüdinenult kui teised vaimustunult seeni korjavad, mustikaid suhu ajavad, pilvi ja puid uurivaid. “Kui kaua me siin oleme? Kuna me tuppa läheme? Mul on iiiiiiiigaaaaav!”nutab ta. Internetiühenduse järele. “Miks siin kakahais on?”küsib ta kui me loomalaudast möödume. “Väkk, kui rõve!”lisab ta. Kakahais levib üle saare ja seenelkäik on dead boring. Õnneks on saarel ka pood. “Kuna me shoppingule läheme?” Niisama metsas käimine on tema meelest täielik piin. 12 kilomeetrit lihtsalt jalutada. Ebainimlik! 

Koju jõudes irdub ta koheselt seltskonnast. Paneb pähe kõrvaklapid ja võtab kätte nutiseadme(d). Järgmised kaks tundi me temaga kontakti ei saa. Me naerame ta üle. “Tänapäeva noored ei oska ilma arvutita elada,” jõuame me järeldusele. “Kurb, et nad päris elu ei oska nautida, kasvõi nädalavahetuseks,” lisan mina ja postitan Facebooki video, mille olen metsas filminud. “Tee mu’st instagrami jaoks ka paar pilti!” nõuan ma abikaasalt ja poseerin võimalikult loomulikult, et keegi aru ei saaks, et see pole “suvaline klõps, kuhu ma kogemata peale jäin”. Mu telefoniaku saab tühjaks ja ma olen pahane, et ei saa suhelda. Teised istvad aias ja nosivad värskelt suitsutatud lesta. Väljas puhub tugev tuul, haavapuud kohisevad, taamal paistab meri ja vahujänkud lainetel, päike paistab. “Ah, loodus on ikka imeline!” õhkan ma ja panen telefoni laadima.

Hommikul leian ma meie nutisõltlase enne kukke ja koitu virtuaalmaailm sukeldununa. Kontakti saamine on välistatud. Ma vaatan oma telefoni. Sõnum. “Teie kõneaeg on alla 0,32 sendi” seisab seal. Pagan! See tähendab päeva ilma internetita. Saarel kõneaega ei müüda ja ma ei julge teistelt paluda, et nad hotspoti teeks. Mina ei ole mingi nutisõltlane. Erinevalt meie noorest kaaslasest. Paar tundi hiljem liigume me sadamasse, et vana postipaat meid mandrile tagasi viiks. “Tsivilistatsiooni!” rõõmustab me noor sõber ja kurvastab, kui saab teada, et me läheme vana postipaadiga. Seal pole wifit.
Viimasel hetkel selgub, et me liigume mandrile siiski liinilaevaga. “SEAL ON WIFI!” hüüatan ma rõõmust. Minu õnnetuseks ei hüüa ma seda sisemiselt oma mõtteis. Oma külalisi praamile saatev saarerahvas prahvatab naerma. “Linnainimene käis looduses,” muigavad nad mulle lehvitades. Ma lehvitan vastu. Ühe käega. Teise käega olen ma juba telefoni settingutes wifi võrku otsimas. Ma saan aru, et ma olen  sama palju metsa poole/metsa poolt ära kui me noor reisiseltsiline. 

Minu kolmeaastane tütar wifist ei huvitu. Veel. Tema oskab loodusega üheks saada ja sellest rõõmu tunda. Veel?

Camp Grandma

Ega siin suurt midagi polegi kirjutada, sest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga me oleme nüüd kolm päeva vanama juures Vasulas olnud. Selline naljakas lapsepõlve tunne tuli peale, sest ega ma pole ju siin Vasulas väga palju ööbinud täiskasvanuna. Kes see puberteedina ikka tahab maale vanma juurde minna ja no hiljem olid juba muud huvid ja tegemised. No ja nüüd me siis olemegi siin olnud.

Alustasime oma Lõuna-Eesti reisi vana hea kohvik O külastamisega.

IMG_2014.JPGIMG_2044.JPG

Ma olin jummalast üllatunud, et Vasulasse on mingi täiesti okei ujumiskoht tekkinud. Vanasti oli Vasula suurim miinus see, et siin ei olnud kusagil ujuda. Jões oli, aga see oli kiire vooluga ja sinna meid omapäi väga ei lastud. Nüüd on Vasulas aga täiesti adekvaatne beach olemas.

Vasulasse sõites sõitsin ma mööda mingist Tabiveres asuvast rannast ja mõtlesin kui kohutav koht see oli. Megasuur parkla, otsast otsani autosid täis ja siis nii tilluke killuke ujumisrand, et mulle tundus, et inimesed päevitasid reaalselt üksteisel seljas. Kes tahab niimoodi üksteise otsas ujumas käia? (Ilmselgelt paljud muidugi, sest see killuke oli paksult rahvast täis ju.)

IMG_2048.JPGIMG_2071

Elistvere loomapark (LINK) on selline koht, kuhu tasub minna nii lastega või lasteta. Nii armas ja kodune väike loomapark. Karu magas armsalt põõsa all peidus, põhjapõder jooksis oma aedikus ringiratast…Kõige naljakam oli see, et närilisi Ida kartis, aga mammutit (loe: piisonit) nähes läks täiega elevusse.

IMG_2144IMG_2116IMG_2129

Noh ja ülejäänud aja oleme me lihtsalt Camp Grandmas chillinud. Ma ei mäleta, kuna siin muidu nii rahvast oli kui praegu. Me like. Sest palju rahvast, sh sõnakuulelikke lapsi, tähendab palju lapsehoidjaid.

IMG_2174IMG_2181IMG_2162IMG_2192.JPGIMG_2195.JPGIMG_2226.JPGIMG_2238.JPGIMG_2244.JPGIMG_2262.JPG

No vot. Ja hakkabki otsa saama see “seiklusrikas merereis”. Homme on aeg tagasi reaalsusesse naasta, sest kuigi töö pole jänes, mis eest ära jookseb, siis selline maaidüll ikka arveid ei maksa ja millegi eest on vaja leib lauale teenida. The End.

__________

The last three days we have been in South Estonia at grandma´s. It´s a weird feeling of childhood, because I don´t remember when I last stayed at grandma´s for so long. Who wants to stay in the countryside when in puberty and later I had other things to do, other places to visit. Now we have stayed here just like in the old times. “Old times” sounds like we are fossils:D

We started our trip with visit to lovely café O (LINK) in Põltsmaa. Always worth a visit. And Elistvere Animal Park. It is such a cute park not far from Tartu. Elistvere Animal Park, founded originally as a home for orphaned and injured animals, has now become a home for the descendants of these animals and also inhabitants exchanged from other animal parks and homes. The aim of the park is to provide nature education and offer possibilities to observe wild animals in their natural environment.Read more HERE. 

And besides that we have just been chillin´. But the fun now starts to come to end, although the idyllic countryliving is fun, it does not pay bills and it´s time to return to everyday life. 

 

Siis kui ma intriigi punumas käisin

Ma jõudsin ühe saladuse jälile. Ehk et miks see vaikus, rahu ja dolce far niente mulle nii harjumatu tundub. Meil pole Marekiga kolm aastat puhkust olnud, noh nii, et tuled ja oled ja ei tee mitte midagi, ei mõtle mitte millelegi ja paned kõik olmemured ootele.

IMG_2006.JPG

Okei, tegelikult on nii, et kui ma vaatan Ussipesas ringi, siis siin oleks nii palju teha, sest kõik on kuidagi räämas ja vana ja öäk, aga kuna seda kõike on niiiiiiiiiii palju, siis ma lihtsalt ei suuda mõelda, kust alustada ja olgem ausad, ma olen ikka tsips laisk ka. Niisiis oleme me Idaga käinud läbi kõik lastega sõbrannad, kes mul esimese hooga Tallinnas pähe on tulnud. Naljakas, kuidas elu muutub. Vanasti oleks ma iga kell valinud seltskonda selle järgi, kelle juures rohkem veini on, nüüd valin selle järgi, kuhu lapsega minna saab. No ja täna tuli mulle meelde, et mul on üks sõbranna Männikul, kel on laps sobivas vanuses ja aed täis lastele sobilikke mänguasju. Mõeldud-tehtud.

IMG_1977.JPG

IMG_1964.JPG

Ilmselt inspireeritud tänase päeva teemast (LINK) oli Mariann igale poole laiali laotanud trussikuid, aga teate, ma lihtsalt ei viitsi selle trussikuäriga kaasa minna (no wonder, et ma siis rikkaks ei saa ja rantjee elu mõnusid ei saa nautida kui ma nii tulusast ettevõtmisest ei viitsi tulehakatust võtta), sest mina ütlen teile hoopis, et mind rõõmustas, et Ida pole ainus jonniv ja tujutsev laps. Halleluuja, ma nägin oma silmaga veel üht tujukat last! Teen siit järelduse, et see on 1) selles vanuses laste puhul normaalne nähtus või 2) mõlemad on ebanormaalsed ja ülejäänud maailma lapsed on sõnakuulelikud. Minu oma pani mind esimese tunni ajaga mind oma sõnakuulelikkusega isegi korraks uhkust tundma, aga tund aega hiljem see muutus kenasti ja Ida näitas end ka oma argiküljest.

IMG_1941.JPG

IMG_1970.JPG

Aga kus on siis pealkirjas lubatud sepitsetud intriig. Noh teate, kuigi me, blogijad, aegajalt ikka saame kokku ja lepime omavahel kokku, millest parasjagu kirjutame ja kes kellega tülis on ja kui kaugele minnakse intriigi/skandaaliga (LINK meie kohutava saladuse avalikuks tulekust) ja me tõemeeli püüdsime mingit sobivat teemat välja mõelda, AGA no ei tulnud mitte kui midagi seekord. Ei intriigi, ei skandaali. Peale külaskäiku mõtlesin ma lihtsalt, et kust kuradima kohast leida see rahapada, et Idale ka koju soetada batuut, kiiged, liuväljad, mängumaja, liivakast. Teate kui hea rahulik on, kui lapsel on nii palju tegemist. Marek peab mingist otsast nende asjade ehitamisega alustama, muidu ma lähen kadedusest siniseks, et Ida sihuke vaeslaps on, kel kodus vaid üks õnnetu 35 aastat vana kiik on.

IMG_1960.JPG

Ja täna tunnen ma, et ma olen Idast väsinud. Ma nüüd tahaks seda lapseta puhkust korraks proovida. Ma olen kuulnud, et selline asi olla täitsa olemas. Ei tea, mis moodi see ka olla võiks?

 

 

 

Kahepalgelisus to the max

Mul on mustandites üks postitus, kus ma kiunun selle üle, et kui mõlemal vanemal on puhkus, siis miks laps peab lasteaias käima, et kuna laps siis puhkab ja et mina küll tahan küll puhkuse ajal midagi koos – kolmekesi – ette võtta.

Eile me siis võtsime ette reisi Põrgusse ja Aulestadi (sellest eraldi postituses) ja koju jõudes mõtlesin ma, et appikene, kus ma tahaks, et ma saaksin ÜKSINDA või KAKSI puhata ja ringi liikuda, teha täpselt seda, mida ma tahan, ILMA et keegi iga väiksema asja peale KARJUMA ei hakkaks. Ida jonn võiks ka olemata olla.

Ehk siis meie “vabakasvatuslik” laps on võtnud eesmärgiks mind sõna otseses mõttes hulluks ajada. Talle ei sobi mitte midagi.

“Ida, sa ei võtta tekki ja patja ja aluspükse ja kummikuid ja puslesid ja küünlaid jne jne kaasa!” ütlen ma. Ida kisendab “Jo!!!” vastu. 

“Ida paneme püksid jalga!” ütlen ma. “Vil ikke ha på den!” (=ei taha neid) kisendab ta vastu. Ma pakun välja kolmed erinevad püksid. Kui me lõpuks oleme ühed jalga saanud, selgub, et “Ida vil ikke” neid ja jalga tuleb ikka panna need, mida ma esimesena pakkusin.

Sama kordub kingade, pluusi ja kampsuniga.

“Ida, sokk käib niipidi jalga!” ütlen ma kui Ida sokki vihaselt kand ülespoole üritab jalga tirida ja vihastab, sest kand jääb “valesti”. Ida kisendab ja kisendab ja kisendab, sest sokk on valesti. Järgmisel hetkel selgub ka, et sokk ongi vale. Paneme teised sokid. Ka nende kand käib talla alla, mis Idale ei sobi. Kisa ja lärm on taevani.

Me pole veel kuhugi jõudnud. Minu närvid on juba mustad, Mareki omad hakkavad kohe mustaks minema.

“Ida, istu tooli ja pane korraks tekk, padi, küünlad, toidupakk, joogipudel, aluspüksid, lilled käest ära!” ütlen mina. “Nei!” vastab tema.

“Ida, me praegu ei osta siit juua!” ütlen ma kui Põrgusse pileteid ostan, käime ringi ära ja siis. “Pärast,” püüan ma (veel rahulikult) selgitada. “VIL IKKE!” karjub Ida.

“Ida, kas sa sööd veel?” “Nei, mamma söö ära!” vastab ta. Ja ma söön. Kolm minutit hiljem on lahti põrgukisa. “Ida SÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖK! Ida taha mamma sööb ära!” Järgneb lootusetu vestlus püüdes talle selgeks teha, et ta ISE ei tahtnud enam süüa, vaid rattaga sõita. Me lahkume. Ida karjub “Ida süüa!” õnneks eesti keeles, muidu arvaks norrakad, et hoiame last näljas. Nüüd vaatasid nad meid ilmselt lihtsalt kui karjuvat Ida-Euroopa perekonda.

Kuna kooki enam pole otsustab Ida ära süüa mu viimased närvid. Need maitsevad hästi. Mareki juuksed ei saa enam hallimaks minna. Need on juba LIIGA hallid.

“Ida taha autosse!” protseteerib ta kui me sõitma hakkame.  KISA.

Sada tuhat erinevat “vil ikke” kordub ka autosõidul. “Ida vil ikke koju!”, “Ida vil ikke muusika!”, “Ida VIL IKKE”.  Koju jõudes tahab Ida otsemaid õue jalutama minna. “Mamma vil ikke!” ütlen ma. Ma tahaksin korraks istuda ja puhata. “NEEEEEI!” kisendab Ida ja jookseb õue.  Minu “vil ikke” ei loe. Ma olen sunnitud talle järele jooksma, et naabrid ei arvaks, et laps kodust põgneb. Kisa järgi võiks nii arvata.

Mamma VIL IKKE mõtlen ma ja unistan puhkusest, kus me saaks olla kahekesi. Ilma Idata. Postituse, kus ma ei mõista vanemaid, kes vajavad oma aega ja lapsega kusagil ei käi, sest laps ei oska käituda, kustutan ma ära. MA MÕISTAN. Oleks maksimaalne kahepalgelisus kellelegi ette heita, et nad lasteta puhkavad. 

Nädala pärast sõidame me Eesti. Esialgu puhkusele. Kolmekesi. Üks meist on kolme-aastane, kes hetkel midagi ei taha ja teine ärasöödud närvidega. Mina kolmandana lihtsalt hull.

Aga tegelikult oli nädalavahetus tore. Nüüd kui piltidelt vaadata. Kokagrupi seekordne väljakutse oli Pavlova. Mulle maitseb Pavlova, aga ma pole seda julgenud teha. Nüüd sai tehtud. Polnudki nii keeruline, ja kui ISEGI MINA saan koogiga hakkama ja ütlen, et polnud keeruline, siis tõepoolest võite mind uskuda. Ma ei oska küpsetada. Marjad unustasin poest osta, aga õnneks sai koduaiast mustikaid korjata. Milline luksus, ah? Lisaks avastasin ma veel, et siin üsna lähedal kasvavad murakad. Ebareaalne koht, kus elada.

Muinasjutt.

IMG_1003IMG_0806IMG_0819IMG_0824IMG_0812

IMG_0995IMG_0996IMG_1004IMG_1014IMG_1013IMG_1018IMG_1015

For a while I have wanted to write about parents who go on holidays without their children and keep them in kindergarten whole summer, because they need their own quality time. I have not understood these parents. A blog post on this topic has been in my drafts.

This weekend, as our fairy tale living in Norway soon comes to an end and probably from Autumn we are back in Estonia and we have tried to make the most of the summer here and visit places we have not seen before, we visited e Helvete and Aulestad. Lilleputthammer is waiting on list next weekend.

Don’t get me wrong. it HAS been a wonderful weekend. BUT there is one little 3yrs old who is sweet us sugar on outside, but the inside…it’s like cayenne pepper. She has now come to an age, where she does not like anything and anyone. Only she knows what is right and when we do not listen to her and she needs to put on clothes before going out, or cannot jump off the balcony, she screams and protests. The same is with driving the car (she knows where to turn), food (she knows who and what and when is allowed to eat) and pretty much everything else. So…sightseeing can be challenging with her when she is the one to know best. It used to be me. I have lost control. And she seems to enjoy eating my nerves. *

I deleted the draft about parents who wish to have holiday without their children. I understand that sometimes the best idea is to stay with a child at home until she’s 18 or at least understands the meaning of “allowance” and not getting it when not doing like mom says.

In a week we are going to Estonia. For a holiday. Three of us. Sounds like a lot of fun:D

*Just in case I am asking to read all of my posts with a sarcastic sense of humor.