Meie seiklusrikas merereis on otsa saanud ja teate, mille üle mul kõige rohkem hea meel on? Selle üle, et see üldse toimus. Ses mõttes minu jaoks. Nagu ta aru olete saanud, siis ma tibakene olen siin tervisenalja (okei, tegelikult ei ole ju üldse nali ja ma võtan asju ikka tõsiselt) teinud ja veel eelmisel nädalal polnud üldse kindel, kas minu jaoks see reis toimub. Ah, mis eelmisel nädalal. Tegelikult veel lausa samal päeval reisiga ei olnud ma kindel.
Seda ma muidugi Herlingule ei öelnud. Sest selle reisi broneerisime me pool aastat tagasi ja me olime selle reisini ikka kuid, nädalaid, päevi lugenud. Pikk jutt lühikeseks, kõik läks kenasti ja ma sain reisile. Kas te oleksite kujutanud ette, milline oleks mu stress siis olnud kui seda poleks toimunud. Pool aastat traditsioonilise (kui kaks korda on toimunud ja kolmas planeerimisel, siis see ON traditsioon) momcationi ootamist vastu taevast. Non!
Kas prantslannad rääkisid inglise keelt?
Prantsalsed on mu arust hullult ülbed, neile üldse mu arvates turist ei meeldi.
Me ise ka imestasime, mul suht sama arvamus olnud. Aga nad ise alustasid juttu ja siis jäimegi rääkima, äärmiselt lahe kogemus, mis andis nii palju juurde õhtule
ja pole nad nii hirmus ülbed midagi.
nende pøhjal ma ütleks et lausa äärmiselt toredad, sõbralikud, külalislahked, hea huumoriga jne. Võrratu seltskond oli
See on iganenud arvamus, et prantslased ei räägi ega taha inglise keelt rääkida. Mina räägin prantsuse keelt, aga kõik need sõbrad, kellega olen Prantsusmaal käinud, on alati suurepäraselt inglise keelega hakkama saanud. Ja praegu enamik prantslasi, kes oskavad, räägib hea meelega angleesi.