Monaco on alati olnud rikkuse ja glamuuri sünonüüm ning seda on tuntud kui üht maailma kõige luksuslikumat sihtkohta. Seda enam on omamoodi naljakas, et jõuame sinna kohale neli eurot maksva rongipiletiga ja higisena.
Mul üks tuttav kunagi rääkis, et lubasid endale ühe öö Monaco luksus hotellis ning lennujaamast lasid end kohale sõidutada helikopteriga (ma ei mäleta hinda, aga see ei olnudki nii kallis kui võiks arvata). Kõik väga glamuurne ja Monacosse sobilik. Ainult et suurem osa reisieelarvest kulutasidki nad teadlikult ära sellele ööbimisele, et kogemust saada ning järgmisel hommikul lahkudes küsisid, kust tasuta buss läheb Nizzasse. Hotellitöötajad olid olnud segaduses. Tuled helikopteriga, lahkud tasuta bussiga. Võib olla läks kasiinos nii kehvasti?
Meie ei saabunud helikopteriga, vaid nagu öeldud rongiga. Täiesti loogiline on see reis ette võtta rongiga, ainult et võib juhtuda, et samal ajal plaanib Monacosse minna veel teisigi turiste ja võib ka juhtuda, et rong läheb teel katki/on teetööd/vms ning siis seisad koos teiste turistidega puupüsti rongis, kus pole grammigi õhku nii umbes 20 minutit ja ootad, et see reis ometi juba jätkuks. Lõpuks ta jätkus, aga oi see ootamine oli piin. Monacosse saabudes värskendasime end raudteejaama wc-s ja juba hetk hiljem liikusime me glamuurselt edasi. Monte Carlo kasiino poole. Enesekindlal sammul nagu me kuuluks sinna.
Tegelikkuses tegime ära oma turistipildid ja saame öeldud, et käidud/nähtud. Mkm, ärge saage must valesti aru. Muidugi on imeilus ja väärikas, aga kui ma mõtlen Monte Carlo kasiino peale, siis kangastuvad mulle silme ette James Bond ja kaunites õhtutualettides modellid. Mitte et mind kasiinod kuidagigi moodi tõmbaks, aga saate aru küll, mida ma mõtlen.
Et te ei arvaks, et Monaco mind kuidagi külmaks jättis, siis vastupidi. See avaldab muljet igal sammul. Võib olla olete te aru saanud, et sport, eriti autosport, ei kuulu mu lemmikute hulka, aga kui satud vormelirajale, mis telekast tuttav, ning külastad prints Rainier III autokollektsiooni, siis avaldab kõik see muljet ka minusugusele. Pole lihtsalt vaid rada ja suvalised autod, vaid see rada ja need autod. Tuus!
Rohelus, aiad, kujud, vaated linnale – need muidugi võlusid mind rohkem. Ja ilm oli imeline! Täielik suvi. Eks me teadlikult muidugi ka jälgisime kohapeal ilmateadet ja kuna esmaspäevaks lubas päikest, siis saigi Monaco jäetud just sellele päevale. Oleksime vihmaga ka nautinud (eelmised päevad olid ju seda näidanud), aga nii oli kohe palju ilusam ja erilisem. Täiuslik lõppakord reisile.
Midagi selles vürstiriigis kõnetas mind. Ma ei tea, kas see oli loodus või oli see glamuuri ja Grace Kelly vaib, aga midagi selles sihtkohas rääkis minuga. Isegi 22eurone Veuve Clicquot kokteil kõnetas mind. Aga miks ta ei oleks ka pidanud? Kas šampanja ei ole mitte selle riigi rahvuslik jook? Patt oleks olnud sellele kutsele mitte alluda. Kui ma hästi kuulatan, siis ma kuulen ka juba uuesti Monaco kutset.
Monaco ja Monte Carlo, me kohtume veel.
Rohkem saate meie Monaco päevast lugeda ka Herlingu blogist.