Ma alustan algusest. Ma ei ole lõpuni päris täpselt aru saanud uuest (või nüüd juba piisavalt vanast) maksusüsteemist, tulumaksumäära valemid ja selgitused lugesin küll läbi, aga lõpuni ei süvenenud, küsin vajadusel abi oma raamatupidajatest sõbrannadelt. Olen põgusalt lugenud ka, et vanemahüvitise seadust muudetakse, et ei saaks “skeemitada”. Mina ei tea, kes ja kui palju skeemitas ning mida täpselt muudeti/muudetakse, sest see teema ei kõneta mind (enam). Vanemahüvitist mul enam vaja ei lähe. Makse maksan nii nagu iga teine inimene, väga isegi ei vingu, sest no üks on selge – maksude ja surma eest pääsu ei ole niikuinii. Lugesin hiljuti ka mingit (jaapani?) lihtsa elu valemit vms, et kui võtad asja kätte ja see sulle rõõmu ei paku, siis viska minema. Ma viskaks minema nii elektriarved, laenulepingud kui mõned maksud, lõppkokkuvõttes jääksin kaotajaks ikka mina.
Aga ma kaldun teemast kõrvale. Eile “tapeeti skrollides” jäi mulle ette Taavi Rõivase arvamusartiklit (valimisreklaami, mida iganes) ja jäin meie tulumaksusüsteemi peale mõtlema, et nojah, kes see tahaks 31% ära maksta, aga enne kui jõudsin sügavamalt oma pead selle üle vaevata, hakkasin ma lugema kommentaare ja kommentaarid tegid mind kurvaks. Selle osa, mis Taavi Rõivase üle lihtsalt ilkusid ja teda külmkapi taha saatsid, jätan ma vahele, mitte et Taavi Rõivas ei oleks mulle jätkuvalt üks vastumeelsemaid poliitikuid, aga ebareaalne on lugeda, mida inimesed kommentaariumites suust välja ajavad. Lihtsalt seepärast, et inimene on poliitik? Või siiski üks näide kommenteerija iq-st: ” Roivas miine perse loll politik ja naiste kapertaja taais peaga.” Kasutaja “Orav Onu” ei ole 15-aastane muulane, täitsa Põlvast pärit keskealine mees.
Ent siis kommentaarid teema kohta.
Esiteks jäi mulle silma üks kommentaar – “Kus on need töökohad, kus naisterahvad teenivad üle 1200 EUR kuus.Ainult ärikad ja sinusugused rikkurid-need peaksid veel rohkemgi riigile tagasi maksma!” Alguses tekitas see minus “hahaahaaa kui naljakas kommentaar” tunde, et mis mõttes ei ole selliseid töökohti. Ma ei tea, kas me räägime 1200-2100 eurose palga juures bruto- või netopalgast, kui brutopalgast, siis saab sellist palka minu tutvusringkonnas 99% naistest, kui netost, siis no ma ei tea…rohkem kui pooled kindlasti. Kust tuleb arvamus, et naised saavad palka 500-600 eurot eksju, mõtlesin ma. Aga see kommentaar hakkas natuke erinevates variatsioonides korduma ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ei peegelda ju minu tutvusringkond tegelikku probleemi. Et järelikult siis ongi 500-600 eurot see palk, millega inimesed hakkama peavad saama. Mul on häbi öelda, millise summaga kuus mina hakkama ei saa (ja ma olen iga definitsiooni järgi madalam keskklass) ja mis on palganumber, mida ma olen küsinud kui mulle on tulnud tööpakkumisi.
Teine tüüp kommentaare oli stiilis “las rikkad nutavad”. On ju kurb tõdeda, et 1200-eurost palka saab pidada rikkuseks. Mida saab 1200 euro eest? Mitte midagi. Selle rahaga elab lihtsalt ära, aga rikkusest on asi kaugel. Rikkus oleks juba see, et saaksin aastas kolm-neli korda käia reisil, teha korda oma hambad KOHE SIIS kui selleks on vajadus, mitte siis kui arvete maksmisest jääb üle, osta silma pilgutamata asju, mida hing ihkab, mitte kaaluma ja vaagima, kas 200-eurosed talvesaapad on vajalikud või mitte. Kuigi kui nüüd mõtlema hakata, kas sedagi saab nimetada rikkuseks? Õigemini peaks see olema täiesti tavapärane elu ja rikkus on ikkagi midagi hoopis muud. Rikkus on midagi Äripäeva ja Forbes nimekirjade vahel. Igatahes nendele kommentaaridele ütleks ma vastuseks, rikkad ei nuta, nutab keskklass ja see on tegelikult natukene hirmutav, sest kas mitte ei hakka tunduma nii, et just keskklass on see, mis kaob. Jäävad vaesed ja rikkad. Ärge tulge ütlema, et oma süü kui vaesed olete, see on kolmas tüüp kommentaare, milleni ma kohe jõuangi.
“Panustan aega ja raha (enda, mitte vanemate!!), et saada hea haridus ning tasustatud töö JA PEANGI ROHKEM MAKSMA SEETÕTTU VÕI??? Pean maksma kinni nende inimeste elu, kes ei viitsinud koolis käia ja nüüd töötavad vähetasustatud tööl? No thanks!” Lühidalt öeldes ütleks ma selliste kommentaaride peale, et selline mõtteviis on üks põhjus, miks Eestist ei saa kunagi heaoluriik. Me mõtleme vaid iseenda peale, me ei mõtle selle peale, et kui tal on hea, siis on mul ka hea, on tervem ja ühtsem ühiskond. Ma ei ole peast sots ega täiesti naiivne, kuid sellise mõttelaadiga kaugele ei purjeta. Ma võin nüüd inimestele liiga teha, aga nii mõtleb (era)ülikooli lõpetanud noor, kelle jaoks põllupealne uusehitis, liisinguga 2019.aasta auto, maniküür, kunstripsmed, Tai reis ja aastavahetusel lahti korgitav “Moet” on staatuse näitajad. Võimalik, et tema elukaaslaseks on 23-aastane Soomes ehitusel töötav Risto. Kõik kes Tallinna kesklinnas kõrghoone kontoris ei tööta või Soomest kotiga raha kaasa ei too, on laisad ja vaesed. Kiirabiautojuhi palk on keskmiselt 710 eurot, tuletõrjuja saab keskmiselt 768 eurot, põetaja palk 545 eurot, lasteaia õpetaja abi 566 eurot. Neid saaks nimetada vaesteks, aga kas nende kohta saab öelda, et nad ei ole viitsinud koolis käia ja ise on lollid, et sellisel ametikohal töötavad. Mida teeks kallis “Annamaia Uus-Veerikult” kui ei leiduks neid “lolle”, kes seda tööd närusest palgast hoolimata teevad? Kui ämmaemand ütleks talle, et “ahh, fakkit, ma saan vaid 942 eurot palka siin, ma ei viitsi sind siin aidata, lähen viskan parem CV keskusele pilgu peale. Sa kõrgharidusega tark ja töökas naine, sa saad ilma minutagi hakkama.” Me ei saa kõike vaadata vaid oma mätta otsast. Ma võin maksta rohkem makse kui see aitaks kaasa sellele, et meil kõigil oleks rohkem turvatunnet ja kindlust tuleviku suhtes. Kahjuks aga on see osa Eesti elust täiesti kiivas.
1200 eurot kuus ongi rikkus! Riigiametis on palk veelgi väiksem, 700,800 eurot on juba väga hea. Tavaametniku õnnehetked palgapäeval.
Olen kõrgharidusega lasteaiaõpetaja ja 1200€ võin vaid und näha. Nii bruto kui neto.
Seda on nii kurb lugeda. Ma vaatan oma lapse pealt, millist imelist tööd teevad meie lasteaia õpetajad ja jumala eest käsi südamel lasteaiaõpetajad on minu meelest nii palju rohkemat väärt. Räägitakse palju sellest, et peaks rohkem algharidusele vms panustama, et poleks lasteaiamaksu jne jne, AGA tegelikult peaks minu meelest alustama hoopis sellest, et panustama lasteaedades töötavatesse inimestesse.
See teema tekitab minus alati nii kahetisi tundeid. Ma olen 2 last saanud ja esimese lapse ajal ma töötasin pmst mitmel kohal, seega sain ka suuremat vanemahüvitist kui mu palk oli. Teise lapse ajal otsustasime, et lapse isa jääb vanemahüvitist saama, kuna ta oli FIE ja oli eelneval väga suure summa sotsiaalmaksu oma ettevõtlustuludest ära maksnud. Tundus ka patt see raha vedelema jätta, kui sellele õigus on. Ma ei nimetaks sellist käitumist skeemitamiseks. Samamoodi pole mu arust skeemitamine see, kui eelmise süsteemi ajal inimesed palusid oma detsembri palk detsembris välja maksta – sisuliselt avanssi võid ju alati küsida kui tööandja nõus on.
Minu arvates saavad ka lasteaiaõpetajate abid ja nt hooldustöötajad väga madalat palka ja ma ei halvusta neid. Aga vihale ajavad mind sellised, kes tööl käia ei viitsi ja siis saavad vanemahüvitiseks miinimumpalka ja vinguvad et kõik peavad võrdsed olema – nemad tahavad ju ka oma lastele ilusaid ja kalleid asju osta.
Või siis sellised “ärimehed” kes sotsiaalmaksu ei suvatse makstagi, arveldavad ainult varimajanduses sulas või võtavad AINULT dividende, aga nõuavad kalleid südameoperatsioone (oli sügisel EPLs või kuskil selline teema üleval).
Ma tegin 4-5a tagasi sellise lükke, et tulin ära nö soojalt kohalt kus palk turvaliselt tiksus iga kuu, ja keskendusin hoopis meie pereettevõttele. Vahel on tõesti stressirikas mõelda, et mingil perioodil tekib rahavoogudes auk ja kuidas kõik vajalikud firmaasjad, kaasaarvatud enda palk makstud saab. Töötajad mõnikord ei saa aru, et meie ettevõtte omanike ja juhtidena vastutame ju, et nendel igakuiselt palk arvel oleks ja kui palju tuleb tööd teha, et kaupade müügist rahavood üldse tekiksid.
Neil inimestel, kes kunagi pole ise ettevõtjad olnud, ma usun et ongi raske aru saada kustkohast see raha tuleb.
Magistrikraadiga ja vanemõpetaja ja bruto 1060. Õnneks natuke tõuseb uuest kuust.
Ps. Ülikoolis õppejõuna hakkan täpselt sama saama.
Ma ausalt ei oska øelda muud kui, et see on ikka piinlik, päriselt. St et ongi inimesed, kes end täiendavad, koolitavad, on hingega asja juures, annavad olulise panuse ühiskonda ja siis on mingi teine osa, kes ütleb, et a ise oled loll, et 2100 eurot ei teeni.
VanemÕpetaja, väikses maa põhikoolis. Brutopalk 1400-1500€. Seega ei saaks kõiki päris ühe puuga panna.
1200 on minu jaoks ulmeline summa. Ma tunneks ennast küll väga rikkana. Oeh, mida kõike saaks endale lubada 😁minu neto palk on 593 😣
Üks doktorikraadiga ülikoolis töötaja sai vist 1400€ ja oli omadega suht rahul. eelnevas elus oli vahepeal ka õpetaja olnud, kus palk veel väiksem. üksvahe oli erafirmas, sai topeltpalka (vähemalt, ma täpselt ei tea). Virelen praegu miinimumi peal, sest ise maksan endale ja teen kaugtööd ning raha laekub väga ebaühtlaselt, õnneks ei maksa ise üüri ja kommunaale, ei kujuta ette kuidas sellise palgaga normaalses elus ära saaks elada, ma ei suudaks. Või kuidas seda elu pikemalt elada kui aasta või paar? Samas kui läheks täiskohaga kontorisse tööle, siis küsiks min 1800€ ja saaks ka, vähemalt Tallinnas on minu töökoha miinimum 1400 peal. Ma muidugi ei tea kuidas on seis siis kui sellist sorti tööturule naasen… võib-olla on uus krahh ja jäängi miinimumi peale. Samas mu juristidest sõbrannad teenivad üle 2000 (ei ole advokaadid). Ning tegelikult on mul kõiki õpetajaid, pooli medtöötajaid jne vaadates ikka väga kurb. Mu tuttavatel lasteaiaõpetajatel on mehed, kes teenivad korralikult, nii et saavad lubada peres mitut autot ja vahel SPAtamist jne, samas üksikvanemana seda küll ette ei kujutaks.
Teine probleem on see, et enamjaolt on kooliõpetajad naised ning tihtipeale seejuures närvilised naised ning see teeb mu kurvaks, sest ma tohutult nautisin oma kooliajal seda, et mul oli nais- ja meesõpetajaid pooleks.Praegu aga asjalikke mehi kooli praktiliselt võimatu saada, õhkkond tundub ikka vägagi närviline ja normaalne meesenergia tasakaalustaks seda.
Kõik medtöötajad, kultuuritöötajad (kui pole just nö palgatipus) on ikka väga näruse palga peal arvestades seda tööd, mahtu, kellaaegu jne. Oehh, ma ei taha mõeldagi, kurb hakkas.
Mõtlesin just nn “suitsiidituristile” ta ju ka eluaeg nö kultuuritöötaja olnud, pannud oma energiat ja aega teiste heaolusse.Ja nüüd? Loodan et ta ei loe kommentaare… ja mis ta ütles, et peab 430? euriga hakkama saama? Kõik need põetajad, haiged – täiesti väärtusetu kontingent riigi arvates.
1200 on ikka ülimalt ulmeline summa. Me siin just rõõmustasime, et min palk tõusis 540 eurini, et sellest oleks meie perele nii nii suur abi kui ma saaksin nüüd peale lapse operatsiooni ja taastumist tööle, kasvöi selle sama min palgaga isegi 0,75 kohaga, kasvöi tähtajalise lepinguga. Aga kui ei ela tallinnas/tartus, siis pole eriti vötta tööd, kui tugivörgustik on olematu ja laps saab tervise töttu aias käia 3 päeva nädalas.
Ma kuulun nende sekka kes teenibki vahemikus 500-600€ ja tean teisigi selliseid. Klienditeeninduses üsna levinud väidetavalt.
Väga hea teema ja olen ka ise mõelnud sellele, kuidas … mida paremini läheb, seda elementaarsemalt kõike enda ümber võtad. Ma elan Tallinna kesklinnas ja minu palk on 2000€ kuus neto(kunagi oli see mu unistuste palk, nüüd on koguaeg tunne, et peaks rohkem küsima), enamus minu tutvusringkonnast teenib rohkem ja üha enam peab endale meelde tuletama, et see ei ole n-ö normaalsus ja enamus Eestist ei ela sama elu, ei tarbi sama meediat, ei söö sama toitu jne jne.
See on veider, kuidas see tekitab süütunnet… samas ma tean, et ma olen selle nimel pidanud kurja vaeva nägema, eriti ilma kõrghariduseta (jah, ma jätsin ülikooli pooleli, sest elu ja enda kangekaelsus õpetas ja tasus lõpuks rohkem ära) Sellegipoolest peaks midagi ette võtma, et need käärid ei oleks nii suured ja ei läheks veelgi suuremaks. Et inimesed, kes teenivad miinimumi, leiaksid paremini täiendõppevõimalusi või üldse uue karjääri.
See teema on jah valus. Alguses rõõmustasin, et oh, tulumaksuvaba miinimum tõuseb, mina võidan (kui alla 1200 teeniv maksumaksja)! Aga hiljuti sattusin lugema, mida see suures plaanis tähendab ja masendav – suurema palgaga inimesed maksavad selle osalt kinni, aga siis veel intresside maksustamine, kinnisvara müügi tulu hulka arvestamine, millega oled automaatselt riigile võlgu… Tundub, et teenida Eestis ei anna.
Kui mina füsioterapeudina alustasin, oli bruto 900. Poolteist aastat hiljem 1150. Nüüd vaatan, et 1200-1300 kanti jäävad täiskoha palgad. Väga hull ei ole, ainult et mina sain aru mingi hetk, et füsiotöö ei ole liinitöö – võtta päevas vastu 10-12 patsienti, see pole normaalne. Nüüd töötan 0.6 koormusega, sest 6 tundi päevas on tööd palju inimlikum teha. Jah, on natuke kitsas, aga piinlik on mõelda, et hooldajad jne, kelle töö on minu omast koormavam ja ropum – nad ei teeni täiskohaga ka seda raha, mis mina osalise koormusega. No tõesti, kus on väärtused? Hakkame kõik turundus/projekti/müügijuhtideks ja web developerideks siis.
Ma olen 100% nõus, et lasteaiaõpetajad, meditsiinitöötajad, päästjad jne teenivad häbitult väikest palka. Aga siiski ei ole 1200-eurone brutopalk selline summa, et seda “rikkuseks” tituleerida ja kõrgemalt maksustada. Vaadates meie riigi mediaanpalku, on see siiski täitsa keskmise inimese kuusissetulek ja keskmik inimene viimati veel rikast ei tähendanud.
Minul on hea palk, umbes 2000 neto kanti. Töö ise muidugi väga stressirohke ja kindlasti mitte selline, et mingi kell panen kassa kinni või riputan vormi nagisse ja pärast seda üldse ei mõtle millelegi enne, kui uus vahetus algab… Pidevalt ketravad erinevad teemad ja probleemid peas ja väga raske on ennast välja lülitada. Seda pean veel õppima…
Elan alla oma võimete ja üritan investeerimisega tegeleda, sest ei tahaks olla 60+ vanuses olukorras, kus pean tööturul endast 3 korda noorematega “võistlema” ja lõpuks mingi kräpi töökoha vastu võtma, sest raha peab ju kusagilt saama… Kahtlen sügavalt selles, et u 30 aasta pärast riigi pensionist ära elab ja ei tahaks tõesti terve elu tööd teha ja pärast vanas eas ikka kassas sente lugeda, et kas saab ikka selle pooliku allahinnatud Kirde saia osta… Investeerimisega on muidugi nii, et alati on riskid ja lõpuks võib minna, kuidas iganes, aga ma vähemalt proovin ja ei pea endale pärast seda ette heitma, et yolotasin kõik maha…
Makse maksan täie rauaga ja süda tilgub verd küll, kui näen, kuidas riik rahaga lihtsalt arutult ringi käib… See on see, mis mind tõesti närvi ajab. Kindlasti on väga palju toetusi ja süsteeme, mis on täiesti läbimõtlemata ja mis ei tööta. Näiteks seesama lapsetoetus… Mina saan iga kuu oma ühe lapse pealt 60 eurot. Samas ma ju ei vajaks seda toetust, kui sissetulekut vaadata. Aga mulle ikka makstakse. Ma kindlasti ei ole mingi ekspert riigiasjades, aga kasvõi oma tööga seoses olen näinud liiga palju, kui METSIKULT toimub avalikus sektoris läbimõtlematut laristamist ja kuidas tegelikult paljudel on sellest suva, sest…. Pole nagu oma raha ja vahet pole ju…
Mul on südamest kahju neist, kes teevad olulisi töid ja kelle palk on naeruväärne. Minu sõbranna näiteks töötab intensiivraviosakonnas õena ja ta töötab tihti 250-300 tundi kuus, et saaks endale lubada enam-vähem rahuldavat elu ja kord aastas kuskil reisil käia. Ei ole normaalne. Kahjuks talle tema töö väga meeldib ja ta ei kaalu töökoha vahetust. Õnneks on meil selliseid inimesi…
Siin üles loetletud palganumbrid tunduvad mulle ulmelised. 2000 neto ja peaks juurde küsima? 1400 neto miinimum?
Ma oleks üliõnnelik kui saaks üle tuhande – näiteks 1200 neto. Ma saaks selle lisarahaga…. reisida ja investeerida ja koguda. Jah, kõike kolme korraga. Ma tean inimesi, kes väidavad, et elavad selle summa eest ära vaid näljapajukil. Tean ka inimest, kes elas paar aastat 400-500 eurose sissetulekuga (kui sedagi), käis koolis, reisis, sõi hästi ja sai väga hästi hakkama, ent nüüd tunnistab isegi, et suurema palgaga on oluliselt kergem.
Pean tunnistama, et kuigi mu isiklik sissetulek ei ole kiita, siis ma olen elus, mu põhivajadused on kaetud, ma ei tohiks viriseda. Ja enamasti ma seda ka ei tee. Aga aeg-ajalt kipub küll masendus peale kui loed, et inimesed saavad – jah, sugugi mitte alati tippspetsialistid või oskustega, mõnikord aitab lihtsalt jala ukse vahele saamine ja tööandja valmidus sind ise õpetada – nii palju raha ja leiavad, et keskmine ja alla selle teenijad on….. sisuliselt alamklass.
Palju räägitakse sellest maagilisest 1200 eurosest palgast ja siis jääbki tunne, et suurem osa inimesi teenib vähemalt niipalju. Sama summa käib jutust läbi ka siis, kui räägitakse töötavast pensionärist ning jälle jääb tunne, et pole ju hullu miskit – suht normaalne sissetulek. Paraku on reaalne elu hoopis muud. Mulle lähedane proua (elab üksi) võiks juba viimased 5 aastat rahulikku pensionipõlve lubada, kui justnimelt raha tööle ei ajaks. Tema pension ja täiskohaga töötasu kokku on u 900 brutos. Ja pensionist läheb esimesest eurost alates tulumaks maha. Praegu tuleb ta omadega toime, kuigi eks rahalist planeerimist jätkub. Aga mis saab siis, kui ta enam ei saa/suuda tööl käia?
Ma muidugi ei lugenud korralikult köike läbi kuid Tuleb arvestada ka sellega et Eesti on vaid lühikest aega onud iseseisev vörreldes näiteks rootsi ja norraga ning 500 euroga saab maal elades ja 100 eur kommunaalmaksud elatud, tuleb arvestada et siin läheb pikalt veel aega, kui inimesed on nutikad ja leiavad toimetuleku viisi, ei tohi neid alahinnata sest et neil palk väiksem, kuid peaksid ju Eestlaste algtõdesid ise tedma vöi oled unustanud, igatahes, Ma ei tea ka keda peaks valima et kohe rikkaks saada aga mu meelest praegu hea et 500 euroni miinimimpalga panid, ma tulin rootsist 2006 ja seltmaalt on aint üles läind kuid tunnistan et käisin kasiinodes ja oli üprobleeme kuid Ühiskond muutub ja leian et aint paremuse suunas, Rootsis on vabsje vastikud tundetud inimesed kuid Eestastel vähemalt ERITI oma klassiõpetajal keda mäletan , siiras tunne näha silmadest kuid Rootsis vaid tühjus, ma ei saanud elada siukse tühjusega vaid otsustasin et ma ia hoian tundeid ja ei muutu külmaks kuid arusaadavalt paljud maadlevad nende probleemidega ja Üksindus ning ka jubedamad nagu röve pedofiilsus on rootsis probleemiks sest suurtes ühiskondades köoik on palju vööramad üksteisele ning eests ehk liiga lähedal nagu väikses külas
Alustan sellest, et mulle väga meeldib maal elada ja see on minu enda valik, kuid 500 eurot ei ole kindlasti see summa, millega MAAL elades hakkama saab ning kommunaalid ei ole ka siin MAAL100 eurot. Nt meil siin maal oli eelmine elektriarve 266 eur koos tulede ja viledega.
Meie lähim kauplus on 15km kaugusel ja mitte mingi market, vaid väike külapood kus valik on väike ja hinnad kõrged. 2 last soovivad peale kohustuslikku õppetööd käia ka trennides ning trennide kuumaksed on alates 25eur (1 trenn, 1 lapsele), samuti on nad vaja sinna trenni sõidutada, sest bussiliiklus on nagu on. Autode ülalpidamiskulud, sest 2 täiskasvanut ja 2 last vaja liikuma saada. Ja siis veel maja…
Minu arvates on rumal rääkida, et maal kulusid nagu ei olegi või siin saab hakkama mingite olematute summadega, sest elatakse ju maal! Mida see üldse tähendab? Mingi võlusõna?
Siin maal on töökohad üldjuhul kaugemal kui mõne km kaugusel ja ega neid väga pakkuda ole, ikka tuleb teise linna sõita.
Ja kui see MAAL elamine tähendab, et on enda MAAmunad, liha ja kõik muu MAAkeldri värk, siis tead, see pole teps mitte odav lõbu (omades seda kõike tundub vahel, et odavam oleks kõik see kupatus osta)!