Käed külmunud, jõulud südames

December 13, 2018December 13, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Täitsa hull kui külm täna oli. -12 kraadi. Aga see ei tähendanud sugugi, et ma ei oleks kell pool kaheksa lasteaias õues oodanud, et laste Lucia rongkäiku vaadata. Koos teiste lastevanematega, sest täpselt seda sa 13. detsembril – Luciapäeval – teed. Näpud on ära külmunud, sest korraliku Insta-emana püüad ju ikka seda armast hetke iga hinna eest jäädvustada (mis sellest, et sa pole ikka viitsinud oma uue kaamera kasutusjuhendit läbi lugeda ja suur osa pilte on lihtsalt blaaaah), aga jõulud on südames ja ongi õige aeg kodu poole tagasi sõitma.

Maihaugenis on ka käidud. Suusahüppetornis. Kamina ees konte soojendatud. Glögi joodud. Ha det bra, selleks korraks!

Lutefisk ja kransekake- aeg aastas

December 11, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Ma olin täiesti kindel, et sel aastal me Lillehammerisse ei jõua. Elu on lihtsalt nii paganama kiire olnud, või isegi mitte kiire, vaid pigem igal pool. Veel enne jõulegi jõuan ma teha ühe uskumatu USA reisi, ma reaalselt kavatsen FB-s igas lennujaams check-in´i teha, et näha kas ma teen mingi Facebooki rekordi. Hetkel on mul näiteks järg täiesti käest ära, mis linnas ja kuna me oleme, ma tean vaid seda, et meil on selleks aega 1,5 päeva ja enne tagasisõitu saan ma teha ühe ööune Chicagos. Aga mitte sellest ei tahtnud ma (veel) rääkida. Tagasi Norra teemadele.

Natuke kahju oli mõelda, et me ei jõua siia, sest 1) LUMI – ma ei ole küll hullupööra talveinimene, aga kui talv, siis igal juhul lumi ja külm kui vihm, muda ja roheline muru- ja 2) Norra lasteaia jõulupidustused. Läks aga nii, et minu õde, kes just kõige spontaansem ei ole tavaliselt, ütles, et tema tahaks Norrasse minna ja järgmisel hetkel olime me põhimõtteliselt teel. Tüdrukud ja üks koerabeebi.

Jõuludega on selline värk, et jõulutunne võib küll südames olla ka siis kui oled palmi all soojas või mudases Eestis, aga selline ehe ja tõeline talve- ja jõulutunne tuleb mul alati Lillehammeris. Talvel on see linn täielik talvemuinasjutumaa. Nunnu, lumine ja jõulune. Linnake on suvel ka nunnu, aga talvel on see kuidagi eriliselt hubane. Koselig!

Kui Eestis olles ei olnud mul väga meeleski, et olin oma vanad talvesaapad eelmisel aastal ära visanud ja me ei näinud väga vaeva uute saabaste otsimisega, sest korralikku talvegi polnud, aga siin lumehangedes tossude ja tavaliste saabastega kaugele ei purjeta. Mul ei olnud muud valikut kui ma pidin endale saapaid otsima minema. Minu suureks rõõmuks oli Ecco poes allahindlus ja minu jalga leidsid tee need beebid. Eccodega on selline naljakas värk, et nii kaua kui ma mäletan on meie peres (vanemad) naised käinud Eccodega. Rootsist sugulased saatsid. Emme ja vanaema kiitsid taevani, mina ei saanud sellest kiitusest aru. Mu meelest olid Eccod koledad nagu öö. Nii arvasin ma veel mõned aastad tagasigi, kuigi ma olin vanusega aru saanud, miks nad neid kiitsid. Siis aga hakkas Ecco kenastid jalavarje ka tegeme ja ma olen ikka mõelnud, et peaks endale soetama. Polnud põhjust. Nüüd oli. Ma olen rahul ja ilmselt tähendab see valik ka seda, et olen jõunud ka meie pere vanemate naiste hulka. Ma olen vana naine oma mugavate uute Eccodega.

Norras elades võtsin ma endale pähe, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Lutefisk valmistamine on lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et “kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus“. Ma ei tea, ma olen lutefiski ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta – nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekaket olen ma teinud neljal-viiel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti, ülejäänud korrad ei ole ka siiski päris see olnud. See õige Britt-Ida tehtud kransekake. Britt-Ida oskas seda imeliselt. Ja seitset sorti küpsiseid tegi ka. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid.
Lutefiski ei ole Marian ja Klaudia minuga sööma tulema, (poest ostetud) kransekakega olid nad vähemalt nõus. Taevani ei kiitnud, aga sõid siiski. Minu jaoks on kransekake kõige ehtsam jõulumaius. Iga kord kui ma sellele koogile mõtlen tulevad mulle Haugeni jõulud Britt-Ida ja Camillaga meelde. Milline mälestus kogu eluks!

Samas võib olla ikka peaks Mariani ka lutefiski sööma meelitama. Lihtsalt ei tasu tal lasta enne sööma minekut guugeldada seda kala. Internetist leiab igasugu huvitavaid nalju.

“Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction. It is currently the only exception for the man who ate everything. Otherwise, I am fairly liberal, I gladly eat worms and insects, but I draw the line on lutefisk” (from a Jeffrey Steingarten interview in Dagbladet)

blogger-image-768709036

“Ega ma ei tule alla. Ma ei tule alla, te võite matta mind koos majaga!”

December 10, 2018 / Eveliis / 11 Comments

Parafraseerides filmiklassikuid olime me pühapäeva hommikul õega nõus ütlema, et “tehke mis tahate, meie enam Norrast laevaga tagasi ei tule!” Ja ma praegu ka mõtlen õudusega, et isssssand, me ju tõepoolest peame laevaga ka tagasi minema.

Kui ma lugesin Kerli Nõu reisiraamatut, tärkas mus uuesti soov kunagi reisida Antarktikasse. Ma olen alati mõelnud, et kunagi kindlasti, kuid see lõik sealt raamatust ei kõla just kõige kutsuvamalt:. “Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake´i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake´i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng, tühi-tähi.” Jah, mina külastan Antarktikat vaid läbi raamatute või filmide. Sellist “titemängu” ma üle ei elaks. Samas vaatasin ma nädal tagasi Go Traveli reisipakette ja jälle jäi mulle silma see paganama Antarktika. Mõlgutasin mõtteid, et ehk ikka ühel päeval.

Ja siis läksime me laupäeva öösel Paldiski-Kappelskäri laevale. Kui ma kella poole kahe paiku loksumise ja lainetuse peale üles ärkasin, sain ma aru, et ma olen ikkagi endale ja teistele valetanud, et ma ei karda laevasõitu. Lamasin pimeduses ja sisendasin endale “think happy thoughts, think happy thoughts”, kuid ikka ja jälle jõudsin ma tagasi mõtteni, et see lainetus ei ole normaalne ja kuidas see lõppeb sellega, et ma lihtsalt upun ära, sest ma ei oska ujuda ja isegi kui oskaks, siis külmas vees vist kaugele niikuinii ei purjetaks. Kell oli saanud pool kolm. Laev jõuab sadamasse pool kaheksa. Liiga palju aega veel. Piinlesin üksinda ja mõtlesin, et kurat keegi teine ei karda. Minu rõõmuks tõusis ühel hetkel üles ka õde, kes samamoodi oli pimedas piinelnud ja täpselt samu mõtteid mõelnud. Piinlesime siis koos natuke aega, aga jutuajamine ja tule põlema panemine rahustas meid veidi. Kujutasime ette, et paari tunni pärast võiks ju ometi tulla mingi saarestik, et torm ja lainetus jääks vähemaks. Lainetus jäigi vähemaks ja me saime isegi magama jääda. Tunniks. Sest siis alles torm ja kõikumine algas. Ma reaalselt tundsin kõhus seda sama õõnsat tunnet nagu oleks lõbustuspargis ameerika mägedel, et kõige pealt kiiresti üles mäest ja siis hooga alla, ainuke erinevus lõbustuspargiga oli see, et sõit ameerika mägedel kestab viis minutit, see sõit kestis “mõnusad” poolteist tundi. Üles ja alla, ühele küljele ja teisele, põmm, lõid lained vastu laeva kokku, voodid kääksusid, seinad pragisesid.

“Ma mõtlesin, et tegelikult võiks tagasi läbi Venemaa sõita,” ütles õde. Ma olin kohe nõus selle plaaniga. Me kumbki ei tahtnud isegi mõelda, et peaksime veel selle laeva peale tulema ja sama sõidu läbi elama. “Või teine variant,” mõtlesime edasi, “müüme auto maha ja ostame lennukipiletid! Või mis müüme, jätame selle auto sinna ja lendame tagasi.” Ükskõik mida, peaasi, et ei peaks laevaga tagasi minema. Ma ei tahaaaaa! Ma sain kinnitust, et ma ikkagi kardan tormist merd ja kohe kindlasti mitte ei hakka ma kunagi Antarktikasse kruiisima.

Aga mida te ikka seal Norras nii tihti teete?//Still, why do you go to Norway that often?

October 12, 2018October 15, 2018 / Eveliis / 14 Comments

Nii küsis minult mu sõbranna eile. Vastasin, et käime lasteaias. “Ja vaid selle pärast käitegi?” imestas ta. Vastasin jaatavalt. Ma tean ise ka, et see tundub loogikavastane, et Eestis elades käib Ida Norras lasteaias, aga see tundub loogikavastane teistele, meie pere jaoks on see normaalsus ja teadlik otsus, otsus on meie arvates ka õige olnud. “Kui tohib küsida, milles see õigsus seisneb?” küsis mu sõbranna.

See on tegelikult hästi lihtne. Esiteks keeleoskus. Jah, ma näen, et Ida ei oska (enam) samal tasemel keelt kui teised lapsed ja ma usun, et tal mõnikord võib ka raske olla, kuid see ei ole tekitanud temas soovi mitte lasteaias käia. Mõnikord ta on lihtsalt häbelikum ja mõnikord ütlebki, et ma ei oska ju norra keelt, teine päev aga ütleb, et oskab keelt ja muudkui uurib mult, kuidas üht või teist asja öelda. Ma usun, et ma tunnen oma last nii palju, et saaksin aru kui keel talle nii palju stressi tekitaks, et ta ei tahaks lasteaeda minna. Täna näiteks pidime me minema hambaarstile ja seega ka tegema lasteaiavaba päeva, aga ennelõunat selgus, et arst pidi aja tühistama. “Aga siis ma saan ju lasteaeda minna!” ütles ta rõõmsalt. Kuna me kodus vaatame, loeme ja kuulame palju norra keelt, siis ma olen arvamusel, et see keel jääb talle kuhugile ajusoppi ning tulevikus kui tal on soov seda õppida, on see lihtsam. Mitte et ma oleks keeleteadlane, aga ma vaatan enda pealt. Kui mul ikka on vaja, siis ma saan vene keeles suheldud, kuigi koolist ja keeleõppest on möödas…issand ma enam ei tea palju aastaid. 20?

Täitsa lõpp kui ilus ja soe oktoober on praegu. 17 kraadi pole paha

Teiseks on Friskuste aasta lasteaia kõige erilisem aasta. Suur osa ajast veedetakse erinevaid asju õppides/proovides. Alles hiljuti käisid lapsed mägedes matkamas. Ja kui ma ütlen matkamas, siis ma mõtlen ikka päriselt matkamas – seljakotid seljas, matkasaapad jalas ja mägedesse. Okei, Nevelfjell on üsna lihtne ja lauge, aga siiski 1089m, lastele täiesti paras alustuseks. Eelmine kord kui siin olime, külastasid nad ronimiskeskust ja jällegi vaatasin pärast pilte ning imestasin, kui kõrgele ja kui julgelt lapsed ronisid (loomulikult turvavarustusega). Sel nädalal külastasid nad ühe õpetaja lapsepõlvekodu ning said näha, kuidas lehma lüpstakse ning tutvuda maatöödega. Pole vist vaja öelda, et lapsed olid vaimustusest sillas. Iga nädal käivad nad kohalikus ujulas ujumas ning iga päev veedavad nad osa päevast lasteaia lähedal metsas, turnides. See on nii eriline aasta ja iga laps, kes on FUS lasteaias käinud, peaks saama osa ka Friskuse aastast, viimasest aastast. Järgmisel aastal lähevad nad juba kooli (muide, Ida rühmast lähevad paar last kooli viie-aastaselt).

Ma näengi kui palju rõõmu ja elevust need tegevused lapsele pakuvad ja sellepärast ei ole isegi küsimust, et ma ei viitsiks või jõuaks või jaksaks veel juunikuuni niimoodi pendeldada kahe riigi vahel. Tööd ja pereelu see ei sega, nii et meie jaoks oli ainuõige otsus lasta Idal olla ka Friskus.

Mees, kelle süles Ida istub, ei ole mu teine, Norra mees, vaid Ida rühma õpetaja. Hästi tore on mu meelest, et selles lasteaias on päris palju meesõpetajaid.

Lasteaed sai 10-aastaseks ja seda tähistati korraliku rock-kontserdiga

Naljakas vahejuhtum ka. Meiega ühes rongis ja ühes vagunis sõitsid Oslost Lillehammerisse ka kaks eesti keelt kõnelevat daami. Mingi hetk segas Ida mul töötegemist ja ma käratasin talle, et kui ta kohe ei jäta jonnimist, siis ma viskan ta rongist maha. Asi polegi selles, et seda kuulsid ka eesti keelt kõnelevad naised (ma ju teadsin et nad rongis on), naljakaks tegi asja see, et nad olid lasteaia õpetajad Ida Lillehammeri lasteaia Eesti sõpruslasteaiast. Rääkisin lasteaias õpetajatele ka kui ebapedagoogiline ema ma olen ja pealegi ega Norras ei ole naljaasi selliseid lauseid visata, lastekaitse ei ole siin naljaasi, eriti kui oled välismaalane hoitakse su tegevustel silma peal kiivalt. See selleks.

Ühe päeva veetsid need Eesti õpetajad ka Ida rühmas ja nii palju kui ma nendega rääkisin ning õpetajad ise rääkisid, siis on selline sõprussuhe mõlemale lasteaiale kasuks tulnud. Rohkem oleks selliseid sõpruslasteaedasid vaja.

Igaks juhuks ütlen, et Ida ei jonni siin pildil, vaid ootab bussi. ta ei viitsinud püsti seistes oodata.

Lõpetuseks ka üks valus teema, millele peaks mõtlema. Lugesin seda artiklit, et paljud Eesti lapsed on lasteaias 12 tundi ja ma ei suuda välja mõelda, mida ja kuidas ja kas saaks muuta. Ida on ka olnud seitse hommikul lasteaias, sest mõlemal oli vaja tööle jõuda ja olnud kell seitse viimane laps, sest me ei saanud töölt varem ära. Õnneks on seda muidugi juhtunud harva, aga siiski. See on tegelikult ju kohutav.Mida saaks muuta, et lapsed ei peaks nii pikalt lasteaias olema?

Norras viin ma Ida lasteaeda 8 paiku ja lähen järele nii nagu enamus 15-16 vahel, 1730 on lasteaed kinni, seega ka parima (st halvima?) tahtmise juures ei ole võimalik lapsele teha rohkem kui üheksatunniseid lasteaia päevi, lisaks on paljudel tavaks reedeti lastele lasteaiavaba päev anda, rääkimata siis sellest, et ON ette nähtud, et laps peab saama suvel ja talvel puhata. Kuidas ja kuna jõuaks Eesti nii kaugele, et meie lapsed ei oleks stressis ja kurnatud ja haiged, sest nad lihtsalt saavad liiga vähe puhata? Ja see siin ei ole kivi lasteaedade kapsaaeda kui te nii välja loete mingil põhjusel, see ongi mõtteaine riigile ja tööandjatele. Mind ausalt teeb see Eesti lasteaia (ja kooli) teema mõnikord nii kurvaks. Jõuetult kurvaks, sest arvatakse et ma niisama vingumise pärast vingun. Minust saavad aru vaid need, kes on avatud uuendustele/muudatustele ja/või Eestist ära olnud.

Still, why do you go to Norway that often?

This was a question from my friend. I told her that we are going to nursery. “And that is the only reason?” she couldn’t stop wondering. I told her yes. I know this all sound against any logic, that while living in Estonia, Ida goes to nursery in Norway. This doesn’t look logical to other families, but for us this is normal and a conscious decision that has justified itself. “How has it justified if you don’t mind me asking,” was my friend curious.

It’s really very simple. First of all, the language skill. Yes, I can see, that Ida cannot (anymore) speak the language to the same level as to other children and I believe it can be difficult for her sometimes, but that has not stopped her from wanting to go to nursery. Sometimes she is a bit shy, sometimes admits she can’t speak Norwegian, but the next day says she can and keeps asking me how to say different things. I think I know my child well enough to understand if the language causes stress in her and she wouldn’t want to go there anymore. For example, we were supposed to visit a dentist and have a day off from the nursery. Before lunch time it turned out thought that the appointment had to be cancelled. “But then I can go to the nursery” was Ida’s happy reaction. Since we watch, read and listen a lot of Norwegian at home, then I’m on an opinion that the language will stay somewhere deep inside her brain cells and if she wants to go and study it in the future, she would have it easier. I am not a language expert, but I look at myself. If I really need to, I will speak in Russian, though it has been an odd 20 years from school and lessons.

Secondly, being a Friskus is the most special year in the nursery. Majority of the time they spend in learning and trying different things. Recently they went hiking in the mountain. And if I say hiking, I mean proper hiking – carrying back bags, wearing hiking boots and in the mountain. Okay, Nevelfjell is fairly easy and slanting, but still 1089 meters, just enough for the kids to start off with. Last time we were here, they visited Climbing Center and while looking at the pictures afterwards I couldn’t stop but wondering, how high and boldly they climbed (wearing all the necessary gear of course). This week they visited a childhood home of one of the teachers and were able to see, how you milk a cow and get acquainted with different farm jobs. Needless to say, that the kids were absolutely thrilled. Every week they go to the local pool for swimming session and spend each day a remarkable amount of time in the local forest, climbing. This is a very special year and every child, who has been to nursery in Norway, should experience being a Friskus, the last year of nursery. Next year they will start school. By the way, couple of children from Ida’s group are starting their school at the age of five.

I can see how much joy and excitement these activities bring to her and therefore it is not even a question whether I can be bothered or have the energy to go between two countries like this until June 2019. It doesn’t affect work or home life, so it was the right decision to let Ida be a Friskus.

A funny story too. There were two Estonian ladies going from Oslo to Lillehammer in a train with us. At one point, Ida was not letting me do my work and threatened her if she didn’t stop whining, I will throw her out of the train. It’s not even about that the two ladies heard it (I already knew they were on the train), it was funny that they were nursery teachers from Estonia and their nursery in Estonia is in partnership with Ida’s Lillehammer nursery. I explained to the teachers how un-pedagogical mother I am, since you can’t just throw sentences like this up in the air in Norway. Child protection is everywhere and if you are a foreigner, you will be kept a close eye on. Well that’s that.

These teachers spent one day with Ida’s group too and as much as I spoke to them and they told me, this sort of partnership between nurseries has benefited both sides. We should really have more partnerships like this.

To finish off one painful subject to think about. I read an article about children spending 12 hours in the nursery and that made me think what, how and if we could do something to change this. There have been occasions when Ida is the first one to arrive to her group at 7AM, because we both had to arrive to work very early and last one to leave at 7PM, because we couldn’t finish early enough. Luckily these have been very rare occasions, but still. What could we change that children shouldn’t stay so long in the nursery?

In Norway, I drop Ida off around 8AM and pick her up about 3-4PM. The nursery is closed from 5:30PM, so even if I needed or wanted, I couldn’t keep her there for more than 9 hours. A lot of the children stay home on Fridays not to mention that legally you HAVE to enable a break to the child in summer and winter time. How and when could things get as far in Estonia, so that our children will not be stressed and exhausted and ill, because they don’t get enough rest? I am not blaming the nurseries (if you think this way for whatever reason), this is a question to the government and employers. I honestly get so frustrated only by thinking how nurseries/schools are organized in Estonia. People think that I am just whining for no reason. Only those, who are opened to changes and/or been away from Estonia, would understand me.

“Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ka!”// One of the most wonderful places in the world

September 21, 2018September 24, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.

“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.

“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi.

“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”

Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”

Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.

Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!

We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.

“No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.

“But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.

“Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”

Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”

Very naïve conversation, that is not so wrong after all.

We have the honor, privilege and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.

I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …

I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.

Norra asjaajamine vol miljon

September 19, 2018September 20, 2018 / Eveliis / 10 Comments

Nii umbes kevadel taotlesin ma ühele projektile vajalikke dokumente. Möödus nädal, möödus kaks. Vaikus. Uurisin, kas taotlus on kätte saadud. Sain vastuse, et dokumendid vaadatakse läbi umbes kolme nädala pärast ja saan teada kui midagi on vaja muuta või täpsustada.

Suvi tuli vahele.

Nüüd mõtlesin, et peaks uuesti uurima, kas kõik sai korda. Saatsin kirja samale kontaktisikule, lisades küsimuse SAMALE meilivahetusele, kus projektist juttu on. Sain vastuseks – “see luba antakse projektipõhiselt, millisest projektist me räägime?”

Ema, anna padruneid! Selline küsimus on võimalik vaid Norras. Vastasin viisakalt, et juttu ikka samast projektist ja arvasin (naiivselt) et nüüd on asjalood korras. Muidugi ma eksisin. “Aga sa ju saatsid taotluse, mis tuleb saata projekti lõpus, mitte alguses, see on vale dokument, sina ei saagi seda taotleda, seda peab teine ettevõte tegema.”

Eeemmm… Aitäh, et mulle seda siis ütlesid kui ma dokumendid saatsin ja küsisin, kas kõik on õige. Ehk siis tuletas see mulle jälle meelde, kuidas Norras asjad käivad. KUI ISE TÄPSELT EI KÜSI, siis keegi ei anna sulle teada, kas midagi on vaja muuta või kas kõik on korrektne. Kui on dokumentide ülevaatus ja seal on mingi viga, siis seda sulle ei öelda. taotlus läheb lihtsalt paberihunniku alumisse otsa ja kaevatakse sealt välja alles siis kui ISE küsid.

Täna oli mul postkastis kiri. Paberkujul. Inkassonõue. Mul on jäänud mingi lasteaiaarve maksmata. Käsi südamel, ma EI OLNUD seda arvet saanud, ma ei teadnud MITTE MIDAGI sellest arvest ega võlgnevusest. Puudu ei olnud ka nagu ühtegi arvet jäänud. Ei osanud kahtlustadagi, et olen midagi kahe silma vahele jätnud. Seekord;) Uutel arvetel EI OLE peal olnud, et midagi on maksmata. Aga lasteaiast leidsin täna Ida kapist hunniku arveid. Vanu -ammu makstud, uusi – ka makstud, ja ilmselt ka selle kadumaläinud arve. Miks on Norras nii tavaline, et arve ei jõua kohale, aga inkassohoiatus/nõue jõuab? Ja arve tuleb teinekord alles hiljem hoiatusest?

Minu laps on geenius// My child is a genius!

August 15, 2018August 17, 2018 / Eveliis / 7 Comments

Üks põhjusi, miks me laseme Idal veel viimase aasta Norras lasteaias käia, on kindlasti norra keel. Keelteoskus on nii oluline ja mis saaks olla veel parem kui juba lapsena osata mitut keelt, lihtsalt niisama, et hakkas külge, ilma oluliselt seda õppimata. Muidugi olen ma aegajalt kahelnud, kas ta saab keeleliselt lasteaias hakkama, sest tema keeleoskus jääb ikkagi umbes kolme-aastase taseme juurde, samal ajal kui teised oskavad ju soravalt oma emakeeles rääkida, aga mitte ka liiga palju. Kodus oleme me küll lugenud norrakeelseid raamatuid ja vaadanud norrakeelseid filme, kuid ma ei saa öelda, et Ida oleks olnud norra keelest enam väga vaimustunud. Pole ikka sama, mis keelekeskonnas elades, et keel kohe niisama külge hakkab.

Nüüd lasteaeda minnes tuletasin talle jälle põhilised laused, mida vaja võiks minna, meelde ja natuke raske südamega saatsin ta suurte laste – Friskuste- rühma. Mis aga selgus? Ootamatult rääkis Ida rohkem norra keelt kui keegi meist oleks osanud oodata. Ja rääkis, nii et ka mina kuulsin. Täitsa häbenemata. Muidu ta minu ees pigem häbenes vist rääkida, aga nüüd ei ole ta norra keeles rääkinud mitte vaid lasteaias, aga ka kodus – tädi Satuga. Muidugiei tea ta kõiki sõnu, aga ma olen täielikult üllatunud tema loovusest ja oskusest end kätega selgeks teha seal, kus sõnadest puudu jääb. Ta võiks vabalt mõne sõnaseletamise võistluse kinni panna. Puhas geenius eksju! *

Lisaks mõtleb ta ise norrakeelseid sõnu välja. Täiesti loogiliselt. Norra keeles lõppevad tegusõnad e-tähega: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… Kui Ida ei tea mingit sõna, näiteks “handlE” (ostma), siis ta ütleb “Skal vi gå å ostmE?” Ehk siis ta asendab eestikeelse sõnalõpu E-tähega ja arvab, et nii saigi norra keel. Nii nagu me kõik teame, et läti keele saab kui sõnadele “s” lisada ja soome keele kui sõnadele “ainen” lisada. Kas pole leidlik? Iga päevaga õpin ma ja imestan KUI taibukad lapsed tegelikult on. See on nii põnev.

Mis veel Ida lasteaeda puutub, siis ma olen samuti hämmingus kui lihtsalt ta olukorraga kohandub ja sisse sulab gruppi. Loomulikult on lapsed tuttavad, aga siiski pikk suvepaus, uus maja, uued õpetajad ja võõras keelekeskkond. Kui kiiresti täiskasvanud uues olukorras “mängima” hakkavad? Idal läks kohanemisega 15 minutit! Jah, ma olen täielikus hämmingus. Minul läheks mitu päeva aega enne kui suu lahti teeksin. Vist. Võib olla ka mitte tegelikult. Aga kindlasti kohaneksin ma raskemini kui Ida.

*te ju saate aru, et ma teen nalja kui last geeniuseks nimetan? Selles mõttes, et ma jah leian, et ta on ääääärmiselt tubli, leidlik ja taibukas, aga ma ei ole nii suures ahvivaimustuses, et Oxfordi ukse taha juba kraapima läheks.

One reason, why we decided to keep Ida in Norwegian nursery for one more year, is definitely the language. Speaking different languages is so important and what could be better than knowing more than one language already as a child. Just because it stuck on you without really learning it. Of course I have had my doubts if she is able to cope there because of her language skill, as she speaks more like a 3 year old whereas her friends are already fluent, not too fluent though. At home we have read Norwegian books and watched Norwegian cartoons, but I cannot say that Ida has been keen on the language so much anymore. It is not the same as living in the language environment, where it just sticks to you.

Before returning to the nursery, we went over some main sentences she might need and feeling a bit worried, I sent her off to Friskus group – the group for the eldest children. What turned out? Unexpectedly, she spoke more Norwegian that any of us could have expected. And she spoke so that even I heard. Without feeling embarrassed. Usually she didn’t really want to speak in front of me, but now she has used the language not only in the nursery, but also at home with aunty Satu. Obviously, she doesn’t know the full vocabulary, but I was so surprised by her creativity and skill to make herself understandable by using hands when she might not know the words. She could easily win an Alias competition. Genius I’m telling you*

She also comes up with Norwegian words, using logic. In nrowegian, all werbs end with the letter E: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… If she doesn’t know a word, for example “handlE” (to buy), she will say “Skal vi gå å buyE?” In other words, she puts “E” in the end of the word and thinks she has come up with the Norwegian equivalent. Like we know, you get Latvian words by adding “S” in the end and Finnish words by adding “ainen”. Isn’t that clever? I learn every single day and admire HOW smart kids really are. It’s just so exciting.

Talking about the nursery, I’m amazed how easily she adapts and blends in to the group. Of course she knows all the kids, but still they had long summer break, new building, new teachers and different language. How quickly grown ups would “start to play” in a new situation? It took 15 minutes for Ida. Yes, I AM amazed. It would take couple of days for me before I actually say something. I think. Well actually, maybe not. But I would blend in harder compared to Ida.

*you do realize that I am kidding when I say my child is a genius? I mean, yes, I think she is extremely good, inventive, and smart, but I am not planning to knock on Oxford’s door in the near future!

Kui Norras on kollektiivpuhkus//Thank you for your message. You are currently in 352nd place, and can expect to receive a reply in 13 weeks.

July 27, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Meil läks viimane kord Norras olles auto katki (what else is new eks?), kutsusime autoabi ja lasime auto remonditöökotta viia. Nädalavahetus oli tulemas ja me isegi ei mõelnud, et võiks enne esmaspäeva uurida, et kas ja mis. Esmaspäeval saime teada, et uups, meil on hetkel puhkus ja enne augusti keskpaika ei juhtu midagi. Sõbranna otsustas siis mõned nädalad hiljem auto teise töökotta transportida, et ehk saaks ikka suvel veel auto kätte ja liikuda. Saatis tuttava töökotta järele autole, aga mida ei olnud, oli auto. Püüa sa ka teada saada, mis juhtunud on, kui kõik on puhkusel. Lõpuks sai teada, et auto oli teise linna transporditud. Ahah, siis ikkagi ehk lootus auto enne sügist kätte saada, mõtles ta. Naiivselt. Ka see töökoda oli puhkusel. Tullakse välja augusti keskpaigas. Siis vaadatakse auto üle. Võib siis loota, et oktoobriks saab auto kätte remondist.

Kui te veel ei tea, siis Norras on by default juulikuus kollektiivpuhkus. Lind ka ei lenda. Hea, et pangad ja toidupoed veel kinni pole;)* PS: Proovige munapühade ajal mõni avatud pood või pank leida. Ja milline on tulemus kui püüad norrakatega kollektiivpuhkusel tööasju ajada? Aga palun. Out of office reply´d riburada pidi. Ma peaks oma puhkust pikendama augusti keskpaigani.

PS2: tegin siin nende oktoobris ehk saab ja oodake vastust 13 nädalat asjadega nalja, AGA ma reaalselt sain ühe auto-reply täna, kus oligi kirjas, et enne oktoobrit palun ärge vastust oodake.

*kusjuures lasteaiad on avatud. Vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel kaks nädalat järjest puhkust anda lasteaiast, aga muidu on kõik tavapäraselt toimiv.

Our Car broke down last time we were in Norway (what else is new?), We called for help and we were able to bring the car to the repair shop. The weekend was coming and we did not even think that before Monday we could get any answers. On Monday, we came to know that surprise-surprise, we have a holiday at the moment and nothing happens before mid-August. My friend then decided to transport the car a few weeks later to another workshop, so perhaps she could still get up and move in the summer. She sent someone to the workshop , but what was not there, was the car. Try to find out what’s going on when everyone is on vacation. Finally, they found out that the car was transported to another city. Ahah, then, perhaps, there is still hope getting the car fixed before autumn, she thought. Naively. This workshop was also on vacation. They come to work in the middle of August. We can then hope that by October the car will be fixed.

If you still do not know, there is collective holiday in Norway from July. Even birds don´t. It’s a miracle that the banks and grocery stores are not yet closed;) PS: Try to find an open bank or grocery store in Easter time.

And what is the result if you try to work on a collective holiday on the Norwegians? Hereś the answer. Out of office replies. I should extend my vacation.

Mul on probleem

July 14, 2018July 14, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Ikka see puhkus. Selle luksusega võib ju ära harjuda. See on täielik probleem. Kuidas ma tagasi argiellu tagasi lähen? Kuidas ma hakkama saan? Ma isegi ei mäleta enam kuna mu puhkus algas, päevad on segamini ja kui Norwegian meelde ei tuletaks, et check in´i võib ära teha, siis ma isegi teaks, et esmaspäev lähenemas on. Saate aru, see on hullumeelne. Teed hommikul kell pool üheksa silmad lahti ja jalutad kai peale kohvi jooma ja hommikust sööma. Enne kui arugi saame on paar tundi niisama vedeledes möödunud. Palav hakkab. Päike on vahepeal kõrgele taevasse tõusnud. Aga pole probleemi. Astud vette ja jahutad end vees, mille temperatuur on kindlasti üle 20 soojakraadi. Muutud uniseks. Lähed Idaga (kes väidab, et ta pole väsinud) lõunaund magama ja magad tervelt KAKS TUNDI. Ulme. Kuna veel endale sellist asja lubada saaks? Lihtsalt niisama olemist. Ma isegi ei häbene öelda, et me oleme igal õhtul šampust joonud. isegi kui te mind alkohoolikuks peate. Aga nii mõnus on. Elu. Dolce far niente. Hingele pai. Lihtsad asjad. Learn to be happy with simple things because you are completely surrounded by the wonderful simple things! Kõik klišeed reas kui tahate. Jumala eest noh, mul on puhkusest sõltuvus.

We are fucked!

July 7, 2018July 8, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Peale hommikusi viperusi jõudsin ma lõpuks kenasti Oslosse (lennukiga, mis hilines, aga siiski mitte TUNDE), saime teistega kokku ja hakkasime oma ööbimiskohta minema, mis väidetavalt pidi olema Oslo lennujaama lähedal. Takso oleks maksnud 139 eurot, mis kamba peale jagades polekski nii suur summa eksju, aga kuna sinna sai ka bussiga, mille pilet oli vaid 3,5 eurot, siis loomulikult valisime me viimase kasuks.

Esimene buss viis meid punkti A, kust me pidime minema teise bussi peale, et jõuda kämpingusse.

Teine buss teatas, et bussimarsruut on muudetud ja ta saab meid viia vaid punkti B. Punkti C ehk ööbimiskohta pidime me oma jõududega saama. Nii me siis peale tunniajast bussisõitu sõna otseses mõttes in the middle of the nowhere seisimegi. Läksin bensiinijaama, et uurida, kuidas Sannegrundi saada kui pole autot ja bussi ei lähe. Vastus oli lihtne – ma jalutaks. “See on autoga viis minutit! Jalgsi no mis ta on – kümme.” Okei, ilmselgelt see naine ei ole kunagi jalutamas käinud. 2,6 kilomeetrit ei ole ka tõesti miski maa, aga keset liiklust maanteel ja kohvritega? Proovisime takso saada. Kas ma juba ütlesin, et me olime keset eikusagimaad. Takso ütles, et pole sellisest kohast kunagi kuulnud. “We´re fucked!” ütles Alexis ja nii see ka oli, aga mis meil siis üle jäi kui kõndima hakata.

Ma jätan situatsioonikoomika vahele, sest selle naljakalt kirjeldamine läheks liiga pikaks ja lühidalt on see ilmselt naljakas vaid meile, aga ütleme nii, et hea on, et me taipasime bensiinijaamast natukenegi toitu kaasa osta, sest siit me enam minema ei saa. Pealegi on homme poed suletud, mis meil kõigil, ka mul, kes siin kogu aeg on, meelest läks. Nüüd on meil esmaspäevani kaks õuna, pakk makarone, pruuni juustu, kaviaari ja saia. Kaks pudelit veini ka. Tee peal suutsin mina ühe pudeli head punast veini muide ära lõhkuda. Ostsin lennujaamast kaasa ja panin seljakotti, mida ma kilekotis käes kandsin. Mingi hetk oli see lihtsalt puruks. Kott ujus punasest veinist. Tundub et mul on uus reisitraditsioon. Eelmisel korral läks ümber limonaad ja lõhkus mu kaamera. Seekord punane vein ja ei lõhkunud otseselt midagi, aga Mareki seljakott haiseb nagu alkohoolik.

Uskuge mind, inimesed vaatasid meid nagu debiilikuid kui me mööda maanteed oma kodinatega koperdasime, naersime, et ilmselt oleme me õhtul uudistes, et vaadake vaid lollid turistid, ei tea kuhu minna. Aga vahet ei ole! Taksoga otse minek olekski ju liiga mainstream olnud ja jumal, kus me naersime Naersime nii, et peaaegu juba nutsime. Kuid teate kui meeleolukas on näha inimesi, kellega sa koos veetsid terve aasta, kuid keda sa pole 20 aastat näinud!

Aa, kas ma seda juba ütlesin, et mul sai ühelt kaardilt raha otsa ja ma ei saanud majutuse eest maksta. Mõtlesin, et pole ju probleemi, kannan endale raha, mul oli küll plaanis seda juba rongis teha, aga seda te ju juba teate, kuidas selle rongisõiduga läks. Ja siis tuli mulle meelde, et on nädalavahetus ja mul on kaks erinevat panka ehk siis jälle kord olen ma reisil nii, et mul on taskus 79 rootsi krooni. Põhimõtteliselt sama palju kui Riia lennujaamas. Järjekordne uus reisitraditsioon?

Kui te otsite Oslo lähistel (NB! lähistel ON suhteline mõiste), siis ma julgen seda kämpingut soovitada. Suur maja, kolme magamistoa, elutoa ja köögiga viieks päevaks ca 500 eurot. Ja väga korralik ning kaunis koht on.

Ootan huviga homseid seiklusi!

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

Norway