Ma olin täiesti kindel, et sel aastal me Lillehammerisse ei jõua. Elu on lihtsalt nii paganama kiire olnud, või isegi mitte kiire, vaid pigem igal pool. Veel enne jõulegi jõuan ma teha ühe uskumatu USA reisi, ma reaalselt kavatsen FB-s igas lennujaams check-in´i teha, et näha kas ma teen mingi Facebooki rekordi. Hetkel on mul näiteks järg täiesti käest ära, mis linnas ja kuna me oleme, ma tean vaid seda, et meil on selleks aega 1,5 päeva ja enne tagasisõitu saan ma teha ühe ööune Chicagos. Aga mitte sellest ei tahtnud ma (veel) rääkida. Tagasi Norra teemadele.

Natuke kahju oli mõelda, et me ei jõua siia, sest 1) LUMI – ma ei ole küll hullupööra talveinimene, aga kui talv, siis igal juhul lumi ja külm kui vihm, muda ja roheline muru- ja 2) Norra lasteaia jõulupidustused. Läks aga nii, et minu õde, kes just kõige spontaansem ei ole tavaliselt, ütles, et tema tahaks Norrasse minna ja järgmisel hetkel olime me põhimõtteliselt teel. Tüdrukud ja üks koerabeebi.

Jõuludega on selline värk, et jõulutunne võib küll südames olla ka siis kui oled palmi all soojas või mudases Eestis, aga selline ehe ja tõeline talve- ja jõulutunne tuleb mul alati Lillehammeris. Talvel on see linn täielik talvemuinasjutumaa. Nunnu, lumine ja jõulune. Linnake on suvel ka nunnu, aga talvel on see kuidagi eriliselt hubane. Koselig!

Kui Eestis olles ei olnud mul väga meeleski, et olin oma vanad talvesaapad eelmisel aastal ära visanud ja me ei näinud väga vaeva uute saabaste otsimisega, sest korralikku talvegi polnud, aga siin lumehangedes tossude ja tavaliste saabastega kaugele ei purjeta. Mul ei olnud muud valikut kui ma pidin endale saapaid otsima minema. Minu suureks rõõmuks oli Ecco poes allahindlus ja minu jalga leidsid tee need beebid. Eccodega on selline naljakas värk, et nii kaua kui ma mäletan on meie peres (vanemad) naised käinud Eccodega. Rootsist sugulased saatsid. Emme ja vanaema kiitsid taevani, mina ei saanud sellest kiitusest aru. Mu meelest olid Eccod koledad nagu öö. Nii arvasin ma veel mõned aastad tagasigi, kuigi ma olin vanusega aru saanud, miks nad neid kiitsid. Siis aga hakkas Ecco kenastid jalavarje ka tegeme ja ma olen ikka mõelnud, et peaks endale soetama. Polnud põhjust. Nüüd oli. Ma olen rahul ja ilmselt tähendab see valik ka seda, et olen jõunud ka meie pere vanemate naiste hulka. Ma olen vana naine oma mugavate uute Eccodega.

Norras elades võtsin ma endale pähe, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Lutefisk valmistamine on  lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et “kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus“. Ma ei tea, ma olen lutefiski ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta – nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekaket olen ma teinud neljal-viiel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti, ülejäänud korrad ei ole ka siiski päris see olnud. See õige Britt-Ida tehtud kransekake. Britt-Ida oskas seda imeliselt. Ja seitset sorti küpsiseid tegi ka. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid.
Lutefiski ei ole Marian ja Klaudia minuga sööma tulema, (poest ostetud) kransekakega olid nad vähemalt nõus. Taevani ei kiitnud, aga sõid siiski. Minu jaoks on kransekake kõige ehtsam jõulumaius. Iga kord kui ma sellele koogile mõtlen tulevad mulle Haugeni jõulud Britt-Ida ja Camillaga meelde. Milline mälestus kogu eluks!

Samas võib olla ikka peaks Mariani ka lutefiski sööma meelitama. Lihtsalt ei tasu tal lasta enne sööma minekut guugeldada seda kala. Internetist leiab igasugu huvitavaid nalju.

“Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction. It is currently the only exception for the man who ate everything. Otherwise, I am fairly liberal, I gladly eat worms and insects, but I draw the line on lutefisk” (from a Jeffrey Steingarten interview in Dagbladet)