Veel umbes neli aastat tagasi ei saanud ma üldse aru, mis värk selle saunatamisega on, mitte miski ei ajanud mind riideid seljast viskama ja lavale higistama ronima, tundus täielik ajaraisk. Veel vähem sain ma aru inimestest, kes vabatahtlikult keset talve külma vette ronisid. Püha jeesus, milleks. Mu jaoks ei olnud tihti suvelgi vesi piisavalt soe, et ujuma minna, mitte miski ei oleks mind ajanud vette keset talve. Hytta´sse kolides see kõik muutus. Ma sain aru, et saunatamine ei ole niisama laval higistamine, vaid mõnus vaba aja veetmise viis. Elustiil. Sama ka talisuplusega. See on midagi nii värskendavalt mõnusat, et sõnadesse panna ei õnnestugi. Satu juures elades sai minustki saunakultuuri austaja. Lisaks õppisin ma seal, et talv ei olegi nii kohutav aastaaeg, tuleb vaid osata seda nautida. Aastakümneid olin ma talve vihanud, sest kohutavalt külm on ju, tänaseks olen ma jõudnud nii kaugele, et võin vabatahtlikult – sealjuures seda ka nautides – keset talve riided seljast visata.
Mesi Tare hilissuvisel saunafestil olime me juba osalenud, sel nädalavahetusel otsustasime me osaleda grammike kangemal saunafestil, mis hõlmas kogu Sibulateed. Et oleks meeleolukam, kutsusime endistest tallinlastest tartlased ka kaasa ning juba vanast ajast on teada, et kui ühte autosse satub üks Prangel ja üks Kund, siis on oodata üht meeleolukat seiklust. No ja nii täpselt läkski. Otsustasime alustada oma saunateekonda kõige kaugemast saunast – Ranna puhkebaasi omast – ning kui te arvate, et me ei suutnud 36789 korda õigest teeotsast mööda sõita, siis te arvate loomulikult valesti. Naersime omaette, et panime esimese hooga nii palju mööda, et oleksime varsti otsapidi juba Narvas olnud. “Oleksime kella seitsmeks tagasi jõudnud ja öelnud, et oli küll pikk sõit, aga see Narva saun oli seda kõike väärt!” kujutasime me elavalt ette, kuidas oma eksirännakutelt lõpuks tagasi Varnjasse jõuame. Narva asemel jõudsime siiski õigesse kohta, testisime ära sauna, Peipsi veetemperatuuri, saime kätte oma templid ja liikusime edasi, et leida üles järgmine saun. Hinnang saunale: 5+
Kui esimeses saunas jäi kümblustünnis käimata, siis Kadrinas ei õnnestunud mul sellest enam kõrvale vingerdada. Lisaks sellele, et Ida on hull saunataja, ma ikka imestan mõnikord kuidas ta isegi leilile vastu peab, on ta täiesti hull kümblustünnide järel. Me oleme ikka püüdnud Marekit mõjutada, et ta meile ka kümblustünni muretseks, ma usun, et ühel hetkel ta ikka murdub. Kadrina mõisa saunakogemusele anname me hinnanguks 5+
Vene saunas ei olnud ma kunagi varem käinud ja nii olid meie järgmisteks sihtkohtadeks loomulikult Nina küla vene saunad. Peale järjekordseid eksirännakuid, edasi-tagasi ja möödasõitmisi jõudsime me kohale ka. Enne seda püüdsime üles leida Juhan Liivi sünnikohta, suure tee pealt silt näitas ja kuna me olime sildist umbes neli korda mööda sõitnud, siis me tundsime, et see on märk ja me peame minema vaatama kui must lagi sel meie toal siis oli. “Pole ime, et ta depressioonis oli, kui ta siin pimeduses ja lumesajus keset metsa pidi üksinda ringi jalutama, tuli linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt, jalad väsind, läbi, läbi näljane, ja siis jõudis koju, kus must lagi, must ja suitsuga, ämlikuvõrkude, prussakatega,” improviseerisime me Eesti luuleklassiku ainetel ja püüdsime õiget taret leida. Ei leidnud. Sujuvalt sõitsime mööda. Aga see eest leidsime üles nii Vaino talu kui eelmise aasta rahvalemmiku Kalamehe Talu.
Vaino Talu saunakogemusele annan mina oma lemmiku tiitli. Vene saun ja peale seda järjekordne Peipsi temperatuuri mõõtmine (ikka oli külm) oli kokku nii positiivne elamus, et ma teisiti lihtsalt ei saa. Hästi raske kusjuures oli üldse lemmikut valida, sest igal saunal oli midagi, mis selle omapäraseks ja eriliseks tegi. Esimestes saunades esindasime meie võistkonda vaid mina ja Ida, nii et ma sain naerda, et mul oli kaasas oma saatjaskond – hommikumantlihoidja, kaardilugeja ja fotograaf/videograaf. Allolev pilt iseloomustab seda hästi. “Marek, tule siis hoia mu mantlikest kui ma kümblen!” Mhm, pole siis ime, et “Tagametsa tangot” ümisema ajas. Mu abikaas saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks. Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda, mu korvi mantlit võiks ta kanda uhkelt piimapoes saunafestil.
Hinnang saunale otseloomulikult 5+
Üldse ei imesta, et Kalamehe Talu eelmisel aastal rahva lemmikuks osutus. Astud autouksest välja, juba võetakse sind naerusuise ja lõbusa perenaise poolt vastu, öeldakse, et saunas on järjekord, aga tulge tuppa koduõlut ja sibulapirukat maitsma. Laud lookas ja hinnaks viis eurot inimesele. Pliidil podiseb borš. “Kas paneme hapukoort ka?” – “Muidugi.” Ja juba järgmisel hetkel on külaliste ees laual kausike kuuma koduse boršiga. Tuba on täitunud sibulapiruka ja supi lõhna, külaliste mõmina ja naeruga.
Hinnang: üllatus, üllatus 5+
Väiksele saunalisele mõeldes, kes väidab küll, et pole väsinud, jätame külastamata kuppelsauna ja Koosa külasauna, mida hiljem teiste kommentaaride põhjal küll kahetseme, käime hommikumantlites tankimas ja poes (kas te olete kunagi hommikumantlis poes käinud?) ning võtame suuna Mesi Tare poole, kus meid ootab veel viis sauna. Sealhulgas ka eriliselt äge suitsusaun.
Ja ei saa midagi öelda, Mesi Tare on ikka see koht siin maamuna peal, kus ei ole killukestki negatiivsust, kõik on nii ilus ja armas ja nunnu ja hooliv, nii ülivõrdes, et nakatud ise ka selle positiivsusega. See on täiesti ebareaalne koht! Tuppa minnes tabas meid selline rammestus, et tundus, et me ei jõuagi sauna, aga võtsime end kokku ja oleks ikka paganama kahju olnud kui oleksime siinsed saunad vahele jätnud. Orava saun oli täielik üllataja. Megahea saun. Hinnang: mis te arvate? Muidugi 5+.
Suitsusaun, mida me olime terve päeva oodanud, jäi siiski külastamata. Ei leidnud enam jõudu. Käige ise päeva jooksul seitsmes saunas, võtab ikka läbi küll. Hoiatasime Herlingut ka, et isegi kui sel aastal ei jõudnud igale poole poole, siis võtku teadmiseks, et meist enam lahti ei saa, me tuleme ikka ja uuesti tagasi. Rääkisime tartlased ka pehmeks, et järgmisel saunafestil oleme suurema võistkonnaga esindatud. Aga ise Herling meid kutsus ja ära võrgutas.
Enne seda kui me kell KAHEKSA voodisse kukkusime, saabus Mesi Tare hoovile ka kamp Nublusid. Nii nagu telefon ütleb mõne salvestamata numbri kohta, et “maybe see ja see”, siis oli ka siin võimalus, et üks viiest “maybe Nublu” ja tahtsime pilti teha “mina ja kuulsus”. Oli selleks põhjuseks naabrimehe koduvein, pimedus või salapära Nublu ümber, aga fännipilt tuli selline. “Kroonikasse” ei saada.
Uni Mesi Tares oli imeline. “No näed,” naeris Herling. “Ja meil pole isegi Napsie´t, piisab vaid Peipsi õhust”. Nõustun temaga.
2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – 
5. 2017. aasta lemmikhotell – 
Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.
Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, 
Hommikusöök oli lossis väga maitsev, samuti ka teenindus. Peale meie ööbis lossis veel üks paar, aga nemad olid juba varem lahkunud, nii oli kogu suur söögisaal vaid meie päralt. Äärmiselt kuninglik tunne olla lossis üksinda ja kujutada ette, et see kõik on meie oma:)
Kui te arvate, et me läksime Alatskivilt Vasulasse vanaema juurde otse, lihtsalt niisama, siis te eksite. Otseloomulikult pidime me sõitma läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Mida ma nägin esimesena? Üks maja oli müüa! Nüüd ma pean lotot päriselt hakkama mängima, sest ma tahan seda vana puulobudikku. See oleks täpselt selline koht, kus ma veedaks oma suved ja miks mitte ka talved. Selline “diipkunstiinimeselik” koht otse Peipsiääre külastuskeskusest ja Sigurimuuseumist üle tee. Ma täiega naudiks selle puulobudiku üles putitamist.
Muidugi ei ole ma nii naiivne, et mõtles päriselt, et oh kohe ostaks ja teeks, aru saamata KUI palju raha sellesse majasse vaja oleks investeerida, kuid unistada ju võib. Äge oleks!
Sigurimuuseumist ja 
“Kuhu me kohvikusse läheme?” küsis Ida kui me Varnja poole sõitsime. Ma jäin vastuse võlgu, sest no kus siin pühade ajal midagi avatud on, mõtlesin ma ja tegime esimese hooga väikese tiiru võõral hoovil. Mul oli ju Idale ja Marekile ka vaja Mesi tutvustada. Ja pehmete mänguasjade seina. Päris omamoodi pull asi ju tegelikult!
Eelmine kord jäid mul kahe silma vahele Voronja perenaise võrratud käsitöönukud. Nii rändaski üks Rudolf meiege Voronjast kaasa (ja Peipimaa külastuskeskusest head õnne toov rätinaine + kohanahast tehtud käevõru).
Postitus on niikuii jälle kilomeetri pikkune, läheb siis jaanipäev ka siia otsa. Pole just Peipsiääre eri, aga mis see 30-40 kilomeetrit siia-sinna ikka on. Vahva Vasula jaanituli oli pere keskel.
Fotod: Liis Pärtelpoeg (Sibulatee)