See on tegelikult naeruväärne, aga mingil põhjusel on mul viimasel ajal mingi äng kallal. Ma olen kuidagi rahulolematu. Midagi häirib mind. Aga ma ei suuda mõista, mis see on. Ja miks see mul kallal on. Absoluutselt ühtegi põhjust pole. Või no vanad head probleemid ikka, aga nendega olen ma juba harjunud ja need mind enam ei ängista.
Eile jõudsime Idaga õhtul hytta´sse. Ida sulistas vees, mina lõikasin oksi ja elu tundus päriselt nii ilus. Ma tundsin kummalist tänutunnet. Tänu selle eest, et meil on selline koht, kuhu tulla. Tänu selle eest, et mul on selline töö, et ma saan sellises kodukontoris aegajalt tööd teha. Tänu selle eest, et ma otsustasin tööle minna ja see osutus jumalast minu teetassikeseks töökohaks. Tänu selle eest, et Idal on võimalus käia kahes lasteaias. Tänu selle eest, et mul on mõistev mees, kellele sobib minu kahe riigi vahel tilkumine. Tänu sõprade eest, kes mind kogu aeg aitavad ja toetavad.
Viimased nädalad on toonud uudiseid sellest, kui üürike on elu ja kui iseenesestmõistetavalt mina võtan asju, mis ei ole iseenesestmõistetavad. Ja ma ausalt tundsin lihtsalt tänulikkust selle elu eest, mida ma elan.
Aga äng on ikka peal. Ja ma lihtsalt ei saa aru…“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.” (Erlend Loe)
praegu ongi selline aeg… augustikuu mõjub mulle tihti niimoodi. ülemõtlemist, esilekerkivaid probleeme paralleelselt elu ime ja tänulikkusega. paljud asjad on eredamad, selgemad ja see tekitab rahutust. aga elu kannab ja vahepeal tuleb tundlad jälle sisse tõmmata ning lihtsalt olla. küll see aeg ka tuleb.
Sul võib täitsa õigus olla selle augustikuu osas. Nagu august tuli nii hakkasin ülemõtlema….No septembriks siis üle;)
Liitun “augustikuuängigängiga” 😀 miski rahutus on hinges ja tahaks kuhugi põgeneda, aga kuhu???? elu eest ei põgene…
Jääb vaid loota, et “augustikuuängigäng” ei lähe üle septembrikuu ängiks:D
Mina ka liitun augustikuu ängiga!
Mul on see rahutus hinges ligemale aasta juba – ja no ei lähe üle. Mõneks ajaks natuke taandub ja piseneb, aga kogu aeg kripeldab hingesopis ning ajab hulluks. Tahaks väikeste lihtsate asjade üle rõõmu tunda – ei õnnestu…
Ma muidu olen ikka nüüd õppinud väikestest asjadest rõõmu tundma ja ei sea endale enam ebareaalseid ootusi, aga hetkel on millegi pärast küll nii, et midagi täpselt samuti kripeldab ja ajab hulluks
+1
elu on justkui ilus ja proovin nautida iga pisiasja, olla tänulik nende vapustavate väikeste hetkede eest, mida kogen. Aga miski närib. Miski tekitab rahutust. Käib hooti peal. Mõni aeg on vaikus ja armastan ennast ja meest ja elu ja tööd ja kõike. Ja siis lampi vaatan mehele otsa – ei tunne midagi, vaatan tööle otsa – ei tunne midagi, vaatan päikest – ei tunne midagi. Kui selle peale väga mõtlema jääda, siis tekib küll paanika, et issand mis mul viga on. Nii et üritan selle kuidagi üle elada lihtsalt. Kui ma pole selles ängis üksi, siis äkki pole minu sees auk, äkki on väljaspool? 😀
Mercury retrogade! 😌