Põhjamaade Pariis

May 23, 2018May 24, 2018 / Eveliis / 5 Comments

1998: Samal ajal kui meie Yukoga nautisime reisi Hurtigrutal, vuras Anton autoga meile Troms ø sse vastu. 1500 km. Tagasi sõitsime me kõik koos autoga. See oli üks äärmiselt meeleolukas reis. Tagasiteel käisime me vähemalt minu arvates läbi kõik põhjaranniku saarekesed. Ma ei suutnud aru saada, kuna me ühelt saarelt teisele jõudsime, kuna me mandri peal olime ja mis suunas me liikusime. Orienteerumises ei ole ma kunagi eriti tugev olnud. Tranøy’lt jäi mulle meelde Tranøy majakas, Tranast Petter Dassi kabel ja Hamarøy’st Knut Hamsun. Petter Dassist rääkis Anton terve tee erilise vaimustusega. Alstahaugis imetlesime me vähemalt veerand tundi Petter Dassi monumenti ja kuulasime ”Nordland trompet’ist”. Petter Dassi olulisus jäi tol hetkel mu jaoks sama tabamatuks nagu esimestel kuudel oli jäänud mulle tabamatuks Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisus. Ma arvan, et kui ma oleks selle välja öelnud, oleks ma ilmselt Antonilt kere peale saanud. Keegi ei kahtle Petter Dassi ja Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses. ”Dass” tähendab slängis muide ”käimlat“, nii piinlik kui see ka pole, jäi just see fakt mulle meelde. Knut Hamsuni elukohast Hamarøyl olin ma märksa suuremas vaimustuses. Lausa nii, et pärast reisi lõppu, ostsin ma endale nii romaanid „Nälg“ kui „Maa õnnistus“, norrakeelsed.

Mõni koht kohe poeb nii hinge, et pidevalt mõtled, et kuna uuesti ja siis täiesti ootamatult, just like that, see juhtubki.

2018: TagasiTromsøs. Seekordse reisi lõpp-punkt. Seekord lennukiga. Aga kes teab, kuna autoga. Tundub adekvaatne mõte? Nii et istuks autosse ja üldse ei planeeriks midagi muud peale reisi alguse ja sihtkoha. Ja üldsegi, miks lõpetada Tromsøs kui nii palju on veel edasi minna. Ikka Tervamägedeni välja. Ma ju pean sinna ka lõpuks saama!

Kuigi kraadiklaas näitas kõigest kuus kraadi ootas meid siin imeilus suveilm ja päiksepaiste. Nii ilus, et ma ei suutnud jällegi vastu panna kiusatusele teha linna peal üks jalutuskäik. Homne päev möödub niikuinii koosolekult koosolekule joostes. Aga Tromsø – Põhjamaade Pariis – oli veelgi kaunim kui ma mäletasin. Ma olen (mitteüllatuslikult) Põhja-Norrasse armunud!

Lennukiga üle lumiste mäetippude sõites tuli mulle meelde oma viimase aja üks parimaid lugemiskogemusi. “Me sureme üksi” – lugu Teise maailmasõja ajal sakslaste eest üle Põhja-Norra mägede põgenevast Janist. Ma vaatasin neid mägesid ja mõtlesin, kuidas pagan ta ellu jäi, milline elutahe pidi tal olema või lihtsalt saja asja kokkusattumus, et ta ära ei surnud. Kuidas ta peale külmakahjustusest liikumatuks jäädes nädalaid lume alla mattununa (!) kelgu külge aheldatuna lihtsalt ootas. Ootas, kas keegi leiab ta veel üles või sureb ta sinna külma kooriku alla. Ulme. Looduse jõud ja inimese tahe.

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

May 18, 2018May 18, 2018 / Eveliis / 4 Comments

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?). And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Ida ja norra keel

May 15, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Me kolisime Norrast ära kui Ida oli kolmene ja ilmselt just sel ajal kui talle keel(ed) külge hakkasid. Ma olen püüdnud ikka norra keelt temas säilitada ka Eestis elades ja nii on meil hästi palju norrakeelseid multikaid, mida me vaatame. Mina ise õppisin keele selgeks peamiselt just telekat vaadataes (plussiks oli muidugi see, et olemas olid ka inglise keelsed subtiitrid, aga no ikkagi). Raamatuid loeme ka, aga see on natuke keerulisem, sest Ida sõnavara norra keeles ei ole nii hea ning tal pole kannatlikkust selleks, et ma loeksin norra keeles ja tõlgiksin eesti keelde. Samas pean ma ausalt ütlema, et ma pole väga palju püüdnud ka. Ega mul ka selle kannatlikkusega kiita pole.

Elu läks nii, et me hakkasime suhteliselt kohe peale Eestisse kolimist uuesti Norra vahet pendeldama ja ühel hetkel tundus täiesti loomulik, et võiks Ida panna uuesti ka Norras lasteaeda. Nii et ta ei peaks kogu aeg minuga töökohtumistel kaasas olema, vaid saaks vanade sõpradega uuesti mängida ja samal ajal keelekeskkonnas olla. Ida on hästi krapsakas ja energiline, aga samas ka hästi häbelik. Nüüd oleme me Norras käinud umbes pool aastat vist, nii et ta on iga kuu nädal aega ka Lillehammeris lasteaias ning kuigi ma teadsin, et ta sai keelest üsna hästi aru, siis norra keeles ta ise ei rääkinud enam. Õpetajad lasteaias muidugi ütlesid, et ta teeb end täitsa kenasti arusaadavaks ja nii ma väga ei mõelnud rohkem selle keele asja peale. Muidugi leian ma, et see on nii suur asi kui juba väiksest peale osata mitut keelt, lihtsalt niisama, ilma õppimata, aga eesmärk omaette ei olnud teda keelt panna õppima, vaid ma omas peas kujutasin ette, et kui ta vanemaks saab ja tahaks keelt õppima hakata, siis on see tal palju lihtsam, sest ajusopis on keel olemas. Kas see ka tõsi on, ma ei tea, ma ei ole lastekasvatuse ega keeleteaduste ekspert, aga nii ma mõtlesin. Ja see oligi üks peamine eesmärk, miks tal lasta siin lasteaias käia.

Muidugi kui ma nüüd mõtlen tagasi enda peale, siis ma olen tegelikult ka arg. Ma sain norra keele üsna kiiresti selgeks, aga suurema osa ajast olin ma vait. Ma ei julgenud seda kasutada. Nii, et selles mõttes on Ida minusse ja ma saan temast aru.

Minu suureks üllatuseks hakkas aga Ida seekord kui me Lillehammerisse sõitsime minuga norra keeles rääkima. Lihtsalt lambist. Mitte muidugi puhtalt ja soravalt, aga ta hakkas kasutama norrakeelseid lauseid ja ütles mulle, kuidas Pernille ühte või teist sõna ütleb. Peale kuuekuulist vaikust oli see minu jaoks päris üllatav. Nüüd proovib ta sõpradega ka norra keeles end selgeks teha. Sõnavarast jääb küll puudu, aga reedest saati on ta kodus püüdnud end norra keeles selgeks teha. Norra keel on muidugi ka ainus viis, kuidas ta saab tädi Klaudiat endaga mängima kutsuda, sest poola-inglise-eesti segakeel on veel keerulisem. Ja Ida päriselt püüab end norra keeles väljendada. Nii palju kui tal sõnu on. Julgelt. Muudkui küsib sõnu juurde. Kui ma muidu üritasin talle sõnu õpetada, vastas ta mulle alati “kui mina tahan niimoodi öelda, siis mina ütlen niimoodi”, aga nüüd proovib järele korrata. Huvitav, millest selline muutus?

Modern family situation

May 13, 2018May 13, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Ma ei hakka härdaks minema emaduse teemadel. Laias laastus võiks ma öelda, et emadus on kõige raskem, parem, kurnavam, teraapilisem, arendavam amet maailmas. Ilma igasugu sarkasmita. Ma ei tea, kes ma ilma Idata oleks. Kindlasti on Ida mind muutnud paremaks inimeseks ja see ütleb tegelikult kõik.

Täna hommikul võtsime me ette väikese matka metsas ja et sellest veel vähe ei olnud ronisime suusahüppetorni ka. Täiega hämmingus, kuidas Ida sellised matkad vastu peab. Ma ei tea, mitu kilomeetrit see ring oli, aga mu pulsikell näitab 7800 sammu, nelja-aastase jalgade jaoks on seda ikka piisavalt.

Saatsime Marekile pilte meie “moodsast perekonnast” ja kommenteerisime, et jama küll, et peab sellisest vahvast matkast ilma jääma. Selle peale sai Ida pahaseks ja ütles, et nii ei tohi rääkida, et lõpetagu me rumal jutt. Laps oli rääkinud. Ega me rohkem ei rääkinudki, keskendusime kaljudel ronimisele. Ilus emadepäev. Minu maitsele.

Mille järgi saab aru, et Lillehammerisse on kevad jõudnud? /Spring in Lillehammer

May 12, 2018May 12, 2018 / Eveliis / Leave a comment

See on väga lihtne. Tänavale on ilmunud tänavamuusikud. Täna oli peatänaval nagu Morten Abeli laulude kontsert. “Snowboy” album ja Lydia on siiani üks mu lemmikuid. Turuplatsil on müügil lilled, Sigrid Undseti väljakul on avatud purskkaevud ja välja on toodud rattad, välikohvikud on avatud, hästi palju on üritusi lastele (täna näiteks sai raamtukogus oma kaisukarud arstile viia) ja iga teine vastutulev inimene sööb jäätist.

//It´s easy to see when Spring has arrived to Lillehammer. There are street musicians jamming on the mainstreet and when I say jamming I really mean it. Today it was like a mini-concert with Morten Abel songs. I used to love “Snowboy” and actually “Lydia” still is one of my favorite songs. On the market square the flower sale is on and as 17th of May is approaching the flowers are decorated with Norwegian flags. On Sigrid Undset square the children are having fun with bikes and minifountains, all the cafés are open again, there´s a lot of activities for children (today the teddy bear hospital was open in the library) and every second person on the street eats ice cream. This is spring in Lillehammer.

Kaua veel?/You have no idea how scornfully I used to look at my friends…

May 12, 2018May 12, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Seda te juba teate, et ma olen 20 aastat Norra ja Eesti vahet tilkunud ja et mulle see meeldib. Mingil perioodil on ära väsitanud, olen pausi teinud, kuid ikka ühel või teisel moel tagasi Norrani jõudnud. Nüüd on veel lisandunud Taani ja Rootsi. Pole üldse probleemi oma reisiplaane jooksvalt ümber muuta vastavalt vajadusele.

Ma arvasin, et seekord ma siiski Taani ei jõua, aga eile sain ma kaks kohtumiste kutset (+ rongipilet on soodne) ja muidugi tekkis mul mõte, et peab minema. Sisetunne ütleb, et on õige asi. Öise rongiga saaks Stockholmi, seal saaks emme kontserdile minna (kes Stockholmi kandis, tulge ka!) ja siis läbi Soome koju Tallinna. Sest soodsam on ja saab boonuspunkte kasutada. Ilma autota on ka suurem tõenäosus kohe järgmisele laevale jõuda.

Sain veel kutse ka ühele kohtumisele Stockholmis ja plaanisin ka selle veel ära teha ja kuigi teoorias on see teostatav, siis see läheb juba liiga üle noatera kiirustamiseks. Me jõuaks 22. hommikul Tallinnasse, aga ma lähen juba teistpidi uuesti lennukile, et Põhja-Norrasse minna. Tahaks ikka Ida koju viia ja no tegelikult võiks ju kohvri ka lennujaamast ära tuua ning puhta pesu sisse panna enne uut reisi. Ma isegi juba mõtlesin, et võin ju Ida jätta emme juurde Rootsi või üldse tööreisile kaasa võtta, ta on ju harjunud, kuid Idal on Eestis 24. “Printsess hernetera” etendus ja ta on nii oodanud, et saab Kristiina, kristallide printsess olla. Niigi lasteaia etendusest jäi ta minu pärast juba ilma, oleks ebaaus veel ühest peost ta ilma jätta.

Ühesõnaga ma olen harjunud kohvri otsas elama ja väga nagu teisiti ei oskagi. Ida on samasugune. Täna ütles üks kolleeg mulle, et ma olen õudne sebija, heas mõttes, et kui on vaja mingeid kohtumisi kokku leppida ja läbirääkimistele jõuda, siis ma lihtsalt sebin meid sinna laua taha ning ma sain aru, et Ebapärlikarbil oli õigus kui ta ütles, et ma kurdan, et Ida on aktiivne, aga ise ei püsi pudelis ka paigal. Ja meil pole vahet, kuidas me reisime. Ei ole nii, et vaid lennukiga punktist A punkti B. Ma ALATI vaatan läbi kõik võimalikud variandid, et leida soodsaim. See on juba nagu omamoodi haigus. Kui rong, buss, auto on soodsam kui lennuk, siis vabalt bussiga. Okei, Tromsøsse ei hakanud ma tõesti muid variante peale lennukiga vaatama, aga põhimõtteliselt kui aega ja finantse oleks, siis ilma probleemita võiks ma sinna ka autoga sõita. Ma olen kunagi sealt autoga tagasi Lillehammerisse tulnud, väga põnev oli, aga jaa…aega on vaja.

Aga kaua ma veel niimoodi jaksan? Selline eluviis on põnev ja minu teetassike, kuid samas pean ma ausalt tunnistama, et ega väga kaua ilmselt enam ei jaksa. Ja pealegi läheb Ida juba kahe aasta pärast kooli (issand, kuidas aeg lendab!) ja siis tuleb elukorraldust paiksemaks muuta. Polegi enam palju jäänud. Seepärast ma vist naudingi hetkel veel võimalust kohvri otsas elada ja võimalust spontaanselt plaane muuta.

Kui paiksemaks jääme ja natuke veel vanemaks saame, siis ma võtan endale kitsed ja alpakad:) Olgu-olgu, päris uisapäisa sellist asja ikka ei tee, aga mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle selline tulevikuplaan meeldib. Ja te ei kujuta ette KUI põlglikult ma oma sõpru vaatasin kui nad kümme aastat tagasi mulle ütlesid, et “ja kunagi võtad loomad ja…”

You already know that I have been going back and forth Norway and Estonia for 20 years now and that I enjoy it. At some points in my life it has exhausted me, I’ve taken a break but one way or another I have always come back to Norway. Now I also often go to Sweden and Denmark. I’ve got no problems changing my travel plans on the go as needs be.

I thought I wouldn’t make it to Denmark this time but yesterday I received two invitations for meetings (+ the train fare was cheap), so obviously I thought that I must go. My gut instinct tells me it’s the right thing to do. I could take the night train to Stockholm, go to my mum’s concert there (whoever else is in town, come as well!) and then go via Finland back home. Because it’s cheaper that way and I can use my collected points. Without a car, there’s a better chance to actually make it to the next ferry.

I also received another invitation to a meeting in Stockholm and I had planned to take it and although in theory, it’s doable, it is actually cutting it too close. We would arrive in Tallinn in the morning of 22^nd but I’m then already catching another flight to go to Northen Norway. I’d like to take Ida home and actually collect my suitcase from the airport and fill it with clean underwear. I already considered that I could leave Ida at my mum’s in Sweden or take her with me to the business trip as she is so used to it but Ida has a performance of “Princess and the Pea” on 24^th in Estonia and she’s been so excited to be Christina, the Princess of Crystals. She already had to miss out on her play in kindergarten, so it would be unfair to let her miss another party.

Basically, I’m used to living out of my suitcase and I don’t really know another way of living. Ida is exactly the same. A colleague told me today that I’m a huge hustler, in a good way. Whenever any meetings need to be arranged or agreements reached, then I usually manage to get us behind the table. I realised that the blogger Ebapärlikarp is correct when she said that I complain what an active child Ida is whereas I myself am always as busy as a bee. And it doesn’t matter how we travel. It’s not just taking a flight from A to B. I ALWAYS look through all possible ways of travelling to find the cheapest. It’s almost like a disease. If a train, a car or a bus is the cheapest option, then I’d happily take the bus. Okay, I wouldn’t even look at other options except for the plane to get to Tromsø but if I had the time and the means, I’d have no problem driving there. I once drove back to Lillehammer from Tromsø, it’s was really exciting but yes… you need time.

How much longer can I keep it going like this? I find this way of life exciting and it’s exactly my cup of tea but in all honesty, I must admit that I probably can’t keep this up for much longer. Also, Ida starts school in two years’ time (gosh, how time flies!) and then I need to become more settled in my life. So I don’t have that much longer left. I think this is why at the moment I enjoy living out of my suitcase and spontaneously changing my plans as much as I do.

When we become more settled and become even older, I’ll get goats and alpacas 🙂 Okay, okay, I wouldn’t quite go into it thoughtlessly but the more I think about it, the more I like that prospect for future. And you have no idea HOW scornfully I used to look at my friends when they told me ten years ago that someday I’d have animals and…

Satumainen living ehk kuhu kurat see taldrik sai!

April 29, 2018April 29, 2018 / Eveliis / 4 Comments

“When I was 5 years old, my mother always told me that happiness was the key to life. When I went to school, they asked me what I wanted to be when I grew up. I wrote down ‘happy’. They told me I didn’t understand the assignment, and I told them they didn’t understand life.” (John Lennon)

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid. Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

Tulles tagasi John Lennoni tsitaadi juurde, siis ma ei saaks rohkem nõus olla. Õnnetunne on oluline. Ja on raske mitte tunda õnnetunnet kui sul on võimalus veeta oma puhkus ja Norra elu maapealses paradiisis. Kus kõik on nii satumainen* nagu meile meeldib seda kutsuda.

*muinasjutuline soome keeles

Juulikuus lumi on maas

April 27, 2018April 27, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Teate seda laulu, eksju? Kui ma noorena mõtlesin, et hahhaaa, kuna ja kus saaks päriselt juulikuus lumi maas olla, siis selleaastane Lillehammeri lumi on mulle näidanud, et naersin kunagi ilmaasjata. Kuigi suurem osa lumest on sulanud, siis no päriselt ikka oleks nagu Arendelli sattunud.

Ja mu meelest on ikka megaäge, et on veel kohti, kus on päris tal olemas. Lumi ja külm ja libe ja kogu see talve”jama”. Veel kümme aastat tagasi oleks ma IGA KELL valinud puhkuseks ükskõik mis sooja paiga, siis praegu on mul väga hea meel kui puhkuse* sihtkohaks on Norra. Kui ma veel järgmisel talvel Svalbardi ka jõuaks, oleks talv täiuslik. Kui mu tööpäev täna läbi sai, olin ma “poistele” autojuht – sõitsime lihtsalt ringi nagu teismelised ja…hoidke oma piip ja prillid…kuulasime Ting & Tøy poest ostetud “Scooteri” plaati. Võimalik, et pildil olid ka mõned õlled. Neil, kel puhkus oli. Aga miks ka mitte eksju?

*minul on siiski tööaeg, aga teate kui veider on näha Marekit puhkamas. No niivõrd kuivõrd ta saab, aga siiski on ta tööst eemal ja see on paganama kummaline vaadata.

Vanadus või suhtumise ja valikute küsimus

March 11, 2018March 11, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Pühapäev.

Veel kümme aastat tagasi oleks ma öelnud, et ei ole midagi igavamat kui Norra pühapäev, eriti Lillehammeri pühapäev, aga seda te juba teadsite. Poed on kinni, telekast tuleb vaid sport ja tänavad on inimtühjad. Mitte midagi ei ole teha! Ega siis ometi norraka kombel kuhugi “på tur” ei lähe!

Aastatega on mu suhtumine muutunud või olen ma lihtsalt vanaks jäänud. Alustades sellest, et minu arvates on täiesti normaalne, et pühapäeviti on kõik poed kinni (ja samal ajal palju õnne, Prisma – 24h pood oli meil õnnest just veel puudu!) ja selleks, et ei oleks igav tuleb midagi ette võtta. Virisemine on kõige lihtsam. Aga kui prooviks seda väljas jalutamise värki?

Lubasin Idale, et lähme kelgutama. Nagu te aru saite, siis selleks ei peaks ma rohkem tegema kui majauksest välja astuma ja olemegi kelgumäel. Põhimõtteliselt võiks ma Ida ka üksinda maja ette lasta ja köögiaknast teda poole silmaga jälgida, aga see oleks olnud igav. Me läksime parki. Edasi Maihaugenisse. Ma ei teadnud, et seal mingi üritus on, läksime lihtsalt küngaste pärast. Selgus, et oli “metsapäev”, kus näidati, kuidas vanasti metsa tehti. Metsategijate majakeses pakuti kohvi, mustsõstra-toddyt ja pruuni juustuga võileibu. Jube lõbus oli. Aga pani mõtlema. Huvitav, kas vanaaja inimesed olid oma eluga rahul? Need, kes metsas pidid rassima? Ei tundnud nende töö just meelakkumine.

Väikesest kelgusõidust sai neljatunnine õues olek. Pühapäeval. Ei ole need pühapäevad midagi igavad. Kümme aastat tagasi oli mul lihtsalt teine arusaam lõbust. Ostukeskused, teleka ees külitamine (siis ei olnud veel kõik netist saadaval, rääkimata saja aasta tagusest ajas kui ma igavlesin ja piinlesin spordiülekannete käes). Nüüd on pühapäevad puhas rõõm. Eriti sellised nagu täna.

Maihaugenisse kõndimine on nagu väikese Munamäe otsa ronimine. Plussiks see, et kodutee on vaid allamäge ja kui ei oleks vahepeal autoteid, siis oleks võinud Ida oma pepuka peale istuda ja vabaõhumuuseumist koduukseni kelgutada. Umbes neli kilomeetrit.

Ei ole ma varem lumeinimene olnud…

March 10, 2018 / Eveliis / Leave a comment

…aga Norras elamine muutis täiega mu suhtumist talve ja nüüd kui siin on täiesti fenomenaalne talv, siis ei saa mul lumest kuidagi küllalt. Lillehammeri inimesed isegi ei mäleta nii lumerohket talve ja uskuge mind, siin on talviti kogu aeg palju lund.

Eile oli nii imeilus (pisut kevadehõnguga) päikeseline ilm, et kohe kiskus õue jalutama. Kuidas saab üks talv nii ilus olla?

Ja ei ole ma varem saanud öelda, et lasin lapse rõdu peale ja rohkem kui lund polnudki mängimiseks vaja. Pool tundi täielikku rahu ja vaikust. Oleks ilmselt kauem olnud, aga ma hakkasin kartma, et ehk on tal juba külm. (ei olnud!)

PS: Kui teil lumest kõrini on, siis ei tasu siia blogisse vist münda aega vaadata, meil on plaanis täna ja homme pikematele jalutuskäikudele minna. Kahtlustan, et tuleb lumepiltide lisa!

Lisa:

Läksime hommikul kell kümme majast välja, ilm oli nii imekaunis, soe ja päikeseline. Me ei olnud ainsad, kes nii arvasid. Strandpromenaden´il jalutavad inimesed ütlesid täpselt seda sama – issand, milline imeline ilm! Kui sul on laps ja jalutavatel inimestel on koerad, siis on see kindel võrrand, kuidas täiesti võõrastega juttu ajama hakata.

Peale jalutuskäiku kaevasime me aias lumeonni või no sellist pesa, kus saaks ka istuda, lõket teha ja vorste grillida. See oli ikka sada korda raskem kui ma arvasin. Saime peaaegu valmis. Marekit oleks vaja. Mul on küll tahtmist ja pealehakkamist, Idal ka, aga meil jääb jõudu väheks. Öelge siis veel, et lollidel on palju jõudu. Ei ole ikka midagi. Ennast pean silmas otseloomulikult, mitte Idat.

Linnas tahtsime me peale poeskäiku kusagil kohvikus ühe kohvi juua, aga nii nagu hommikul olid inimesed Strandpromenadil avastanud, et ilm on imekena ja patt toas istuda, oli sama avastanud ka ülejäänud Lillehammer. Kõik kohvikud – nii sees KUI VÄLJAS olid rahvast täis. Me istusime ka õues. Ja kus mujal kui Norras istud sa keset talve välikohvikus ja sööd jäätist! Aga miks ka mitte eksju?

Kui nüüd vedamisest rääkida, siis vot Norra lastel on küll vedanud, et nad sellises kohas elavad. Või vähemalt Lillehammeri lastel. Astud koduuksest oma pepukaga välja ja oledki liumäel, mis Munamäele silmad ette teeb. Puhas rõõm talvest. Seitse tundi värskes õhus möödub nii, et silm ka ei pilgu. Kui see pole vedamine, siis mis veel on?

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

meie elu Norras