Marimell kirjutas eile teemal, millest ma olen ammu juba mõelnud. Igal pool on ühed ja samad näod, et ausõna kopa viskab ette. Alustame algusest. Kui BSH “tekkis” vaatasin ma igavusest paari tema blogi. Oma üllatuseks leidsin ma, et need olid täiega coolid, BSH tundus lahe ja vaba ja hästi värske vaheldus. Olgugi, et ma olen ilmselt sihtgrupist sada aastat vanem, hakkasin ma teda ka Instas jälgima, huvitav oli. Siis aga hakkas teda uksest ja aknast sisse tulema nii, et mul tekkis totaalne üleküllastus. Võtsin oma laigi ka ära, mitte et see üks õnnetu laik midagi muudaks ja see polnudki eesmärk mingit steitmenti teha, lihtsalt mulle tundus, et teda tuli nii palju igalt poolt, et ma ei tahtnud vabatahtlikult ka veel lisaks BSH uudiseid kuulda ja näha.
Teine kuju, kes mulle õudselt meeldis (meeldib?) on Daniel Levi. Jällegi nii äge tüüp, totaalne vastand kuivale ja mornile eestlasele. Ma olen täiega ta tegemistele kaasa elanud ja nö pöialt hoidnud. Ja siis hakkas ka teda uksest ja aknast sisse pritsima. Nii palju, et mul viskas kopa ette. Ma ei taha enam rohkem Daniel Levi Viinalassi. Samas kuulasin ühel õhtul koju sõites Pereraadiot, kus ta oma naisega oma suhtest ja abielust ning maailmavaadetest rääkis. Hästi huvitav kuulamine oli. Aga ikkagi
Asi tegelikult polegi üldse ei Daniel Levis ega Brigitte Susanne Huntis, vaid selles, et meil on liiga vähe “staare”, väikese riigi “mured”. Meie meedia viga on see, et tuleb üks kirkam kriit korraks esile ja siis nätsutatakse seda kriiti nii kaua, kuni kõigil on oksendamiseni. Pole üldse ime, et tulevad negatiivsed kommentaarid ja negatiivne suhtumine, sest kõigil on kopp ees.
Mingi hetk topiti igale poole Teele Viirat, Lauri Pedajat, Kristel Aaslaidi. Inimestel pole ju mitte midagi viga, aga kui ükskõik, mis kanalilt 24/7 samad näod vastu vaatavad, siis öäk noh. Anu Saagim oli mulle ka täiesti vastumeelne kui ta igast ajakirjast ja saatest vastu vaatas. Ma ei ole teda kunagi pidanud rumalaks naiseks, ega ole ta peale kade olnud (kuigi milline naine ei tahaks välja näha nagu tema?), aga ma tahtsin Anu Saagimi pausi vahel. Nüüd kui teda on tunduvalt vähem (ja ikka on ta igal pool!), on mu arvamus temast hoopis positiivsem.
Marimell kirjutas, et blogijaid ja vlogijaid võiks rohkem kaasata oma telesaadetesse ja mujale. No minu meelest on neid ka juba päris palju kaasatud, aga täpselt jälle nii, et ühed ja samad näod ning pole ime, et neist kopp ees on. Mallukas, Marimell, Porgand, Mallukas, Mallukas, Porgand, Porgand, Mallukas, Mallukas, Marimell. Katrikats ja Juhani ka. Viimastest mul endal veel kopp ees ei ole (tunduvad ikkagi väga khuulid noored), aga ega see kaugel ka pole, kui nendest üleküllus tuleb. Kommentaarides kirjutati, et no saatesse ei saa ju blogijaid/vlogijaid kutsuda, sest 70aastane memm ei tea neid. Ma võin teile ausalt öelda, et mu 86-aastane vanaema ei teaks kes Liis Lemsalu ja Jesper Parve on kui nad ei oleks nii tihti teles. Seepärast ta neid teabki. Inimesed ei vaata totakaid telemänge seal osalevate inimeste pärast, vaatavad need, kes leiavad, et need saated on meelelahutus ja siis pole vahet, kes seal end tolaks teevad. On see Brigitte Susanne Hunt või blogija Põlvast. Paljud blogijad ilmselt ei sobiks saadetesse, sest pole jutuinimesed (nt mina olen 100% kirjutaja), aga edevamate isMendite seast võiks leida pärle küll ma usun. Miks mitte uusi siis proovida? Oleks vaheldust, rohkem kloune ja vähem negatiivset vingumist, et kopp on ees. Aga ei… Ikka ühed ja samad näod oksendamiseni.