marimell

Kuidas Batman-pruut pulmas ei käinud

/ Eveliis / 2 Comments

Tegelikult ei ole selle postitusega midagi muud öelda, kui et Marimellid pidasid pühapäeval pulma-aastapäeva pulmateemalise peoga ja kuigi mul oli (enda arvates) äge Batman-pruut outfit olemas, otsustas mu auto, et ei ole vaja pühapäeval peole minna. 53 minutit niikuinii juba hiljaks jäänud, otsustasin ma alla anda ja tunnistada fakti, et mu auto ei lähe käima. Kohalik taksojuht ei olnud saadaval ja nagu kiuste ei olnud kodus ka Marekit, nii et ilma nendeta olin ma lihtsalt Ussipesas vangis. Kas see on vihje, et lisaks Mareki autole võiks meie majas olla ka mõni teine auto, mis oleks stabiilselt töökorras ja mida ei tuleks rentida?

Noh.

Polnudki neid “Eveliisi kaarte” kaua kasutanud. Eile kulutasid ära nagu rusikas silmaauku. Ja klassikalisest pulmakleidist sai vähemalt paariks tunniks ja koduhoovis cool Batman-keep. Polnud muud vaja kui lukk lahti teha ja kleit tagupidi õlgadele heita.

Aga hea pidu oli. See, kuhu ma ei jõudnud. Piltidelt nägin.

Better luck next time, eh? 

DSC08015DSC08015DSC08016DSC08019DSC08022DSC08026.JPG

 

HIPY PAPY BTHETHDTH THUTHDA BTHUTHDY

/ Eveliis / 4 Comments

So Owl wrote…and this is what he wrote:HIPY PAPY BTHETHDTH THUTHDA BTHUTHDYPooh looked on admiringly.”I’m just saying ‘A Happy Birthday’,” said Owl carelessly.”It’s a nice long one,” said Pooh, very much impressed by it.

Laste sünnipäevad on tegelikult toredad. Ei, ilma naljata, mulle tegelikult meeldib see lärm ja kilked ja ehedad emotsioonid, kus naer vahetub nutuga sekunditega ja kõige lihtsamatel põhjustel. Mulle meeldis sel aastal vaadata Ida emotsioone kui külalised tulid, mulle meeldis näha, kuidas ta reageeris sünnipäevale hoopis teisiti kui veel aasta aega tagasi, olles sel aastal juba nagu päris suur laps, mulle meeldis, et Ida lastaeaia kaaslased on nii vahvad ja nende emad on nii vahvad  Ja üle kõige  meeldib mulle,  et sünnipäevad on põhjus kohutada inimestega, kellega kohtumiseks muidu nagu aega pole.

2S8A9139.JPG2S8A9182.JPG2S8A9209.JPG2S8A9214.JPG2S8A9225.JPG2S8A94352S8A94482S8A95002S8A95012S8A9450.JPG2S8A95142S8A95172S8A95192S8A95232S8A9539.JPG2S8A9569.JPG

Aga sünnipäevade puhul on muidugi eraldi tore hetk ka see kui hakkad koristama, hakkab tekkima vaikus ja lõpuks on sünnipäev läbi. Täielik vaikus. Või peaaegu. Ainsad küsimused on “kuna me koju jõuame, ma tahan kingitused lahti teha” ja “kuna külalised uuesti tulevad”.

Fotode eest teeme kniks ja kraaps Meelisele. Kui ta ei oleks fotosid teinud, siis minul ei oleks olnud jaksu lastel järel joosta ja neid pildile püüda. Aga mälestused ja meenutused on nii toredad:)

 

 

Marimelli supiköök

/ Eveliis / 17 Comments

Ma ei tea, kas ma olen kunagi seda öelnud, aga ma jumaldan igasugu suppe. Kahjuks teen ma neid kodus harva, sest Marek ei ole suppidest just sama suures vaimustuses. Random fakt meie kohta. Kui ma ootamatult eile Tartusse pidin sõitma tuli mulle meelde, et Marimell oli just oma supiköögiga Tartus. Loomulikult pidin ma siis proovima minema. Tartus on mõnus see, et ühest linna otsast teise sõitmiseks ei kulu mingeid tunde, nii et Vasulast Tartusse sõitmine oli ka tiku-taku ettevõtmine.

Raatuse tänavas endises Blackberrys võttis mind vastu laia naeratusega Meelis, köögist paistis sama särav Mari-Leen.

17862355_1799671573380151_8633837998390854164_n.jpg

Ma tellisin endale Tom Kha supi. See oli suurepärane. Mina oleks loomulikult eelistanud rohkem vürtse, kuid kurta oleks patt. Ma sõin oma supi ära ja jäin ootama kuni emme mulle Ida toob ning teades, kuidas mu emme igale poole sada aastat tuleb, oli mul aega oma mõtteid mõlgutada ja niisama inimesi jälgida.

17858224_1724548484228998_1170257519_o.jpg

Ma jõudsin mõelda sajale erinevale asjale. Esiteks suhetele. Ütlen ausalt, et minu jaoks on elus üks olulisemaid asju harmooniline suhe. Argipäev ei pea olema 100 % vikerkaar ja koogikesed, kuid oluline on omavaheline sobimine. Koos olemine. Ma vaatasin kõrvalt Meelist ja Mari-Leeni ning jõudsin mõelda, et miks aegajalt võtab keegi endale õiguse avaldada arvamust, et Meelis on kapigei. Marek on põhimõtteliselt sama tüüpi, Ka kapigei? See on täielik nonsenss. Kohe kui inimesed on natukene värvikamad ja vabamad, on neil midagi viga. Ka mulle endale kirjutas keegi alles eile, et pesu ei osteta mitte oma mehe, vaid uue silmarõõmu jaoks. Kui kurb peab olema nende inimeste elu, kes selliste avaldustega välja tulevad?

Ma jõudsin mõelda sellele, mis on fotograafi ja fotograafi vahe. Üks suudab ka sitast saia teha, teine…noh vastupidi. Ma olen natuke kade nende peale, kes oskavad pilte teha, näha igat pisiasja, mõelda detailidele, panna pildid lugu rääkima. Mina ei oska. Aga ma näen, kui inimesed oskavad. Mulle tuli ka meelde, et meie viimased perepildid on sellest ajast kui Ida sündis. Ma tahaksin uusi pilte. Mulle tuli nii mitu erinevat lugu pähe, mida fotodesse panna.

Mingil hetkel pidin ma oma mõtetega lauast püsti kolima, sest supiköök oli väike, aga rahvast aina tuli. Minust oleks olnud väga egoistlik lauda kinni hoida. Inimesed tulid, sõid ja kiitsid. Nii äge oli vaadata, kuidas inimesed rõõmsalt ja täis kõhuga lahkusid. Arusaadav. Sest söök oli hea. Jällegi tuli mulle väikene kadedus sisse. Mul on peas mitu mõtet, aga selleks oleks vaja, et ma oskaks süüa teha. Mina ei oska. Vähemalt niimoodi. Ma oskan toite kokku keerata, kuid need ei ole kunagi päris retsepti järgi või päris toidud. Täna tegin ma Marimelli supiköögist inspireerituna vürtsikat pelmeenisuppi. Täna tuli superhea. Aga see ei tähenda, et see tuleb sama hea järgmine kord.

17857313_1354288177943056_1996627019_n17857683_1354288067943067_2017370685_n

Enne kui ma supiköögist  lahkusin, jõudsin ma veel mõelda kui oluline on elada. Midagi teha. Mitte lihtsalt kulgeda ja vinguda. Te ei kujuta ette kui palju ma kuulen inimesi rääkimas, kuidas nad ei ole eluga rahul ja tahaks muutusi. Kui ma siis ütlen, et tehke midagi, proovige ja kasvõi feilige, öeldakse, et ei julge.  No mida te kulgete? Tehke. Isegi kui kritiseeritakse, siis keda huvitab. Kui teete hingega ja hästi.

Marimelli supiköök on üks hea näide. Pikka iga ja rohkem mõtteid.

Kõik fotod: Meelis Tomson

Miks heidite?

/ Eveliis / 18 Comments

Ma ei saanud end hommikul käima ja otsustasin  teha ühe väikese perekooli-tiiru, et näha, keda parasjagu heiditakse. Üldse ei pidanud silmas blogijaid, sest blogijad on tegelikult vaid üks mikroskoopiline osa sellest seltskonnast, keda seal pidevalt näritakse. Oled natukene pildis olnud, võid kindel olla, et varem või hiljem satud perekooli. Aga kas sa näed – esilehel oli kohe teema “Marimell JÄLLE lapseta puhkusel” ning ma kohe pidin sellel teemal oma arvamuse kirja panema.

Ma ei loe küll nende blogi igapäevaselt, aga olen siiski blogi jälgija ja mulle ei ole küll silma jäänud, et nad iga nädal või kuu kusagil reisiks. ILMA lapseta. Vastupidi mulle tundub, et nad käivad igal pool just lapsega. Mitte reisimas, aga tegelevad lapsega vägagi aktiivselt, on mu meelest väga kihvtid lapsevanemad. Ja igal lapsevanemal on õigus puhkusele.

Mis on siis selles paha, et inimesed lähevad lapseta reisile? Miks peakski kaheaastase lapse Taisse kaasa võtma? See ei ole siis puhkus ei endale, lapsele ega ka neile, kes lennukis kaasa reisivad. Kas noored inimesed ei tohigi enam peale lapse saamist puhata? Või mis mõttes “nii väikese lapse kõrvalt küll ise ei reisiks”? Selline mulje jääb, et kõik, kes lapse saanud on, peavad end koduseinte vahele lukku panema ja keskenduma VAID lapsele, sest muidu tekibki inimestel mulje, et lapsega ei tegeleta ÜLDSE ja käiakse JÄLLE kahekesi reisil.

Minule Marimell meeldib. Mida rohkem ma nende blogi loen, seda rohkem ka meeldib. Jah, ma ei ole kindlasti mitte alati nõus nende arvamusega, aga mulle meeldib nende suhtumine. See on eluterve ja täiskasvanulik. Pidevalt on kusagil keegi, kes nende kallal õiendab –  olgu need Meelise joonistatud kulmud või Mari-Leenu kehakaal, kuid mul on tunne, et neil ongi reaalselt ükskõik, mida neile öeldakse. Nad oskavad mõttetu kriitika ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Ei õigusta end pidevalt.  Et las koerad päriselt ka hauguvad, nemad ajavad oma asja. No tundub teile, et mojito-ämber on nagu sašlõkivedeliku joomine, so what, eks, nemad joovad ikka. Ei jäta joomata mingi kriitika pärast või et kõigile meeldida. Mitte nii nagu paljud teised, kes ütlevad, et neid ei koti kriitika karvavõrdki, aga salaja või mõne aja pärast teevad täpselt seda, mille varasemalt on kõva häälega välja naernud, et suva juuuu.

Ja ma tahakski täitsa siiralt teada, miks käod Marimelli heidivad?

Päise pildi võtsin nende blogist