Saurused ehk vanad kalad ehk suured elulised blogid

Alustame sellest, et mul on äärmiselt kahju, et siin kategoorias nii vähe kandidaate on, kuidagi selline mulje jääb, et meil ongi vaid viis suurt blogi ja ülejäänud on sellised väikesed isetegijad, sellised “neeeh-blogijad”, aga see selleks, see on lihtsalt minu täiesti lamp arvamus. Kui nüüd siit valida oma lemmik, siis ausalt ma annaksin hääle kõigile neile. Nelja neist loen ma vahelduva eduga juba aastaid, viies oli totaalselt uus blogi mu jaoks, kuid grammigi mitte kehvem kui nood teised neli.

  1. Liivi blogi on üks väheseid, kus ma loen tootearvustusi ja reklaame ning usun neid. Ühe erandiga – Heleni kaerahelbed. Ma läksin reklaami peale neid poest ostma ja avastasin, et kõik on lisanditega, mis mulle absoluutselt ei tundunud ahvatlevad. kookos, õun, jõhvikas…prrrr! Ei suutnud end sundida isegi proovima. Aga muidu on minu meelest Liivit ja eelkätt siis tema blogi (kuna ma Liivit ennast ei tunne) võimalik kirjeldada sõnadega  ehe, eluline ja aus. Liivi blogi on nagu hea raamat. Võtad kätte ja unustad end Liivi sidrunite maailma. Ääääääääärmiselt sümpaatne blogi!
  2. Life of Liisa blogist ei olnud ma midagi kuulnud. Tegin siis nüüd lahti ja mõtlesin (tunnistan, natuke üleolevalt), et no mida head sel blogil ikka pakkuda on. Oh boy, kuidas ma eksisin! Kuramus küll, ma lõpuks saan aru, miks mu kohta Perekoolis öeldakse, et vana ja kole ja kibestunud, sest no kui mind ümbritsevad sellised blogijad, siis mida mul enam öelda on. Ainuke asi, mida ma jälle julgen kritiseerida, on blogikujundus. Mul on seda natuke raske lugeda (vanus? silmanägemine?) ja tahaks, et pildid oleks suuremad. Kui need asjad natuke muutuks, siis sellest blogist võiks saada minu üks uutest lemmikutest.
  3. Mallukas. Kas ma pean üldse linkima? Ei pea ilmselgelt, sest kui sa ei tea Mallukat, siis on mul sulle vaid üks küsimus, kus sa elad? Mind teeb tegelikult alati natuke kurvaks, et ma olen suutnud jätta mulje, et vihkan ja/või kadestan teda. Seda ei ole ma kunagi teinud, ei hakka ka kunagi tegema. Ma ausalt ütlen ka seda, et ma ise ei ole aru saanud, et ma teda aastaid järjepidevalt terroriseerinud, mõnitanud oleksin, aga kuna nii näevad paljud, siis ilmselt on tõesti viga minus enda, et ma ise ei näe.  Vist need pinnud ja palgid siis?  Mina tean enda jaoks, kust asi “vihavaenuks” kiskus ja tema teab enda jaoks. Pada ja katel laias laastus. Aga see selleks, las see isiklik vihkamine jääb.  Ma absoluutselt kindlasti pööritan silmi teatud tegude ja väljaütlemiste peale, kuid see on tingitud iseloomu erinevustest, kui blogija leian ma, et Marianni näol on tegu absoluutse fenomeniga, kes on tunnustuse ära teeninud. Ausalt, ma ei kurdaks kui saaksin elu veeta luksuslikult elades (pealtnäha) lillegi liigutamata, aga siin see erinevus ongi, miks ei mina ega kõik wannabe-Mallukad ei saa temaks, mina ei suudaks ja tahaks 24/7 jagada kõike oma elust, mida siin jagadagi ja need kes tahaks, neil jääb “sellest millestki” puudu. Seega inimsuhted, iseloomud ja “I am what you get” või mis iganes see popp lause on, kõrvale jätta. Blogimaailmas on Mallukas tõepoolest tegija, kellele ei ole vastast.
  4. Meie käopesasse olen ma suhtunud igatmoodi. Miiuga kohtusin ma esimest korda kui mul oli vaja kedagi, kes Mon Amie moeshow´d kajastaks oma blogis. Vaatasin tema blogi ja mõtlesin, et on see kindel, et see blogija eestlane on. Tundus nii väljamaalselt khuul värk. Kui ta siis ka oma postituse üles sai, olin ma teist korda rabatud. Kes on see imelise väljendusoskuse, suurepärase maitse ning fantastilise fotograafioskustega inimene? On ta ikka päris? Mõnda aega hiljem tundus mulle, et kõik, mida ta jagab on liiga roosamanna, kuidagi tundus minu jaoks võlts ja ülepingutatud, ma jätsin selle blogi unarusse. Siis hakkasin uuesti jälgima, siis jälle jätsin lugemata, siis jälle hakkasin uuesti jälgima. Nüüd jälgin uuesti juba pikemat aega. Vloge ei vaata, ma ausalt ei ole vist vlogide inimene, aga blogi ja Instagrami jälgin küll. Teate, ma olen küll ja küll kuulnud neid lugusid, et aga issake, sa ei tea, mis inimene ta päriselt on. Ausalt? Kelle kohta ei oleks midagi sellist öeldud? Mind isegi ei huvita, mind isegi ei huvita, kas on fassaad või ei ole fassaad, mulle meeldib jälgida seda õhinapõhisust ja aktiivset pealehakkamist. Ma fännaks Kukupesa poodi ka veel rohkem, aga ma igaks juhuks hoian teatavatel põhjustel distantsi, ja need ei ole kuidagi Miiuga seotud. Mulle meeldib tema perekond, tema stiilsus, tema mõttemaailm, kuigi mõnikord ma leian ka, et see on liiga must ja valge, aga laias laastus ütlen ma, et Miiu on see blogija, kes peaks olema eeskujuks kõikidele nendele blogijatele, kes janunevad koostööde ja tasuta asjade järgi. Meie käopesa perenaine on ideaalne näide sellest, mida peaks blogijate ja turundajate vaheline koostöö tähendama.
  5. Printsessi blogi on minu “Kroonika”. Selline blogi, mida ma ühelt poolt justkui häbenen öelda, et jälgin ja loen, isegi kui aegajalt diagonaalis, aga ikka ja jälle leian end seda külastamas. Täpselt nagu “Kroonika”. Ei tuleks selle pealegi, et seda osta või tellida, aga juuksurisalongis võtan ikka kätte. See on selline teine maailm, minust nii erinev ja minust nii kaugel, aga annab mulle mingi arusaama, et kõik ei peagi niimoodi asjadest aru saama ja niimoodi mõtlema nagu mina. See ei tee neid halvemaks, see lihtsalt tähendab, et on erinevad inimsed erinevate soovide erinevate maailmavaadetega. Mul on üks tuttav, kes ütles, et ta näriks enne käe otsast kui elaks Põlvas, tema eesmärk oli saada nö kõrgseltskonda, kus ta nüüd ka on, minu meelest on see lihtsalt nii kitsarinnaline lähenemine. Mõelda vaid, milline oleks konkurents kui iga põlvakas, tartlane, kambjakas, tahaks sellesse samasse kõrgseltskonda? Ja ma ei halvusta lõuna-eestlasi, ma olen ise, pagan võtaks ju tartlane. Tsiteerides klassikuid, siis mitu meetrit m…i tuleks siis imeda kui kõik  naised näeks vaid Tallinna tulesid? Läks lappama? Läks vist jah. Ühesõnaga Printsess on minu selline ehtne Eesti naine. teda (vist? loodetavasti?) ei huvita absoluutselt, mida teised temast arvavad. Ta lihtsalt on tema. Jaanika Põlvast.

Hästi palju on teemaks olnud fassaadiblogimine. Kui kellelgi fassaadi ei ole, siis minu arvates just täpselt Jaanikal. Mulle meeldib, et tema “koledate piltidega” blogi on nii tuntud ja nii kaugele jõudnud. Minu hääl sellel EBA-l läheb just talle. Ootamatu? Võimalik, aga ma kuidagi loen isiklikest kätsidest sõltumatult. Näiteks on Renti blogi minu arvates ikka üks Eesti parimaid blogisid, kuigi minu “mõnitamise” pärast võiks ma teda ju hoopis vihata.

Päisepildil olen ma blogisid lugemas.Ma mäletan nii hästi seda päikeselist suvepäeva.

Hensugusta ehk Kanal2 hääbumine

Olen mina ka üks neist, kes tahaks küsida, et Kanal 2, mis juhtus? Ja vastata ise, et kui raha on vähe, siis odava meelelahutuse eetrisse laskmine ei too raha juurde, vaid viib teilt viimasedki vaatajad ja reklaamirahad. Muidugi ei ole Kanal2 kunagi olnud mingi kvaliteettelekanal, kuid siiski on seda kannatanud vaadata. Meie, vanainimesed, vaatasime näiteks igal reedel Margna ja Jõekalda reedeõhtust saadet. Me oleme 90% reedetest kodus ja see oli täpselt selline sobiv saade taustaks oma tegevuse ja vestluste kõrvale. Pean täiesti ausalt tunnistama, et arvasin, et selle saate lõppemise uudised on mingi nali, sest tervest programmist oli niikui vaadatavaks jäänud vaid 2-3 saadet.

Ei olnud nali. “Rebrandingu” käigus on Kanal 2-st saanud blogijate hääletoru. Ma ei kritiseeri “Malluka” saateid, ma lihtsalt ei vaadanud neid, sest pole kaka-ja beebijuttude sihtgrupp, kahte saadet sattusin siiski poolenisti vaatama ja ei ütle midagi, pigem oli omamoodi humoorikas ja lapsed olid nunnud. Nunnud lapsed teleekraanil on alati kindel võiduvalem (välja arvatud juhtudel kui nendest ei tehta andetute laste talendishow´d meelelahutuse nimel). Nüüd tulevad “Paljas Porgand” ja Hensugusta show. “Palja Porgandi” fännide hulka ma teatavalt ei kuulu ja ilmselt läheb seegi saade minust mööda, aga ma täitsa usun, et sellel võib vaatajaid olla. Ilus brünett ja romantiline Itaalia. Sama kindel võiduvalem kui nunnud lapsed. Ja kassipojad. Ja jääkarubeebid. Ja tassikoogid.

Viimaks jõuame Hensugusta show´ni. Olen näinud vaid reklaami ja olen valmis kriitikaks, et mida ma räägin kui pole näinudki. Asi ei ole Hensugustas ja ma ei oska öelda, kas ta on andekas või mitte andekas, kui tal on tuhandeid (kümneid? sadu tuhandeid?) fänne, siis ilmselgelt ta midagi oskab, ma ei kritiseeri teda ei saatejuhi ega vlogija. Ma kritiseerin seda, et Kanal 2 on võtnud igivana formaadi  – videoklipid, mida saatejuht kommenteerib – ja arvab sellega vaatajaid võita. See on meeleheitlik  ja pahatahtlik. Meeleheitlik, et võimalikult odavalt midagi vaatamiseks pakkuda. Pahatahtlik noore mehe suhtes, kes sellist igivana saadet tegema pandi ja visatakse ta minusuguste purejate kätte. Mingi analüüsivõime võiks ju programmijuhtidel olla? Eeldusel, et tegu on täiskasvanud inimestega. Aga samas ma ju ei tea võib olla on kanalit “rebrandima” pandud keegi kurikuulsast planktonist, kes teatavalt just ajutegevusega ei hiilga.

Tahate pakkuda midagi nunnut, kaasahaaravat, lõbusat? Vihjeks teile: Pajuvärava oli nunnu, Tuuli Roosma kaasahaarav, Teet Margna ja Jõekalda lõbusad. Head filmid ja huvitavad dokumentaalid ning mitte 66753 minutit kestvad reklaamid aitaks kaasa. Videod, mida me päevast päeva Facebookis ja YouTube´is skrollime nagu tapeeti, ei ole meelelahutus, mis aastal 2019. kellegi kanali ette naelutaks. Isegi kui seda on pandud juhtima popp juutuuber. Minu kriitika ei ole blogijate ja vlogijate pihta, kes edevusest soovivad rohkem nähtavaks saada ja nõus igasugu asjaga kaasa minema, sest ikkagi turundus ja nähtavus ja fännibaasi kasv ja klikid ja tuntus ja kogu see kompott. On täiesti normaalne järgmine samm, et arvutiekraanilt osa meist teleekraanile pääseb/selle poole püüdleb. Viga on lihtsalt selles, et see tundub olevat selle konkreetse telekanali ainus suund ja see mõjub halenaljakalt.

Võtke see 15-aastane planktonist programmijuhi kohalt maha kui te ei taha, et 85% Eesti elanikkonnast, kes ei ole alaealised, teie vaikset hääbumist piinlikust tundes pealt vaatama peaksid.