magamine

Unehäired

/ / 7 Comments

Alles ma kilkasin, et sain oma une tagasi ja magasin täiesti normaalse inimese kombel, aga siin ma siis jälle olen oma unehäiretega. Ida küsis näiteks  täna hommikul, et miks sa neli korda öösel minu toas käisid, et kas sa mingeid rohtusid võtta ei saa.

Tegelikult ma muidugi neli korda ta toas ei käinud, kõigest ühe, aga laias laastus ei ole sel vahet. Ma ei saa magada ja ärkan iga väiksemagi asja peale ning peale seda uuesti magama jääda on praktiliselt võimatu. Nii ma siis nagu kummitus mööda maja ringi kolistan.

A kus mina siis nüüd magama hakkan?

/ / Leave a comment

Ma olen Marekile sada korda öelnud, et meie maja on liiga väike. Liiga vähe ruumi rahuks ja vaikuseks. Selle nädala algus tõestas seda ilmekalt.

Ei tule ilmselt üllatusena, et mul ei ole une ja magamisega kunagi head lood olnud. See omakorda tuletab mulle endale meelde, et tasuks uuesti teed jooma hakata, sest tundub, et need Relaxationland teed ikka aitasid unele kaasa. Ei tule ilmselt ka üllatusena, et inimene on pahur kui ta on magamata.

Ma magasin!

/ / Leave a comment

Eks selline hüüatus kõlab ilmselt paljudele veidralt, sest mis seal siis erilist on kui üks inimene magab, aga minu jaoks on kümme tundi ilma vahepeal ärkamata tõsine saavutus. Ma arvan, et kui Marek ei oleks täna tööle läinud, siis ma oleks päev otsa maganud. Ida tõi mulle vahepeal voodisse kohvi ja ma viisakusest jõin selle ära, aga ilmselt ka mitme une vahel, sest soe see kohv teps mitte ei olnud.

Ja kui ma ei oleks pidanud Idat lõunaks kooli viima, siis ma oleks edasi maganud. Tegelikult, mis seal salata, ma magasingi. Viisin Ida lõunaks kooli, tegin paar kiiret asja ära, hakkasin oma sarimõrvarite seriaali edasi vaatama ja kui ma silmad lahti tegin, oli kell kolmveerand kuus õhtul. Mitte et ma täpselt teaks, millal ma magama jäin, aga seriaali järgi arvestades nii umbes kaks ja pool tundi magasin ma ikka.

Ringmagamine

/ Eveliis / 2 Comments

“Palun seletage, kuidas on nii,” palus Marek ühel hommikul selgitust, “et ma lähen magama üksinda, mingi hetk öösel vaatan, et naine ka magab kõrval ja siis kui ma hommikupoole vaatan, kes see mulle näkku hingab, siis on voodis hoopis Ida. Tõsi, meie majas ei ole mitte mingit loogikat, kes kus ja millal magab. Normaalsetes peredes on ilmselt vanemate magamistuba ja lapse magamistuba, aga meil on paras segasummasuvila.

Alustame sellest ajast kui Ida vaid meie kõrval magas. Ma olen kehva unega ja kui üks norskab ja teine oma käsi-jalgu mulle näkku lükkab, siis võis mürki võtta, et poole öö pealt kolisin ma Ida tuppa magama. Ida tuba on küll remontimata ja selles mõttes mitte mu lemmiktuba, aga seal tuleb pagana hea uni. Ma ei tea, mis värk on, aga seal kohe magad hästi. Okei, ma magan meie magamistoas ka hästi kui ma üksinda magan, nii et võib olla ei olegi asi toas…

Nädalavahetuseti võib mind leida elutoast diivanilt. Mul on loll komme (perekonna viga, emme ja onu teevad täpselt sama!) öelda, et ma vaatan veel natukene filmi, kui kõik magama lähevad, aga samas me teame, et nii mina kui ka need kaks teist jäävad suht esimese kümne minuti jooksul magama. Aga mõnikord ma ei viitsigi enam üleskorrusele minna ja nii ma ärkan selle peale, et Marek kell kuus kohvi teeb. Laupäeva hommikul. Ühel laupäeva varahommikul ärkasin selle peale, et keegi oli mulle kaissu pugenud. Ei, mitte Dexter. Kuigi ma imestan, et ta seda juba teinud pole. Ta lihtsalt sahistab öösel mööda tuba ringi ja vahepeal käib hingab näkku, justkui kontrollib, et kas ma juba lähen jalutama. Tol laupäeva varahommikul oli Ida mulle kaissu pugenud. Küsisin, et miks. Ida ütles, et käis öösel wc-s ja siis tuli emme-igatsus, nii et nii ta mulle kaissu pugeski. Meil ei ole eriliselt lai diivan…

Ja siis see hommik, mis Mareki hämmingusse ajas. Ma läksin Idat magama panema, aga tema tuba on nagu must auk, üsna kindel on, et see, kes teda magama panema läheb, sinna ka ise jääb. Nii ka seekord. Marek läks kenasti magamistuppa üksinda magama. Poole öö pealt ärkasin ma ja mõtlesin, et koliks ka oma magamistuppa, kus on veidike rohkem ruumi – ma ei viitsi Ida toas voodit lahti teha. Pugesin Marekile kaissu. Mingil hetkel arvas Ida, et tema tahab ka meie juures magada ja nii puges ta meile kaissu. Kordus aga see, mis ikka. Üks norskas ja hingas, teine pani oma käsi mulle suhu, silma, juustesse. Ärksa unega mina leidis, et lihtsam kui ühte nügida ja teist paigale sättida on minna Ida tuppa magama. Nii jäi Mareki kõrvale Ida, kelle saabumist tema tähele polnud pannud…

Täna öösel kolisin mina Idale kaissu. No ei tulnud und ja siis ikka häirib küll teise hingamine. Rahulolev unesegane hingamine. Kui ebaviisakas minu suhtes. Mina vähkren ja loen lambaid, aga ei midagi, samal ajal teine hingab rahulikult ja näeb õndsat und.

“Miks sa öösel minu tekki alati ära võtad?” pahandas Ida hommikul ärgates.

“No ma ei näe öösel hästi, kus mis tekk on ja poen sulle lihtsalt kaissu,” vastasin mina.

“Aga sa võid ju siis kui sa magada ei saa diivanile minna!” pakkus Ida, “siis sul on oma tekk seal ja mul ei ole jalad teki alt väljas.”

Ma räägin Marekile pikemat aega, et ta peab meie maja suuremaks ehitama. Meil on kaks tuba puudu. Minu õndsa une tuba ja külalistetuba. Viimaseta saan ma hakkama. Aga oma õndsa une tuba tahaks küll.

27 = 24

/ Eveliis / Leave a comment

Kas te olete mõnikord tundnud, et päev on liiga lühike? Et ööpäevas peaks olema rohkem tunde? Ja te olete pidevalt väsinud? Teate, miks? Scandinavian Trend Institute palus inimestel kirja panna, mida nad 24 tunni jooksul teevad ja said vastuseks, et inimesed mahutasid ööpäeva sisse 27 tunni jagu töid ja toimetamisi. Kolm tundi rohkem tegevusi kui on terves ööpäevas! Aga kui nendelt samadelt inimestelt küsiti, mida nad teeksid, kui saaksid ööpäevale juurde 3-4 tundi, kas te arvate, et nad vastasid, et nad teeksid rohkem tööd, käiksid rohkem koosolekutel? Ei, mitte keegi ei vastanud seda. Mida nad siis vastasid? Suur osa vastas, et nad ei teeks mitte midagi. Või magaks.

Seepärast ongi üks kaheksast megatrendist, mis iseloomustab tänapäeva moodsat tarbijat, une renessanss. Magamisest ja heast unest on saanud uue aja staatuse sümbol. Kui püüda seda natuke lahti seletada, siis saab teha vahet vanal ja uuel luksusel. Vana luksus tähendas seda, et see oli kättesaadav vaid vähestele, vaatasid inimest, kes kandis kallist käekella ja tahtsid tema moodi olla. Uus luksus on kättesaadav palju rohkematele, kuid seda ei pruugita mõista, sest püüame 24 tunni sisse mahutada 27 tundi ja ei suuda keskenduda. Kes meist ei oleks kunagi öelnud, et mul/tal on kuldkala keskendumise võime. Kuldkala keskendumisvõime on üheksa sekundit. Moodsa inimese keskendumisvõime kaheksa.  Kallis käekell ei kao ka kuhugi, aga see ei ole enam see luksus, mille poole inimesed püüelda tahavad. Uus luksus on vaikus, rahu, magamine, vaimsele tervisele keskendumine.

img_1679

Väsimus on see, mis tapab. Ma mõtlen seda sõnasõnalt. Kolm ööpäeva magamata ja inimene on valmis kõigeks, ütle vaid, mida vaja teha on. Kümme ööpäeva ja keha lülitub välja. Hetkel mõistan ma seda rohkem kui muidu ehk mõistaks. Ma olen nohu tõttu olnud magamata kuus ööd, päeval käinud tööl ja jõudnud ka ühele päevasele välisreisile. Mu keha on kurnatud. Ainus, millele ma hetkel, lennujaamas lendu oodates mõtlen, on mu oma magamistuba, mu oma voodi, mu oma madrats. Mu kurikuulus Napsie madrats. Teate, miks ma selle eriti välja toon? Ma magasin aastaid kehval madratsil (siis seda muidugi aru saamata) ja kui ma ei oleks neid napsie´sid, mis meie majja kolisid, kingiks saanud, siis täna, peale megatrendide ettekannet, ma läheksin ja ostaksin endale selle paganama madratsi kohe, sest täna saan ma aru kui oluline hea uni on. Ma ei ole ainus. Olete te tähele pannud, kuidas kodukujundamise trendid on muutunud. Elu on köögist kolinud magamistuppa ja vannituppa, selles mõttes, et me panustame rohkem just nende ruumide, kus me saame puhata, vaikselt olla, omaette, sisustamisele. Kui te ütlete mulle, et ei saa madratsit osta, sest see on kallis, siis ma küsin teilt vastu – kui palju aega veedate te oma autos? Aga oma voodis? Palju te kulutate oma autole? Ja palju oma madratsile? Kummast teie (vaimsele) tervisele rohkem kasu on? Ilmselt on vastus, et madratsist.

Tänapäeva megatrendide valguses teevad ilma ja on edukad need brändid, kes suudavad meile pakkuda head und ja luua meile magamistoalaadsed universumid. Maailmas on aina populaarsemaks muutumas nö unebaarid. Capture Minule ei ole veel unebaari vaja läinud, mulle on hea une universumi loonud mu oma Napsie. Imet muidugi ei tee, et kui on nohu ja hingata ei saa, siis ikka ei saa magada ka, aga muidu tavaolukorras ma mõnikord ei kuule isegi seda, et Marek norskab. Selgus, et norskan hoopis ise.

Postitus on sündinud insipreerituna Louise Byg Kongsholmi “Kaheksa megatrendi, millest sa ei taha ilma jääda” ettekandest, mida ma täna kuulasin+ koostööst Napsiega. Kui sulle tundub, et sa tahaksid ka nüüd olla trendikas ja une renessanssist osa saada, siis veebruarikuus annab kood EV102 sulle madratsi ostust allahindlust 102 eurot. Ma soovitan seekord oma eelarvamus reklaami suhtes alla suruda, minna nende kodulehele, soetada endale uus madrats (allesjäänud raha eest mitte osta juurde asju, vaid elamusi) ning lasta vaimul puhata. Muidugi on teil madratsi asemel palgata endale ka hea une treener, mis samuti on tõusev trend, aga ma soovitaks esialgu panustada magamistuppa. Tundub efektiivsem.

 

Veelkord Napsie madratsist. Ausalt.

/ Eveliis / 1 Comment

Ida toa valge lahtikäiv voodi läks mingi hetk katki, st seda ei saa enam lahti tõmmata ja me tõstsime tema tuppa teise voodi. Teine voodi käis lahti, ent selle miinus oli see, kui tahtsin Idaga koos mugavalt multikat vaadata, pidin selle lahti tegema, aga laiskus. Eile tõstsime valge voodi tagasi, sest ega seda ei peagi lahti tegema. On mugav ja mõnus lösutamiseks ja teleka vaatamiseks ning piisavalt suur kui Ida seal magada tahab või mina või ükskõik, kes ööseks jääb.

 Allalaaditud fail.png

Vaatasime eile multikaid ja Ida avaldas soovi, et tema magab oma mängumajas, aga et jäägu mina ka tema tuppa magama. Pole probleemi, voodi on ju mugav. Mugav-šmugav mai äss! Saate aru, see voodi on meil olnud vähemalt kuus aastat ja ma olen selles voodis maganud n+1 korda ja veel kuu aega tagasi ei oleks ma selle voodi kohta midagi öelnud, AGA…

siis sain ma kingituseks Napsie madratsi. Ma saan aru, et teeb skeptiliseks kui korraga mitmed blogijad hakkavad seda taevani kiitma, tahate ma räägin teile nüüd ausalt, mis ma sellest madratsist arvan. See madrats on mu pekki keeranud! Kõigest kuu ajaga! Ehk siis ma ärkasin eile öösel sada korda, et leida sobivat asendit, mulle tundus, et mu selg valutab ja ma pean end ringutama, pulksirgelt lamama, asendit muutma, sest mul oli ebamugav magada. Ma ärkasin väsinuna. Tööl olles tundsin ma, kuidas mu selg valutab. Kohe täiega valutab. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma varem aru ei saanud ega tundnud kui kehv selle voodi madrats on. Selles mõttes, et seljavalud on mul ikka olnud, aga ma seostasin seda kuidagi hoopis teiste asjadega.

Mulle ausalt meeldib aegajalt Ida toas magada (vihjeks võin öelda norskamine;), aga ma enam ei taha juuu…Meie uus madrats magamistoas on nii paganama hea, et minu pärast öelge, et ma kõlan nagu teleturg, aga käsi südamel – ostke see madrats ja te ärkate hommikul väljapuhanuna, teie ööuni on kvaliteetne ja te saate aru, mida tähendab kui madrats kohaneb su kehaga. Sooduskoodid said vist eilsega otsa, aga päriselt noh…ma lihtsalt soovitan.

img_5691

Kallis voodi, anna andeks, et ma sind hommikul maha jätsin! Palun võta mind tagasi!

/ Eveliis / 9 Comments

Nagu te mäletate tuli mul mõnda aega tagasi mõte meie niigi pooleli olevas majas kõik veelgi rohkem segamini ajada ja meie ning Ida toad ära vahetada. Tööd oli rohkem kui ma olin eeldanud (mulle tundub alati, et kõik asjad on Mareki käes 1-23 teha), aga tulemus siiski seda väärt. Juba mõnda aega olen ma mõelnud ka, et järgmiseks tuleks välja vahetada meie voodi madrats. Pole teine küll otseselt kehv, aga kümme aastat tagasi kui voodi ning madratsid soetasime, olid meie eelistused teised. Nii oleme me 11 aastat maganud pehmel madratsil, aga see ei sobi mulle enam. See on liiga pehme. Samas sinnapaika see mõte ka jäi, sest kas ma juba mainisin, et ikka veel poolik maja ja prioriteedid on hetkel kahjuks mujal.

Küsi ja sulle antakse, on üks ütlus. Mina küll ei küsinud, aga mulle anti. Ühel ilusal sügispäeval vuras DPD kuller hoovi ja tõstis auto pealt maha uue Napsie madratsi ja tekid. Viimased olid samuti väga teretulnud, sest kuigi meil endal on korralikud tekid, olin ma just eelmine öö külalistele voodisse pannud tekid, mis olid sama õhukesed kui pabersalvrätikud. Suht piinlik oli. Kallid külalised, tulge nüüd uuesti, ma võin oma korraliku teki teile anda, ma sain parema. #maksimaalneegoist

Esimesena vallutas uue madratsi Ida koos oma kaaskonnaga. Hüppas ja tantsis ja kukerpallitas. Mulle ei meeldi väga kui laps diivanil või voodis hüppab, aga seekord tegime väikese erandi, tegime uuel madratsil Idale oma pesa ja lasime tal laps olla. Mõnikord harva ju võib. Kümne-aastane garantii annab üsna kindlalt aimu, et väike hüppamine ei tee ka midagi.  Las laps lustib, eksju! Ja lõpuks magasime kõik koos seal põrandale tehtud pesas. Mõnikord võib ka seda.

Te ei kujuta ettegi kui ebamugav tundub nüüd pildil oleva valge voodi madrats.

Mulle jäi kusagilt silma kommentaar, et kunagi soetasin promo peale selle madratsi  ja see on kõige kehvem madrats üldse, enam ei usu midagi mida blogijad kirjutavad. See kommentaar ehmatas mind korraks – aga mis siis kui ongi täiesti kehv madrats? Kui madratsi vahetuseks juba läks, siis tahtsin ma ju  kindlasti paremat madratsit kui vana. Õnneks saab  Napsie madratsit  testida 101 ööd, ilma et peaks muretsema. Kui ei sobi, tullakse madratsile järele ja makstakse  raha täies ulatuses tagasi. Niisiis võis katsetada küll!

Etteruttavalt võin ma teile öelda, et ma ei jõudnud laupäeva ära oodata! Miks? Kohe räägin.

Lõpuks saabus laupäeva hommik. Voodi, pehmed tekid, hea raamat, kohv – see on minu arusaam ideaalsest laupäeva hommikust. Ei mingit kella peale kiirustamist, ei mingit kiirustamist üldse, lihtsalt minu aeg. Selle hetkeni kui Marek Ida nagu muuseas üleskorrusele “mängima” ajab. Ma ütlen teile ausalt, et mulle endale tundub ka natuke veider madratsile kiidulaulu laulda, aga ausõna, seekord ei tahtnud ma veel voodist üles tõusta. Ma nautisin, et meie voodi oli selline nagu üks mugav voodi olema peab. Ja see ei kriuksnud enam, täiesti pekkis, aga meie voodi ei kriuksunud enam.  Mina ei tea, kuidas madrats selle vea parandas, aga mul on päriselt ka ükstaskõik. Mul on mugav ja mõnus!

Korralikku madratsit tasuta ei saa, seda teavad ilmselt kõik. Meie voodi on 160×200 ja madratsi eest tuleb välja 449 eurot, samas ma ei saa öelda, et ma peaksin seda ka liiga kalliks, ma pean palju kallimaks seda, et ma magan välja. Ma ei ole otseselt pirtsakas ja saan magatud igal pool, erinevus on lihtsalt une kvaliteedis. Kuus tundi und keskmiselt ei ole just ülemäära palju ja seepärast on mulle oluline, et need tunnid oleksid kvaliteetsed. 

Kui te olete madratsi otsingutel, siis hetkel on õige hetk Napsie poole vaadata. Neil on kampaania, kus madratsid maksavad 101 eurot vähem tavahinnast. 449 euro asemel saab madratsi 348 euro eest. Väiksemad mõõdud on hetkel hinnaga alates 188 eurot. See on päris jõhker soodukas, mida tasub ära kasutada, sest Ussipesa ausõna – Napsie on (peaaegu et) parim voodikaaslane.

Kood ESTONIANWITHBACKPACK  annab kõikidele Napsie toodetele 30% allhindlust!

Inimesed, kes meile ööseks jäävad, ütlevad tihti, et magavad meil Ussipesas jube hästi. Alles paar päeva tagasi olid meil jälle külalised, kellele me oma magamistoa loovutasime. “Me pole ammu nii hästi ja nii pikalt maganud,” ütlesid nad hommikul. Ma mõistsin neid, mul on endal raskusi tööpäevadel voodist välja tulemisega. Ja mis, isegi Ida ei saa tööpäeviti tihti üles. See ütleb juba kõik! Vanasti ärkas ta iga nagina ja krigina peale. Nojah, voodi ju enam ei kriuksu ka…

Instagram: @napsie_eesti / Koduleht: http://www.napsie.ee / FB: https://www.facebook.com/NapsieEE/ 

Kuidas saab üks laps magamist niivõrd vihata?

/ Eveliis / 14 Comments
“Küll ta kuuekuuselt hakkab magama!” öeldi mulle.

“Ära muretse, aastaselt ta ikka magab,” lohutati mind.

“Kahe-aastaselt ta magab kenasti,” julgustati.

“Kuule, kõik kolme-aastased magavad nagu kotid,” rääkisid nad.

“Nelja-aastaselt sa ei saa teda enam üles,” lubati.

Ma ei mäleta, mida mulle on öeldud viienda eluaasta ja magamise kohta, aga te võite uskuda, et mina enam neid inimesi, kes ütlevad, et KÕIK lapsed hakkavad magama, ei usu. Kui Ida midagi vihkab siis on see magamine.

Lihtne näide. Täna. Väljas on tuhat kraadi kuuma, ta ei ole lõunat maganud, me oleme päev otsa ringi trallinud ja vees möllanud ning ma näen, et kell kaheksa on ta jumala kustunud, kuid ta ei jää magama. šansid, et ta ise magama kukuks kuhugi diivanile või põrandale, multikat vaadates, on mitte nullilähedased, vaid miinuses. Ta kasvõi tuigub ringi ja käitub ebaadekvaatselt, aga magama ta ise EI JÄÄ. Mitte et me seda isegi (enam) loodaks. Me viime ta magama, aga 9 juhul kümnest käib see kisa ja tüli ja karjumisega, sest “ma ei ole väsinud”. Täna ka. Viisin selle surmani väsinud näo ja olekuga magama, kuulsin 9857084690576 korda, kuidas ta ei ole enam minu sõber, ei kutsu mind oma sünnipäevale ja kuidas ta ei taha magada, vaid õue minna, aga ei rohkem ega vähem kui neli minutit peale voodisse jõudmist magas ta nagu kott. See ei ole erand. See, et Ida teeb sada trikki enne magama minekut ja sööb ära meie viimased närvid, on meie majas reegel. See laps vihkab magamist!

Lennukis/bussis/rongis näen ma, et ta on unine ja soovitan tal silmad kinni panna. “EIIIIIIII!” tuleb vastuseks. “Okei, fain, ole üleval, ma magan ise,” ütlen ma, sest tihti olen ma lihtsalt nii väsinud, et silmad tahavad ise kinni vajuda. “Sa ei tohi magada!” kamandab Ida kõrval, “muidu ma ajan su ülesse!” Ja ta EI LASE magada ka teistel. Ta vihkab magamist nii palju.

Hommikul kell kaheksa ärkamine nädalavahetuseti on LUKSUS. Kuigi ma näen ka tööpäevadel, et ta tegelikult ei taha kell kuus ärgata ja on ikka veel unine, teeb ta seda ikka. Ta ärkab siis kui Marek. Kell kuus. Punkt. Sest ta ei taha enam magada! Õhtul võin ma ta oma tuppa magama viia kell kaheksa, aga see ei tähenda, et ta magama jääks. Isegi kui ta on surmväsinud. Ja surmväsinud on ta niigi harva, sest tal on liiiiiiiiiga palju energiat, mida ta lasteaias ära ei kasuta. Puhkused on erandid. Siis ta jääb magama (kisaga of koors) ja keeldub lõunaund magamast, kuigi silmad seisavad.

Ühesõnaga mitme sõnaga ma võiksin rääkima jäädagi sellest, kuidas Ida magamist vihkab, aga ausalt, mul on vaid üks küsimus – MIKS? Ta ei ole enam beebi, vaid adekvaatne väike inimene, kes peaks aru saama, et kui me oleme väsinud ja peame kell kolm öösel ärkama, et rongile minna, siis on okei kell üheksa magama minna. Aga ei – Ida EI TAHA! Kuigi silmad vajuvad kinni. Ta näeb hullu vaeva, et neid lahti hoida ja mulle karjuda, et ta EI TAHA.

Ma tahan ka karjuda. Sest ma ei saa aru. Kui palju saab üks laps magamist vihata?

 

Mr. Poppins ja väike füürer

/ Eveliis / 9 Comments

Kas kellelgi veel on jäänud kuulmata, et Ida ja uni ja magamaminek ei ole parimad sõbrad? Isegi kui ta silmad ei püsi enam lahti, väidab ta et eiii taaahaaa magaamaaa minna. Iga kord ja alati. Ma siin mõnda aega tagasi tekitasin oma “kanaisa postitusega” ka tormi veeklaasis kui kirjutasin, et Ida ei lähe magama enne kui Marek või siis läks Marek temaga koos kell kaheksa magama. Vihaselt, sest liiga vara oli. Mina lihtsalt ei saanud Idat magama. Mu närvid ei pidanud vastu. Ma andsin loobumisvõidu Marekile ja Idale.

Aga siis hakkasin ma vaikselt harjutama. Kui aus olla, siis Ida allub dressuurile tunduvalt paremini kui Marek. Marekil on nii tugev Mr.Poppinsi geen, mida väike füürer mõnuga ära kasutab, sees, et tema õpetamine on kordi kurnavam kui Ida õpetamine.

Igatahes olen ma suutnud olukorra nii palju kontrolli alla saada, et viin Ida ülesse magama. Räägin talle unejuttu või vaatame koos multikat ning ütlen siis, et lähen vaatan all ühe saate lõpuni ja siis tuleme ka. “Magama ei pea, võid silmad lahti puhata vaikselt, aga magamistoast välja ei tule!” olen ma talle selgeks teinud. Ta on nõus olnud, peaasi, et silmi kinni panema ei pea. Kui me magama läheme, siis üldjuhul nohiseb ta juba sügavalt. Jah, kolis tagasi meie keskele magama. Ühel hetkel ei läinud enam teise voodisse ja teise tuppa “ajamisest” olen ma loobunud. Küll tal kunagi piinlik hakkab emme-issi kaisus magada. Ma loodan. Aga kui ta 16-aastaselt ikka meie keskel magada tahab, siis ma ajan ta meie toast välja.

Magama minek ei lähe meil ikka valutult. Päris tihti läheb see ikka jonniga. “Isssiiii, ma tahan issssigaaaa!” Marek hakkas täna jälle pehmuma ja ütles Idale, et magagu veidike diivanil, et issi pärast viib üles. Ma vihastasin. Mis mõttes hakkab jälle pihta? Mis mõttes? Et laseme jälle üleväsinud lapsel, kes “ei taha magada” diivanil olla ja meile närvidele käia (väsinud Ida on hullem isegi kui jonniv Ida), sest issi on pehmo. Ei-ei! Sõjakooli-ema vedas Ida üles magama.

Lugesime raamatu läbi ja olime kenasti sõpradeks saanud kui Ida hakkas iseloomu näitama. “Ma ei pane silmi kinni!”, “Ma ei taha üksi jääda!”, “Ma ei taha sind kuulda!”, “Ma tahan, et issi tuleks!”, “Ma ei tee, mida sina tahad!”. Kindel kui kalju ja sama ülbe ja jäärapäine nagu ta vanemad, alla ei andnud. “Pane silmad kinni!” pahandasin ma lõpuks. Ida keeras mulle demonstratiivselt selja ja ütles, et ei taha mind kunagi siia. “Ma tahan, et sa alati minu toas magad!”

“Ida, emme on nüüd küll väga kurb, et sa nii ütlesid, et sa emmet kunagi ei taha” mängisin ma temaga mingit isehakanud psühholoogi. Ida vaatas mulle, ikka pahaselt otsa, ja ütles: “Ma tahan sind ikka, aga ma tahan, et sa täna minu toas ära magaksid ja siis sa võid siia tuppa magama tulla!” Vaatas mulle korraks otsa, pani pea patja ja keeldus mulle rohkem otsa vaatamast. Me olime nii umbes kümme minutit. Ida vihaselt omaette (issand kui minusse see laps on!) ja mina vaikselt tema kõrval. Ei lausunud sõnagi. Lasin tal olla.

Kümme minutit hiljem sai Ida viha otsa. “Emme, ma enam ei tee nii,” keeras ta end ringi ja kallistas mind. “Ma ei taha, et sa kunagi minu toas enam magaks, ma tahan, et sa meie juures magaksid.” Ütlesin Idale, et mul on seda hea meel kuulda. “Mine vaata oma saade ära ja siis kui te magama tulete, siis ma saan teid mõlemaid kaissu võtta,” lubas väike füürer.

Nagu teine laps. Kümne minutiga võib väikesest põrgulisest saada ingel ja vastupidi. “Jää nüüd kenasti voodisse magama,” ütlesin kui alla läksin, “ei pea silmad kinni magama, aga toast välja ei tule, eksju.” Soovisime head ööd, ma läksin alla.  Mõned minutid hiljem kuulsime vaikset hüüet. “Ma tahan pissile!” Kuidas ta nüüd nii sõnakuulelik oli? Toast ei lubatud ju välja tulla. Pool tundi varem oleks ta selle nipiga end tagasi alla diivanile nihverdanud. Ma juba tunnen teda;)

Aga püha jeesus, päriselt, kuna ometi saabub see aeg kui ta ei võitle unega? Ka täna lõuna ajal keeldus ta magama minemast, sest ta ei olnud unine. Otseloomulikult ei olnud. Ma ei sunniks teda magama, aga kui ma näen, et ta liigub ringi nagu zombie, siis ma lihtsalt arvan, et ta peab magama. Kui ta lõpuks pikali diivanile meelitasin, jäi ta nagu kott magama vähem kui viie minutiga. No miks on vaja vastu punnida? Uni on ju nii hea. Kuna lapsed sellest ometi aru saavad, et uni ei ole vaenlane?

   

Minu enesepettus

/ Eveliis / 8 Comments
Ma armastan magada. Okei, võib olla isegi mitte magada, aga laisalt ärgata ja vedeleda. Kui magamise on Ida nüüd enam-vähem ära õppinud, st et enam ei ärka ta öösel sada tuhat korda, siis laisklemisegeen on temast mööda läinud. Ta ärkab ikka enne kukke ja koitu.  Ja kohe kui ta silmad lahti teeb, siis kohe on tal vaja, et me ka end püsti ajaks ja tegutsema hakkaks. Mina nii ei suuda.

Nädalavahetuseti on lihtne. Marek on ka ülivarajane ärkaja ja nii ma lihtsalt keeldun kategooriliselt voodist enne kaheksat üles tõusmast, headel päevadel venitan isegi poole üheksani välja. Mõnikord ma isegi ei maga, vaid lihtsalt laisklen. Ei tee midagi. Ei loe, ei vaata telekat, lihtsalt olen. Silmad kinni. Peaaegu rahus ja vaikuses. Nii palju kui alt korruselt tulev lärm lubab. Täielik enesepettus, aga ma ei suuda lihtsalt end üles ajada.

Enne Idat võisin ma nädalavahetuseti poole lõunani magada ja teinekord magasin ka kogu nädalavahetuse maha. Seda ma iseenesest taga ei igatse ja mul on natuke isegi hea meel, et Ida on minust tegusama inimese teinud. Jube kurb oleks oma elu maha magada. Mul on üks tuttav, kes magab KÕIK laupäevad vähemalt kella üheni, siis ärkab natukeseks üles ja läheb tagasi voodisse. Pühapäeval kui ta poole lõuna ajal ärkab on ta nii väsinud, et läheb kella kuuest uuesti magama. Esmaspäeva hommikul ärkab virinal, et pole välja puhanud. Ma olin vanasti samasugune.

Kui nädalavahetuseti saan ma natukenegi inimese moodi magada, siis nädalapäevad on mu jaoks täielik piin. Marek ärkab tööle minekuks kell kuus, see tähendab seda, et Ida ärkab ka kell kuus. Ta lihtsalt kuuleb Mareki samme ja ärkab automaatselt. Täiesti hullumeelne. Muidugi tähendab see seda, et ka mina ärkan hiljemalt pool seitse. Raskeks teeb selle ärkamise mu jaoks veel see, et mul on komme õhtuti kauem üleval olla, ma kas vajan veel tundi-paari oma aega kui majja vaikus tekib või nokitsen millegi kallal tööd teha. Eile öösel näiteks mõtlesin ühele uuele brändile, kes Norra turule tahab jõuda, turundusplaani. Ja siis heliseb kell kuus kell. Kõik ärkavad. Mina petan end, et magan veel pool tunnikest, aga tegelikult ei maga ju. Puhas pettus.

Tänagi olime me kell kuus kõik üleval. Aga…nüüd Ida magab. “Emme, ma olen unine, ma tahan magada!” ütles ta ja keeras end diivanile magama. Nice! Peksa mind üles ja siis keera ise magama. Miks ma ise enam magama ei lähe? Marek küsib mult ka teinekord, et miks ma siis ei maga veel paar tundi kui olen nad tööle-lasteaeda saatnud, aga mul on selline loll komme, et kui end juba kohviga üles turgutan, siis ma ei suuda mõelda, et petaksin end jälle vaid paari tunni unega ning peaks end uuesti üles äratama hakkama. Ma magaks siis ilmselt terve päeva.