Ma armastan magada. Okei, võib olla isegi mitte magada, aga laisalt ärgata ja vedeleda. Kui magamise on Ida nüüd enam-vähem ära õppinud, st et enam ei ärka ta öösel sada tuhat korda, siis laisklemisegeen on temast mööda läinud. Ta ärkab ikka enne kukke ja koitu.  Ja kohe kui ta silmad lahti teeb, siis kohe on tal vaja, et me ka end püsti ajaks ja tegutsema hakkaks. Mina nii ei suuda.

Nädalavahetuseti on lihtne. Marek on ka ülivarajane ärkaja ja nii ma lihtsalt keeldun kategooriliselt voodist enne kaheksat üles tõusmast, headel päevadel venitan isegi poole üheksani välja. Mõnikord ma isegi ei maga, vaid lihtsalt laisklen. Ei tee midagi. Ei loe, ei vaata telekat, lihtsalt olen. Silmad kinni. Peaaegu rahus ja vaikuses. Nii palju kui alt korruselt tulev lärm lubab. Täielik enesepettus, aga ma ei suuda lihtsalt end üles ajada.

Enne Idat võisin ma nädalavahetuseti poole lõunani magada ja teinekord magasin ka kogu nädalavahetuse maha. Seda ma iseenesest taga ei igatse ja mul on natuke isegi hea meel, et Ida on minust tegusama inimese teinud. Jube kurb oleks oma elu maha magada. Mul on üks tuttav, kes magab KÕIK laupäevad vähemalt kella üheni, siis ärkab natukeseks üles ja läheb tagasi voodisse. Pühapäeval kui ta poole lõuna ajal ärkab on ta nii väsinud, et läheb kella kuuest uuesti magama. Esmaspäeva hommikul ärkab virinal, et pole välja puhanud. Ma olin vanasti samasugune.

Kui nädalavahetuseti saan ma natukenegi inimese moodi magada, siis nädalapäevad on mu jaoks täielik piin. Marek ärkab tööle minekuks kell kuus, see tähendab seda, et Ida ärkab ka kell kuus. Ta lihtsalt kuuleb Mareki samme ja ärkab automaatselt. Täiesti hullumeelne. Muidugi tähendab see seda, et ka mina ärkan hiljemalt pool seitse. Raskeks teeb selle ärkamise mu jaoks veel see, et mul on komme õhtuti kauem üleval olla, ma kas vajan veel tundi-paari oma aega kui majja vaikus tekib või nokitsen millegi kallal tööd teha. Eile öösel näiteks mõtlesin ühele uuele brändile, kes Norra turule tahab jõuda, turundusplaani. Ja siis heliseb kell kuus kell. Kõik ärkavad. Mina petan end, et magan veel pool tunnikest, aga tegelikult ei maga ju. Puhas pettus.

Tänagi olime me kell kuus kõik üleval. Aga…nüüd Ida magab. “Emme, ma olen unine, ma tahan magada!” ütles ta ja keeras end diivanile magama. Nice! Peksa mind üles ja siis keera ise magama. Miks ma ise enam magama ei lähe? Marek küsib mult ka teinekord, et miks ma siis ei maga veel paar tundi kui olen nad tööle-lasteaeda saatnud, aga mul on selline loll komme, et kui end juba kohviga üles turgutan, siis ma ei suuda mõelda, et petaksin end jälle vaid paari tunni unega ning peaks end uuesti üles äratama hakkama. Ma magaks siis ilmselt terve päeva.