Mareki võitlused

Marek on üldiselt selline rahumeelne vend. Väga tihti teda ärritumas ei näe ja asjad teda närvi ei aja (eks elu minu ja Idaga ka karastab närve). Iga paari aasta tagant korraks tuleb armukadedushoog peale, siis ta näeb igas mehes vaenlast, kes tema kuningannat tahab ära varastada, aga see hoog möödub ka õnneks kiiresti, nii et pole isegi märkmistväärt tegelikult. Põnevuse tekitamiseks lihtsalt mainisin.

Aga nüüd on päriselt tekkinud üks vend, kellega ta ei suuda kaklemist jätta. Ja see ajab mind ja Idat hulluks. Ütlesime talle mõlemad, et kuule, ole mees, anna alla, aga ei. Ta ei jätnud. Marekile on tekkinud vaenlane. Marek ei salli teda ja vend vist mõnuga ka kiusab teda.

Maaelu. Vuih.

Ma olen ilmselt alati veidike snoob olnud. Või okei, ma ei tea, kas snoob on õige sõna, aga parema puudumisel sobib snoob ka. Eks ma võin siin ju suure suuga praegu rääkida, et elame maal ja olen üdini maainimene, aga olgem ausad, ega maal elamine automaatselt maainimeseks ei tee. Roosad kummikud ja paar lillepeenart ei tee maainimeseks.

Juba lapsena ei meeldinud mulle absoluutselt maaelu. Ma võisin küll maal vanaema juures olla terved suved, aga see tähendas ka seda, et istusin puu otsas, lugesin raamatuid ja mugisin lõunaks kaneeli ja suhkruga kaetud võisaiu, mangusin Andut, et ta poodi või ujuma viiks või keetsin vanaema lilledest lillesuppi. Kõik, mis puudutas maatöid, oli minu jaoks vuih.

Siuh – säuhh

Ääsmäel, kus Ida lasteaias käib, töötab üks hästi armas kojamees (on vist selline ametinimetus ikka olemas?).  Kunagi ma lukustasin end autost välja ja ta püüdis mul aidata autot lahti muukida, küll tulutult – lõpuks oli ikka vaja Marek appi kutsuda, aga me lihtsalt saime paremini tuttavaks. Sellest ajast on meil selline tore traditsioon teda igal hommikul tervitada, selles mõttes et kui ta on isegi kaugemal, aga märkab meie autot, siis me viipame teineteisele. Hästi tilluke asi, aga meie arvates  vahva hommikurutiin. Natuke teeb hommikud talutavamaks, toob muige suule ja te ju teate kuidas mulle hommikud ei meeldi.

Mõnikord me ei näe teda, aga kuuleme kaugemal teda tööd tegemas. On karge sügishommik, natuke uniselt jalutame lasteaia poole ja kõrvu kostab armas tuttavlik siuh-säuhh, siuhh-säuhh… Mõnus hommikune heli. Teinekord on kojamees selleks ajaks kui ma lasteaiast tagasi auto juurde jõuan, jõudnud parklasse. Teretame, vahetame mõned viisakused ja läheme oma teed. Siuh-säuhh, siuh-säuhh jääb kõrvu kostma.

Miks ma sellest kirjutan? Eile räägiti Vikeraadios lehepuhurite tekitatavast mürast, sellest kui tüütu ja irriteeriv see on. Esimese hooga mõtlesin ma, et jälle üks pseudoprobleem, aga siis tuli mulle meelde see armas siuh-säuhh, siuh-säuhh. Mõelge kui see kojamees luua asemel vuhistaks pläriseva lehepuhuriga ringi. Siis ta ju ei märkaks meid, siis ta ju ei teretaks meid, ei teeks meie hommikut väikese käeviipega rõõmsamaks. Me ei ärkaks mõnusa sügisese heli peale, vaid oleksime ärritunud, sest juba varahommik algab müraga. Ma kujutan ette kui irriteeriv võib kortermajas elades ärgata lehepuhuri müra peale. Palju romantilisem oleks ärgata selle peale, et kuuled kuidas luud rütmiliselt mööda märga asfalti pühib.

Siuhh. Säuhh. Siuhhh.  

Ehe maaelu Peipsi ääres

“Pööra paremale,” suunas GPS meid kitsale metasteele kui me Iisaku külas asuvat Kauksi Puhkemaja otsima hakkasime. Vaatasime teineteisele skeptiliselt otsa. Nii metsa sees ja nii peidus, mis onnike meid siin siis ees ootamas on. Ilm oli parasjagu vihmane, olemine pikast sõidust tibake väsinud ja Ida nõudis spaa-hotelli. Ilmselgelt seda viimast me siit metsa seest ei leia, mõtlesime me ja teadsime juba ette, kuidas Ida tujutsema hakkab kui ööbimiskoht tema peas välja mõeldud standarditele ei vasta.

Spaa-hotelli me tõepoolest metsa seest ei leidnud. Me leidsime midagi hoopis muinasjutulisemat. Ma olin korraks jälle Mareki peale pahane, et me varem Tallinnast liikuma ei olnud hakanud, sest ma oleks siin tahtnud olla kauem kui vaid üks öö. Me ütlesime kui ühest suust “vau” kui kohale jõudsime.

DSC08590.JPG

Kõik tundus juba esmapilgul nii armas, idülliline ja romantiline. Vihmast hoolimata. Ida leidsis kohe endale mänguasjad ja tundis end nagu omas kodus. Spaa-hotell oli unustatud. “Küsime ikka, kas me tohime mänguasju võtta,” ütlesin ma Idale, kuid juba enne kui me seda teha jõudsime, jooksis meile vastu perenaine Piret, kes suurima ja sõbralikuma naeratusega meie küsimust ennetades noogutas, et muidugi tohib. “Homme vaatame, kas saame jänesed ka välja lasta,” lisas ta ja me saime aru, et see on see koht, kuhu tasub lastega peredel puhkama tulla. Siin on kõik olemas kõik nendele, kes armastavad viibida looduses. Kuigi Peipsi järv jääb kõigest 2 km kaugusele, on ka koha peal olemas tiik, kus saab nii ujuda, kala püüda kui paadiga sõita. Mida sa hing veel ihkad?

DSC08593DSC08640DSC08618

Selleks hetkeks kui me olime oma esimesed emotsioonid ära ahhetanud, ei olnud me maja, kus me ööbima pidime, veel näinud. See oli teine vau-moment selles armas kohas. Meie ööbimiskoht oli privaatne maja selle sama tiigi kaldal. Maitsetaimed, sääsetõrjavahendid, küünlad, küttepuud, grillsüsi – kõik kenasti terrassil ootamas. Tule vaid sisse ja naudi puhkust! Ilmselt oleks soovi korral isegi söök laual ootamas olnud. Tegelikult, meid pidigi alguses ka õhtusöök ootama, kuid oma ajagraafikut teades, tundus, et mõistlikum on see lõunasöögiks ümber paluda vahetada.

DSC08603DSC08611

Teate kui kaua me järgmisel hommikul magasime? Poole kümneni! Kõik see mees. Ja te ju teate, milliste öökullidega ma koos elan. Hommikusöögiks toodi lauale värskelt metsast korjatud kukeseentest omlett. Ma arrrrmmastan kukeseeni ja ma arrrrmastan omletti. Kodused südamega tehtud toidud on alati puhkuse üks parimaid osasid!

DSC08620

Ida omletist väga ei hoolinud, aga seda vaid põhjusel, et väljas ei sadanud enam vihma ja talle oli lubatud, et kui vihma ei saja, võib ta jänestega mängima minna. Ma olen kindel, et perenaisel oli köögis piisavalt toimetamist, kuid juba jooksis ta Ida palve peale koos temaga jäneseid puuridest välja tõstma. Uskumatu kui toimekad ja tragid on mõned inimesed. Ida oli seitsmendas taevas. “Võtame palun ka endale jänesed!” nurus ta. Ütlen ausalt, minul ei oleks selle vastu midagi (lisaks tahaks ma ikka ka kitse, sest teate ju ühest filmist tuntud tsitaati, et kits ja vana naine on ainsad, kelle peale loota saab? Vana naine ma olen, kits on vaid puudu). Marekit on tiba keerulisem ära rääkida. Eks ta teab, mis see endaga kaasa toob.

Jänesed jätsime seekord siiski endale ostmata. Ostsime hoopis ühe armsa suvemütsi. Käsitöö fännid nagu me siin oleme. Kaubapeale sai Ida endale vöö, mis tegelikult oli hoopis kardinanöör ja millest väike fashionista tegi  hiljem endale püksivöö. Väikesed asjad, mis rõõmu teevad.

DSC08631.JPGDSC08634DSC08644DSC09147.JPG

Enne lahkumist ootas meid veel ees ka kohalikust toorainest lõunasöök. Kui te seda mõnusat puhkemaja külastate, siis ärge mitte mingil juhul lahkuge ilma söömata. Või noh võite, sest te ju ei tea, millest vastasel juhul ilma jääte, aga uskuge mu sõnu -te ei taha sellest toidukogemusest ilma jääda.

DSC08751DSC08744DSC08759

Kõhud head-paremat täis ja mõnus rammestus peal, nii et tegelikult oleks hea meelega väikse lõunauinaku teinud, jätsime me puhkemaja ja külalistega hüvasti. Perenaine oli jooksnud kuhugi toimetama ja meil jäi näost näkku suur aitäh võõrustamise ning võrratu kogemuse eest ütlemata. Ei tahtnud elumaja ukse taha ka segama minna. Sõitsime ebaviisakalt ära. Aga ma ütlen siin suurte tähtedega SUUR AITÄH. Nüüd on jälle üks põhjus juures, miks Peipsi äärde tagasi minna.

DSC08738.JPG  

Ratas, millel on lugu rääkida

Iga kord kui ma ütlen, et mu auto on jälle katki, ütleb mu ema mulle, et olgu see viimane kord kui me selle auto parandamisse raha paneme. Ma enam isegi ei vaidle temaga, noogutan lihtsalt kaasa. Ei ole mõtet mulle öelda, et kas lihtsam ei oleks uus auto soetada. Ma ei tee seda niikuinii, sest 1) ma ei taha enam vana ja kasutatud autot 2) ma ei saa vähemalt kaks aastat lubada endale liisingut 3) tihti on “auto katki” pisivead, mille kuldsete kätega abikaasa ise remonditud saab – seekord piduriklotsid ja pidurisadul (?) 4) sellel vanal auto on oma sarm. Pikki sõite temaga enam ette ei julge võtta, mitte et ma isegi kardaks temaga teele jääda, aga ma ei taha teda rohkem kulutada kui vaja. Niisiis, niikaua kui ma ootamatult kusagilt rahapatakaga pihta ei saa, jään ma oma traktoriga liikuma. Kuni see liigub.

Ja tegelikult ei tahtnud ma üldse autost rääkida, vaid rattast. Ma olen ammu tahtnud ratast, aga mu rahapaigutuse prioriteedid on mujal olnud, nii on see ratas soetamata jätnud. Ema on mulle 7649328409879 korda maininud, et toogu ma Tartust tema vana ratas ära, kuid erinevatel põhjustel on seegi toomata jäänud. Kuni siis eelmisel nädalal üks blogilugeja oli nii armas ja toimetas ratta läbi raskuste minuni. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks üks vana ratas võib inimese teha.

img_0670 Tahate ma räägin teile miks? (Ja isegi kui ei taha, siis ma ikka räägin)

2000.aasta suvel tulid emme, onu ja Marian mulle Norrasse järgi. Me sõitsime autoga Stockholmi ja saime kokku onu Oskari ja tädi Lolaga. Neil oli kaasas see ratas. See pidi minema vanaemale. Mina pidin sellega laeva sõitma, autodekile. Ma mäletan, et mul oli natuke piinlik, sest tol ajal ei olnud retro kindlasti mitte moes ja ma ise olin ka…paras tibi. Mul on sellest laevale sõidust ka üks video, ma peaks seda lausa näitama, sest püha jeesus kus ma aastal 2000 olin ikka stiiliguru – üleni Nike´is – lühikesed spordipüksid, valged froteesokid poole põlveni ja üks kummaline karvane kampsun kõige selle peal. Ma olin nats pettunud, et mina pean selle ratta laevale viima, samal ajal kui teised said BMW-s laevale sõita. Noh, et miks mina pean mingi hipster olema. Aga siiski sõnakuuleliku lapsena sõitsin ma rattaga laeva ja ratas sai Eestisse toodud.

Ega selle rattaga keegi suurt sõitnud küll ei ole. Vähemalt vanaema küll mitte. Ma isegi tegelikult ei teadnud, et see alles on enne kui emme mulle pinda hakkas käima, et toogu ma ratas ära. Alles siis tuli mulle meelde, et issake, see on ju see sama 18 aastat vana ratas. (Lisaks tuli mulle detailselt meelde see meeleolukas reis Norrast Eestisse, mõni reis on kohe selline, et jätab kustumatu mulje, sest niiiiii lõbus on.) Ja muidugi tahtsin ma seda ratast endale.

Sest retro ja (wannabe) hipsterlus on minu teema. Täiega. Ma sõidaks jumalast hea meelega mingi vana Ereliukasega ka. Vat, kuidas inimene aastatega muutub. Nüüd on mul sada aastat vana (sest no ilmselgelt ei olnud see ratas enam esimeses nooruses ka 2000. aastal)  Pollux, millega ringi kihutada. Mulle nii meeldivad asjad, millel on lugu rääkida. Ja sellel rattal on minu jaoks päris mitu lugu rääkida.

Täiuslikust õnnest on puudu veel vaid korv ja rattalukk.