Ma olen ilmselt alati veidike snoob olnud. Või okei, ma ei tea, kas snoob on õige sõna, aga parema puudumisel sobib snoob ka. Eks ma võin siin ju suure suuga praegu rääkida, et elame maal ja olen üdini maainimene, aga olgem ausad, ega maal elamine automaatselt maainimeseks ei tee. Roosad kummikud ja paar lillepeenart ei tee maainimeseks.

Juba lapsena ei meeldinud mulle absoluutselt maaelu. Ma võisin küll maal vanaema juures olla terved suved, aga see tähendas ka seda, et istusin puu otsas, lugesin raamatuid ja mugisin lõunaks kaneeli ja suhkruga kaetud võisaiu, mangusin Andut, et ta poodi või ujuma viiks või keetsin vanaema lilledest lillesuppi. Kõik, mis puudutas maatöid, oli minu jaoks vuih.