Ma pean ausalt ütlema, et ma arvan, et Ida on nutikas laps, aga ma pean ausalt ka ütlema seda, et ta on laisavõitu. Selles, mis puudutab just koolitükke. Kui ta süveneb, on tal hinded head, aga tema suurim miinus on see, et ta ei süvene.
Mina olin koolis tuupur, mulle meeldis lugeda, mulle meeldis õppida ja päris pikalt olin ma puhas viieline. Seega on ehk arusaadav, et mulle ei ole olnud lihtne näha, et Ida ei ole samasugune ning ma olen pidanud endaga tööd tegema palju. Ei pane talle ebarealistlikke ootusi ning ei sisenda hinnetehirmu. Kolm on ka okei hinne.
Tead, mina saan aru nendest hästi soetsiifilistest küsimustest lugemiskontrollides. St lehekülje numbrit küsida on vast veits overkill, aga lühikeses lõigus esinevaid detaile minu hinnangul mitte. Olin ka viieline ja raamatukoi lapsena ja esimesed seitse klassi (kui meil oli(d) õpetaja(d), kes selliseid asju ei küsinud, ajas mind sisimas hulluks see, kuidas nägin kõrvalt, et julgelt pooled klassikaaslased tegid oma lugemiskontrollid ära kokkuvõtete pealt (käisin koolis ajal kui internet juba enamikul kodudes kättesaadav ja seesuguste kokkuvõtete leidmine kellegi jaoks probleem ei olnud). Kui on hea mälu ja hea kokkuvõte, siis on igasugustele põhisisu ja arusaamist vajavatele küsimustele vastamine täiesti tehtav, kui natuke miskit puudu jääb, ajad veidi umbluud juurde ja võib-olla saad “5” asemel “4” või “3”, aga kindlasti mitte “2”, sest pole tegelikult raamatut lugenud. 8. klassist kuni gümnaasiumi lõpuni oli meil aga üsna range, kuid väga tugev vanakooliõpetaja, kes muuhulgas küsis lugemiskontrollides ka üsna spetsiifilisi küsimusi ja ma päriselt nägin, kuidas inimesed hakkasid raamatuid lugema, sest kokkuvõtetega enam läbi vedada ei saanud. Ka õpetaja ise ütles mingis kontekstis korra, et tema kontrollib esmajärjekorras, et raamat oleks kindlasti läbi loetud, eelduseks siis see, et kui juba on loetud, siis omad arusaamad-järeldused teeb sealt igaüks nagunii, erinevalt olukorrast, kus kontrolli jaoks loetakse kokkuvõtteid (ma muidugi saan aru, et selle eelduse aluseks on, et kõigil õpilastel on heal tsemel funktsionaalne lugemisoskus olemas ja pole põhjust arvata, et seltskonnas on neid, kes teksti sisust aru ei saa). Igatahes kuigi kuulsin ka omal ajal veidi kirumist nende spetsiifiliste küsimuste osas, siis nägin oma silmaga, et see oli tegelikult see, mis pani ka kõige suuremad viilijad lugema. Muidugi päris algklasside alguses see “loen raamatu asemel kokkuvõtet” veel probleem olla ei pruugi, et seda küsimuste koostamisel arvesse võtta, aga julgen arvata, et paari aasta pärast on see kindlasti aktuaalne teema.
sa said valesti aru. ma kindlasti mitte pole spetsiifiliste küsimuste aru. ma pidasin silmas seda, et kui 150lk raamatust on vaja teha 10lk lühikokkuvõte, siis pole nüansid olulised. on hoopis midagi muud kui küsitakse, mis juhtus autogrammikütiga palava päikese käes järjekorraa seistes. Loomulikult on sellised küsimused selleks, et saada aru, kas raamatut on loetud:) Mina hetkel pûüan õpetada, mida tähendab lühikokkuvõte ja see on osutunud päris raskeks.
No eks mu kommentaar käis peaasjalikult selle lõigu kohta: “Muidugi ma loodan, et ma siinkohal ei tee lapsele karuteenet, sest mäletan oma kooliajast neid lollakaid lugemiskontrolle, kui küsiti küsimusi stiilis, mitmendal leheküljel proua Sai jalgrattaga sõitis ja olen kahjuks kuulnud, et selliseid õpetajaid, kes selliseid kontrolle armastavad, on tänagi”. Et sisukokkuvõttesse muidugi ei ole selliseid detaile vaja, aga sellist tüüpi küsimused lugemiskontrollis (teiste, sisulisemate hulgas), ei ole minu meelest “lollakad”, vaid aitavadki kindlaks teha, kas raamat on päriselt loetud (miinus siis leheküljenumbrid, nagu juba öeldud).
noh näed, ju ma ise ka kirjutan nii, et pole aru saada:) “lollakaks” pean ma jätkuvalt just selliseid lehekülje täpsusega küsimusi.
Meil läks õpetaja seda teed, et kokkuvõtteks tuleb iseloomustada kahte tegelast raamatust – tuua välja kolm tema iseloomuomadust ja põhjendada (sest õpetaja sõnul on kokkuvõtteid liiga lihtne kuskilt maha viksida) ning seda, mis sulle meeldis raamatus ja mis mitte. Ja uskuge mind, see õnnetu Arabella on ikka täiesti killer asi lugeda – ja minust ei ole sundijat ka, sest kuigi mulle meeldib lugeda, siis no vot ei suutnud mina omal ajal seda lugeda ja käsi ei tõusnud ka last sundima.
Me saime üle nii, et tuli ise välja arvutusega – niipalju lehti raamatus, kokkuvõte peab olema tehtud selleks päevaks, järelikult peab lugema niipalju lehti päevas. Arabella puhul töötas, aga nüüd on meil järgmiseks Timm Thaler, mis on mumeelest oluliselt keerulisem raamat…. Ei teagi mis saama hakkab… :D:D
Mulle see iseloomustuse mõte ja põhjenduse mõte iseenesest väga meeldib. Aga muus osas vist ongi nii, et “vanasti” me lugesime ka raskemad raamatud läbi, sest polnudki muud teha, aga praegu… Timm Thalerist ma ei hakka rääkimagi, mulle tundub, et ka “Veel
üks Lotte” on raske juba. Kuigi võin mürki võtta, et ma ise olin seda 10aastasena mitu korda lugenud, sest no nii meeldis
Ma olen nõus, me omal ajal (issand, kõlan nagu oleks mingi dinosaurus) lugesime keerulisemaid asju – aga meil oli ka oluliselt vähem igasugu pahna pead täitmas.. Minu lapse peas jookseb mumeelest koguaeg mingi muusikavideo v Youtube shorts, sest koguaeg pobiseb midagi omaette ja teeb tantsuliigutusi… Õnneks saime ta KPopi trenni, nüüd seda vähemaks jäänud 😀
Mul selles mõttes hea meel, et peavad raskemaid raamatuid võtma ehk siis veidi pingutama – sest ma olen täheldanud, et lugemisega ei ole probleemi, kui on asi mis meeldib ja õige raskustasemega. Inglise keeles on neil ka lugemine ja “book reports” – ühe tunni nädalas on raamat kaasas ja loevad terve tunni (neil 4 tundi inkat nädalas) – ja sinna leidsime raamatud, mille esimene osa oli läbi nädalaga ja teise nüüd võttis vabatahtlikult ise kätte, kuigi veel ei olnud kästud eks.
Või siis Ilmar Tomuski krimkad nt – 60lk õhtu jooksul ei ole mingi probleem, sest on vahva ja naljakas ja eakohane.
Aga üldistamisvõime puudus… ma iga kord yritan meelde tuletada endale, et kas mul ikka oli seda 10aastaselt… või on praegu mingi ettekujutus, et oli, sest ma vaatan praeguse “mina” seisukohalt. Ainus asi, milles ma kindel saan olla – oma kooliasjad tegin ma ära ise, ilma, et keegi oleks meelde tuletanud või öelnud. Ja kui ei teinud, siis sain ise pragada. Mitte ei ajanud ema-isa Stuudiumis näpuga järge, et mis ikka tehtud ja mis tegemata ja millal tähtaeg…
Sama, ma ka mõtlen, et kas ma ikka 10aastaselt olin nii taibukas (ses mõttes, et mulle tudnub et koolitööd olid siis lihtsamad?) ja võib olla vaatan ka asju praeguse mina seisukohast, aga tõesti kindel on see, et kooliasjad olid tehtud, keegi ei uurinud ja tuletanud meelde. Eks ma pean lihtsalt vaatama, kuidas meil see kokkuvõtete tegemine läheb, võib olla ongi see, et vähe lugenud ja pole lihtsalt harjumust ning vajab õpetamist.