Ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et mind huvitab  kõik II maailmasõjaga seonduv – ma võin lõputult sel teemal lugeda, dokumentaare ja mängufilme vaadata. Ma ei tea täpselt, mis selles teemas on, mis mind nii paelub.   Ärge jumala eest saage minust valesti aru, kui ma ütlen, et paelub, siis ma ei pea kuidagi silmas seda, et sõda oleks äge (ma olen patsifist), vaid pigem paeluvad mind inimeste lood, psühholoogia, millistes tingimustes inimesed pidid hakkama saama, millistest tingimustest eluga pääseti, et kogu selle kurja keskel leidus ka headust. Mind huvitavad sündmuste arengud, seosed, tagajärjed. II maailmasõda nii koletu kui see ka pole ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla, on üks minu lemmikteemasid. Pole ka imestada, et minu lemmikraamatuteks on just selleteemalised raamatud. Näiteks “Naine Berliinis” (sellest olen ma varem kirjutanud siin). Üleeile võtsin ma kätte Tatiana De Rosnay “Sarah’s Key” norrakeelse versiooni ja pean tunnistama, et sellest on saanud üks minu uusi lemmikraamatuid.

Lugu ise on õõvastav. See räägib 1942.aastal Pariisis toimunud juutide massilisest koonduslaagritesse saatmisest. Üks asi on koonduslaagritesse saatmine, kuid see raamat käsitleb  Vél d`Hiv nime all tuntud sündmust, kus prantsuse politsei poolt arreteeriti üle 7000 juudi, kellest enamus olid naised ja lapsed (perekonnad olid kuulnud võimalikust arreteerimisest ja nii olid mehed peitu läinud, arvates et naised ja lapsed on väljapool ohtu, kuid siin nad eksisid). 4000 last vanuses 2-12 saadeti koonduslaagritesse, kust nad kunagi tagasi ei tulnud. Kogu selle aja, mil  ma lugesin, millistes tingimustes juute mitmeid päevi joomata ja söömata kuumas ruumis kinni hoiti, kuidas lapsed oma emade juurest ära kisti, tundsin ma, kuidas mu süda pahaks läks. Ma ei suuda siiani uskuda, et üks inimene on võimeline teist inimest nii ebainimlikult kohtlema. Ma tahtsin mitu korda raamatut käest ära visata, sest kõike seda oli nii kohutav lugeda. Kuid samaaegselt on see nii põnev.

Romaanis põimuvad kaks lugu. 10-aastase Sara Starzynski ja tema perekonna lugu peale seda kui nad 16.juulil 1942 arreteeriti ja ajakirjanik Julia Jarmondi lugu, kes Vél d’Hiv’ist lugu kirjutama hakkab.  Sara Starzynskil on väikene vend, kelle ta politseinike eest peidab ära salajasse kappi ja keerab ukse lukku, et nad teda ei leiaks. Sara on veendunud, et nad tulevad perega kohe tagasi ja nelja-aastane Michael saab kapist välja, kuid tundidest saavad päevad, päevadest nädal(ad). Kogu õuduse keskel, mida Sara kogeb, mõtleb ta vaid oma väikese venna peale ja hoiab kramplikult taskus võtit. Tema ainuke mõte on jõuda tagasi venna juurde. Ma reaalselt tundsin tema südamevalu, tema hirmu, tema meeleheidet. Ma puhkesin nii mitu korda raamatut lugedes nutma. Saral õnnestub laagrist põgeneda ning kaks nädalat peale arreteerimist jõuab ta koju tagasi. Ta ei jaksa mõelda, miks avab tema kodu ukse võõras poiss, ta ei pane tähele, et korterisse on tekkinud teine mööbel, ta tormab salajase kapi juurde, et uks avada.

“Sara võtit” lugesin ma esimest korda 2015. aastal. See on üks suurepärane ja samaaegselt nii kohutav lugu. Selline lugu, et süda kisub krampi ja pisarad jooksevad, sest kuigi raamatu tegelased on välja mõeldud, siis lugu kui selline kahjuks mitte. Nüüd lugesin ma raamatut teist korda. Ma pean ausalt tunnistama, et mõned kohad ma lugesin diagonaalis, sest kõik raamatus kirjeldatu oli liiga õudne. Iga ema süda murdub, seda raamatut lugedes. Raamatust on tehtud ka film (YouTube´is laenutatav) ja eile tundsin ma, et tahan seda vaadata. Kõige rumalam otsus, kui oled hotelli jõudnud kell 12 öösel ja pead hommikul kell üheksa minema kohtumisele. Seda filmi ei saa vaadata ilma emotsioonideta, ma nutsin lahinal. Film on küll tunduvalt pinnapealsem kui raamat, jumal tänatud, sest muidu ei oleks seda võimalik vaadata, aga olles lugenud raamatut ja teades, et see kõik oli ilmselt veel kordi hullem kui ka raamatus kirjeldatu, siis hakkab film elama mõtetes oma elu. Ma ei saa siiani mõtteid oma peast välja. Näiteks on raamatus koht, kus juudid peavad kõik ehted endalt ära andma. Väike kuueaastane tüdruk väriseb hirmust nii, et ta ei saa kõrvarõngaid lahti, vanaema püüab teda aidata, kuid vangivalvurite arvates võtab see liiga kaua aega ja nad tõmbavad jõuga lapsel rõngad kõrvast ära, nii et lapse kõrvad rebenevad. Kedagi ei huvita tema nutt ja valu, järgmisel hetkel lahutatakse lapsed emadest ja vanaemadest ning nad ei tea, kas nad enam kunagi oma vanemaid näevad.

Südantlõhestav ja kurb film (ja raamat!), kuid siiski oluline mitte unustada ja püüda ometigi ajaloost õppida. Et ei oleks vihkamist rahvuse ja päritolu pärast nii nagu pole lootust inimestesse kaotanud see Holokausti üle elanud proua (aitäh selle lingi eest, kallis Mirjam!). Kõlab lõpetuseks nagu valimisloosung, aga vaadake seda filmi, lugege raamatut ja te mõistate ise, miks sallivus on niivõrd oluline.