Blogiküsimustiku täites unustasin ma täiesti ära ühe oma vana lemmikraamatu. Erlend Loe “Naiv.Super”.
Minu esimene Erlend Loe raamat oli “L” – selle kinkis mulle mu vahetusperekonna “õde”, sest ta oli kindel, et see on TÄPSELT minu maitse. Ta ei eksinud. Järgmiseks kingiti mulle “Naiv.Super” ja “Tatt av kvinnen”. Ka need Erlend Loe raamatud kuuluvad mu lemmikute hulka. Erlend Loe minu lemmikkirjanike hulka.
Selles mõttes ei ole ma eriti originaalne, sest Erlend Loe on Norra üks populaarsemaid kirjanikke, väga paljude lemmikkirjanik ja minusuguseid fänne on tal alates 1996.aastast olnud jalaga segada. Ma jäin praegu mõtlema, et miks läbimurre kirjanikuna tuli teise raamatuga, miks “Naiv.Super” oli parem kui “Tatt av kvinnen” (ma ei tea, kas see on eesti keelde tõlgitud, kuid ma sattusin kunagi kogemata nägema ETVs selle põhjal tehtud filmi. Mis selle nimi eesti keeles oli, ma siiski ei tea. Naisest võetud?)? Mulle meeldib vist isegi esimene rohkem.
Nojah. Igatahes. “Naiv.Super” siis.
Olen siin ebaoriginaalne ja ütlen, et on lihtsalt hea raamat. Nii nagu on öelnud tuhanded teised. Seda on nimetatud geniaalseks. Ma mõistan seda. Nii nagu raamatu tagakaanel on kirjas, siis on see “lihtne raamat keerulistest asjadest”. Täpselt nii see ongi. Naiivsete lühilausetega kirja pandud. Kuid mõte, mis sõnadega taga peidus, on hoopis midagi sügavamat. Väga lühidalt kokku võttes saab 25-aastane peategelane vennaga kriketit mängides närvivapustuse, maailm variseb kokku ja talle tundub, et mitte miski ei ole enam õige, millegi pole mõtet ja ta ei tea, mida elult tahta. “Miks mul hea ei ole?” on küsimus millele (naiivne kuid samal ajal (elu)tark) peategelane peab vastuse leidma. Läbi lihtsuse ja otsekohesuse. Ta loobub kõigest – jätab pooleli õpingud, ütleb üles üürikorteri, kolib venna reisiloleku ajaks tema korterisse ning püüab läbi palliviskamise, kopsimisaluse ja nimekirjade kirjutamise end leida.
Ma olen seda raamatut väga mitu korda lugenud. Esimene kord plaksutasin mõttes käsi ja hüüdsin ka “Geniaalne!”, teine kord lugesin seda Oslo Ülikoolis Skandinaavia kirjanduse kursusel kui seda teost analüüsisime ja mõtlesin “Vau, kui diip”, siis sain ma aru kui sügavamõtteline see raamat tegelikult on, kolmas ja neljas ja viies ja kuues (ja ma ei tea mitmes veel) lugesin ma ajaviiteks, kirjastiil on nauditav. Ma ei saa eestikeelseid näiteid tuua, sest ma ei oska nii hästi tõlkida ja mul pole eestikeelset raamatut käe pärast, kuid mõned inglisekeelsed näited siia:
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
“I have enough trouble with useful information, never mind being burdened with what is useless.”
“When the universe is ephemeral, one can easily feel that human existence is meaningless. Why should I do anything at all?
On the other hand it is tempting to try and make the best of it. I’m here, anyway. The imagination won’t cope if I try to picture where I’d otherwise be.”
“I still don’t know if things fit together, or if everything will be all right in the end. But I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one.”
Lihtsad laused, mis annavad kaks võimalust:
– loed läbi, naerad ja liigud edasi
– loed läbi ja hakkad mõtlema öeldu peale, sobitad mõtted oma elu-oluga.
Tekivad küsimused:
– Miks mul hea ei ole?
– Kas asjad lähevad hästi või halvasti?
– Millesse ma usun?
– Kas mul on ka mitu head ja üks halb sõber?
– Miks mul on halb sõber?
– Mida ma tean?
– Mida teha kasutute teadmiste ja faktidega?
– Kas aeg on olemas?
– Aga ruum?
Järgmisel hetkel tunnen vastupandamatut soovi nimekirju kirjutada:
– Asjadest, mis mul on;
– Asjadest, mida mul ei ole;
– Loomadest, keda ma oled näinud;
– Asjadest, mis mind lapsena rõõmustasid.
Ma ei saa öelda, et see raamat mulle iga kord sama tugevat muljet avaldas kui esimesel lugemisel. Ma kadestan neid, kes seda esimest korda lugeda ja analüüsida saavad, kuid sellest hoolimata on see üks paganama hea raamat. Pole ime, et see üks mu lemmikuid on. Väga hea kaaslane vaba aja veetmiseks. Humoorikas, lihtne ja mõtlemisainet pakkuv.