Ida on äärmiselt vahva ja terane tüdruk, mõnus killumeister ja loogika on tal raudne nagu lastel ikka. Näiteks hiljuti kõndisime me lasteaiast koju ja Ida küsis lasteaia lähedal olevate majade juures, et miks meie siin lähemal ei ela. Vastasin, et meie elame Ussipesas. Ida arvas, et me peaksime siia lähemale kolima ja naabriks hakkama Sofiale (või kes iganes see oli, kes tal parasjagu sõber oli). “Aga mis siis meie kodust saab?” küsisin mina. Ida vaatas mulle suurte silmadega otsa ja vastas: “Siis on siin meie kodu.” Just nagu ennetades järgmist küsimust, lisas veel, et Hugo ja kiisud toome ka siia. Nojah.

Aga Ida on väga iseloomuga tüdruk, (vist) halvas mõttes emasse. Kui jonn peale tuleb, siis ei taha see kuidagi lõppeda. Pole mingi probleem tund aega järjest nutta, sest poest ei ostetud kommi. Ja mitte niisama nutta, vaid nimelt üle võlli keerates, sest kui me jonni ignoreerime, on vaja ju kuidagi tähelepanu saada. Isegi kui jonni enam ei tule, pisaraid ammugi mitte ning ise enam nagu ei viitsiks ka on vaja  meie närvidel mängida. Ida on selles meister. Nagu lapsed ikka unustab ta asju ja nii võib juhtuda, et lasteaeda unustatud mänguasja hakatakse kodust otsima, keeratakse maja pea peale ning nutetakse, et me oleme mänguasja ära peitnud. Sellistel hetkedel ta täiesti keeldub meid kuulamast ja lihtsalt ajab oma rida. Nii kaua kuni me käratame. Jah, mina olen see vanem, kes oma lapse peale häält tõstab ja julgen seda ka välja öelda. Peksa ei anna rihmaga, aga vahel on tunne küll selline, et tahaks väljast vitsa tuppa tuua, lihtsalt hirmutamiseks. Jajaaa, ma tean, et head lapsed need kasvavad vitsata, aga vahel suudab ta mind nii hulluks ajada, et… (jumala eest, ei pea lapse heaolu pärast muretsema ja kartma, et me teda siin metsas nüpeldame, ma lihtsalt räägin teoreetiliselt.)

Mina saan nii rääkida. Mina saan häält tõsta. Aga lasteaias õpetajad ei saa. Eile suutis Ida lasteaias ära unustada, et ta oli oma Lotte koju toonud ja hakkas seda lasteaias taga otsima. Nii dramaatiliselt, et õpetaja pidi lausa Marekile helistama, et uurida, kas Lotte ehk kodus ei ole. Mul oli õpetajatest siiralt kahju. Mina kui lapse vanem, tohin ärritudes kasutada ka karistamist, aga nii palju kui ma olen aru saanud, siis õpetajad tänapäeval enam last karistada ei tohi. Jällegi ei pea ma silmas, et laps nurka herneste peale põlvili pannakse või püksirihmaga kere kuumaks nüpeldatakse, aga ma olen aru saanud, et lapsi peabki vaid hellitades ja paitades kasvatama. Laps tekitab draama, ei kuula sõna, sööb õpetaja närvid ära, aga õpetaja peab säilitama rahulikkuse, samal ajal on tal veel 68 last kantseldada.

Ida on väga kange iseloomuga ja ma täitsa usun, et ta teeb õpetajate töö täitsa keeruliseks aegajalt. Kui me õhtul Idale järele läheme, siis õpetajad ikka ütlevad, et täna oli hea päev, (ise)loom oli terve päev peidus. Ühtepidi on hea, et ta on kange ja iseloomukas, aga teistpidi on ikka jube keeruline. Eriti õpetajatel.

Kodus püüdsime me Idale õhtul ka selgitada, et ta ei tohi õpetajatega niimoodi nutta, et see on väga kole ja teeb õpetajad kurvaks. Ida lubas, et ta homsest enam ei tee niimoodi. Jah, ma ju tean…et kuni järgmise korrani. Juba hommikul tekitas ta draama, et kes tema krõpsud ära sõi, no läks meelest, et ise sõi õhtul.