lapsevanemad

Nutt tuleb kurku kui ma mõistan, et olen emana feilinud

/ Eveliis / 90 Comments

Ma ei ole kunagi arvanud, et oleksin ideaalne ema, ma ei ole isegi seda muljet püüdnud jätta, vaid ausalt rääkinud, et igasugu meisterdamised ei ole minu teetassike, mängutoad mulle ei meeldi, vabatahtlikult ma kuhugi batuudikeskusesse lapsega ei lähe, kaubanduskeskuste mängutubadest olen siiani samuti suutnud meid eemal hoida, raamatu ettelugemine käib mul hooti, päris ausalt siis kui viitsin (kuigi uuest aastast võtsin end kokku ja sunnin end talle lugema, hetkel loeme vaheldumisi eesti-ja norrakeelset “Sööbikut ja pisikut”). Ma olen oma lapse peale karjunud, ma olen teda tutistanud, ma olen teda isegi löönud. Ei ole ideaalne ema. Ometigi olen ma laias laastus oma emaks olemisega rahule jäänud, kriitikat, et emaks olemine tuli mulle raskelt, on valus olnud lugeda, sest emaks olemine tuli vägagi loomulikult ja kõik see, mida ma olin enne kartnud, tundus maailma kõige loomulikum tegevus, ma lihtsalt ei ole kunagi varjanud, et emaks saamine ja kasvamine on vaid lust ja lillepidu. Nii nagu püütakse millegi pärast muljet jätta. Salaja tunnistavad kõik, et on raske olnud, aga väliselt tahetakse mingil põhjusel jätta muljet, et kurdavad vaid need, kes emaks pole loodudki.

Pika sissejuhatuse lõpuks ütlen ma, et ma ei suudaks kedagi armastada rohkem kui oma last. Ta on muutnud mind paremaks inimeseks, ta on mind päriselt pannud aru saama, mida tähendab armastus. Piirideta armastus. Ei ole midagi ilusamat ja armsamat kui see laps poeb sulle diivanil kaissu ja ütleb: “Ma olen küll unine, aga ma jään sinuga alla telekat vaatama, sest ma tean, et sa üksi kardad seda filmi (“Titanicut”) vaadata.” Teeb hellalt musi ja paitab mu pead ja ütleb, et olen tema armas emme.

Aga mida te ikka seal Norras nii tihti teete?//Still, why do you go to Norway that often?

/ Eveliis / 14 Comments

Nii küsis minult mu sõbranna eile. Vastasin, et käime lasteaias. “Ja vaid selle pärast käitegi?” imestas ta. Vastasin jaatavalt. Ma tean ise ka, et see tundub loogikavastane, et Eestis elades käib Ida Norras lasteaias, aga see tundub loogikavastane teistele, meie pere jaoks on see normaalsus ja teadlik otsus, otsus on meie arvates ka õige olnud. “Kui tohib küsida, milles see õigsus seisneb?” küsis mu sõbranna.

See on tegelikult hästi lihtne. Esiteks keeleoskus. Jah, ma näen, et Ida ei oska (enam) samal tasemel keelt kui teised lapsed ja ma usun, et tal mõnikord võib ka raske olla, kuid see ei ole tekitanud temas soovi mitte lasteaias käia. Mõnikord ta on lihtsalt häbelikum ja mõnikord ütlebki, et ma ei oska ju norra keelt, teine päev aga ütleb, et oskab keelt ja muudkui uurib mult, kuidas üht või teist asja öelda. Ma usun, et ma tunnen oma last nii palju, et saaksin aru kui keel talle nii palju stressi tekitaks, et ta ei tahaks lasteaeda minna. Täna näiteks pidime me minema hambaarstile ja seega ka tegema lasteaiavaba päeva, aga ennelõunat selgus, et arst pidi aja tühistama. “Aga siis ma saan ju lasteaeda minna!” ütles ta rõõmsalt. Kuna me kodus vaatame, loeme ja kuulame palju norra keelt, siis ma olen arvamusel, et see keel jääb talle kuhugile ajusoppi ning tulevikus kui tal on soov seda õppida, on see lihtsam. Mitte et ma oleks keeleteadlane, aga ma vaatan enda pealt. Kui mul ikka on vaja, siis ma saan vene keeles suheldud, kuigi koolist ja keeleõppest on möödas…issand ma enam ei tea palju aastaid. 20?

Täitsa lõpp kui ilus ja soe oktoober on praegu. 17 kraadi pole paha

Teiseks on Friskuste aasta lasteaia kõige erilisem aasta. Suur osa ajast veedetakse erinevaid asju õppides/proovides. Alles hiljuti käisid lapsed mägedes matkamas. Ja kui ma ütlen matkamas, siis ma mõtlen ikka päriselt matkamas – seljakotid seljas, matkasaapad jalas ja mägedesse. Okei, Nevelfjell on üsna lihtne ja lauge, aga siiski 1089m, lastele täiesti paras alustuseks. Eelmine kord kui siin olime, külastasid nad ronimiskeskust ja jällegi vaatasin pärast pilte ning imestasin, kui kõrgele ja kui julgelt lapsed ronisid (loomulikult turvavarustusega). Sel nädalal külastasid nad ühe õpetaja lapsepõlvekodu ning said näha, kuidas lehma lüpstakse ning tutvuda maatöödega. Pole vist vaja öelda, et lapsed olid vaimustusest sillas. Iga nädal käivad nad kohalikus ujulas ujumas ning iga päev veedavad nad osa päevast lasteaia lähedal metsas, turnides. See on nii eriline aasta ja iga laps, kes on FUS lasteaias käinud, peaks saama osa ka Friskuse aastast, viimasest aastast. Järgmisel aastal lähevad nad juba kooli (muide, Ida rühmast lähevad paar last kooli viie-aastaselt).

Ma näengi kui palju rõõmu ja elevust need tegevused lapsele pakuvad ja sellepärast ei ole isegi küsimust, et ma ei viitsiks või jõuaks või jaksaks veel juunikuuni niimoodi pendeldada kahe riigi vahel. Tööd ja pereelu see ei sega, nii et meie jaoks oli ainuõige otsus lasta Idal olla ka Friskus.

Mees, kelle süles Ida istub, ei ole mu teine, Norra mees, vaid Ida rühma õpetaja. Hästi tore on mu meelest, et selles lasteaias on päris palju meesõpetajaid.

Lasteaed sai 10-aastaseks ja seda tähistati korraliku rock-kontserdiga

Naljakas vahejuhtum ka. Meiega ühes rongis ja ühes vagunis sõitsid Oslost Lillehammerisse ka kaks eesti keelt kõnelevat daami. Mingi hetk segas Ida mul töötegemist ja ma käratasin talle, et kui ta kohe ei jäta jonnimist, siis ma viskan ta rongist maha. Asi polegi selles, et seda kuulsid ka eesti keelt kõnelevad naised (ma ju teadsin et nad rongis on), naljakaks tegi asja see, et nad olid lasteaia õpetajad Ida Lillehammeri lasteaia Eesti sõpruslasteaiast. Rääkisin lasteaias õpetajatele ka kui ebapedagoogiline ema ma olen ja pealegi ega Norras ei ole naljaasi selliseid lauseid visata, lastekaitse ei ole siin naljaasi, eriti kui oled välismaalane hoitakse su tegevustel silma peal kiivalt. See selleks.

Ühe päeva veetsid need Eesti õpetajad ka Ida rühmas ja nii palju kui ma nendega rääkisin ning õpetajad ise rääkisid, siis on selline sõprussuhe mõlemale lasteaiale kasuks tulnud. Rohkem oleks selliseid sõpruslasteaedasid vaja.

Igaks juhuks ütlen, et Ida ei jonni siin pildil, vaid ootab bussi. ta ei viitsinud püsti seistes oodata.

Lõpetuseks ka üks valus teema, millele peaks mõtlema. Lugesin seda artiklit, et paljud Eesti lapsed on lasteaias 12 tundi ja ma ei suuda välja mõelda, mida ja kuidas ja kas saaks muuta. Ida on ka olnud seitse hommikul lasteaias, sest mõlemal oli vaja tööle jõuda ja olnud kell seitse viimane laps, sest me ei saanud töölt varem ära. Õnneks on seda muidugi juhtunud harva, aga siiski. See on tegelikult ju kohutav.Mida saaks muuta, et lapsed ei peaks nii pikalt lasteaias olema?

Norras viin ma Ida lasteaeda 8 paiku ja lähen järele nii nagu enamus 15-16 vahel, 1730 on lasteaed kinni, seega ka parima (st halvima?) tahtmise juures ei ole võimalik lapsele teha rohkem kui üheksatunniseid lasteaia päevi, lisaks on paljudel tavaks reedeti lastele lasteaiavaba päev anda, rääkimata siis sellest, et  ON ette nähtud, et laps peab saama suvel ja talvel puhata. Kuidas ja kuna jõuaks Eesti nii kaugele, et meie lapsed ei oleks stressis ja kurnatud ja haiged, sest nad lihtsalt saavad liiga vähe puhata? Ja see siin ei ole kivi lasteaedade kapsaaeda kui te nii välja loete mingil põhjusel, see ongi mõtteaine riigile ja tööandjatele. Mind ausalt teeb see Eesti lasteaia (ja kooli) teema mõnikord nii kurvaks. Jõuetult kurvaks, sest arvatakse et ma niisama vingumise pärast vingun. Minust saavad aru vaid need, kes on avatud uuendustele/muudatustele ja/või Eestist ära olnud.

// Still, why do you go to Norway that often?

This was a question from my friend. I told her that we are going to nursery. “And that is the only reason?” she couldn’t stop wondering. I told her yes. I know this all sound against any logic, that while living in Estonia, Ida goes to nursery in Norway. This doesn’t look logical to other families, but for us this is normal and a conscious decision that has justified itself. “How has it justified if you don’t mind me asking,” was my friend curious.

It’s really very simple. First of all, the language skill. Yes, I can see, that Ida cannot (anymore) speak the language to the same level as to other children and I believe it can be difficult for her sometimes, but that has not stopped her from wanting to go to nursery. Sometimes she is a bit shy, sometimes admits she can’t speak Norwegian, but the next day says she can and keeps asking me how to say different things. I think I know my child well enough to understand if the language causes stress in her and she wouldn’t want to go there anymore. For example, we were supposed to visit a dentist and have a day off from the nursery. Before lunch time it turned out thought that the appointment had to be cancelled. “But then I can go to the nursery” was Ida’s happy reaction. Since we watch, read and listen a lot of Norwegian at home, then I’m on an opinion that the language will stay somewhere deep inside her brain cells and if she wants to go and study it in the future, she would have it easier. I am not a language expert, but I look at myself. If I really need to, I will speak in Russian, though it has been an odd 20 years from school and lessons.

Secondly, being a Friskus is the most special year in the nursery. Majority of the time they spend in learning and trying different things. Recently they went hiking in the mountain. And if I say hiking, I mean proper hiking – carrying back bags, wearing hiking boots and in the mountain. Okay, Nevelfjell is fairly easy and slanting, but still 1089 meters, just enough for the kids to start off with. Last time we were here, they visited Climbing Center and while looking at the pictures afterwards I couldn’t stop but wondering, how high and boldly they climbed (wearing all the necessary gear of course). This week they visited a childhood home of one of the teachers and were able to see, how you milk a cow and get acquainted with different farm jobs. Needless to say, that the kids were absolutely thrilled. Every week they go to the local pool for swimming session and spend each day a remarkable amount of time in the local forest, climbing. This is a very special year and every child, who has been to nursery in Norway, should experience being a Friskus, the last year of nursery. Next year they will start school. By the way, couple of children from Ida’s group are starting their school at the age of five.

I can see how much joy and excitement these activities bring to her and therefore it is not even a question whether I can be bothered or have the energy to go between two countries like this until June 2019. It doesn’t affect work or home life, so it was the right decision to let Ida be a Friskus.

A funny story too. There were two Estonian ladies going from Oslo to Lillehammer in a train with us. At one point, Ida was not letting me do my work and threatened her if she didn’t stop whining, I will throw her out of the train. It’s not even about that the two ladies heard it (I already knew they were on the train), it was funny that they were nursery teachers from Estonia and their nursery in Estonia is in partnership with Ida’s Lillehammer nursery. I explained to the teachers how un-pedagogical mother I am, since you can’t just throw sentences like this up in the air in Norway. Child protection is everywhere and if you are a foreigner, you will be kept a close eye on. Well that’s that.

These teachers spent one day with Ida’s group too and as much as I spoke to them and they told me, this sort of partnership between nurseries has benefited both sides. We should really have more partnerships like this.

To finish off one painful subject to think about. I read an article about children spending 12 hours in the nursery and that made me think what, how and if we could do something to change this. There have been occasions when Ida is the first one to arrive to her group at 7AM, because we both had to arrive to work very early and last one to leave at 7PM, because we couldn’t finish early enough. Luckily these have been very rare occasions, but still. What could we change that children shouldn’t stay so long in the nursery?

In Norway, I drop Ida off around 8AM and pick her up about 3-4PM. The nursery is closed from 5:30PM, so even if I needed or wanted, I couldn’t keep her there for more than 9 hours. A lot of the children stay home on Fridays not to mention that legally you HAVE to enable a break to the child in summer and winter time. How and when could things get as far in Estonia, so that our children will not be stressed and exhausted and ill, because they don’t get enough rest? I am not blaming the nurseries (if you think this way for whatever reason), this is a question to the government and employers. I honestly get so frustrated only by thinking how nurseries/schools are organized in Estonia. People think that I am just whining for no reason. Only those, who are opened to changes and/or been away from Estonia, would understand me.

Mul on inimeste pärast häbi!

/ Eveliis / 12 Comments

Murelik isa, kes oli oma lapse kuuenda klassi ühiskonnaõpetuse õpikut sirvinud, avastas, et õpik kujutab perekonnana ka kahte samasoolist lapsevanemat. Ta tõstatab vallaelanike lehel küsimuse: miks sellisel kujul perekonda kujutatakse? (ÕHTULEHT)

Mul on selliste murelike isade pärast häbi. Ma ei mõista lapsevanemaid. Viieaastane peab õppima, et elu on tihti ebaõiglane, aga kuuenda klassi laps ei tohi teada saada, et aastal 2018. on igasuguseid perekonnamudeleid? Tulge oma urust välja palun. Saage aru, et me elame muutuvas ühiskonnas. Ma reaalselt ei mõista inimesi, kes rõhutavad kui väär on perekond, mis koosneb kahest samasoolisest lapsevanemast? Kui need kaks samasoolist pakuvad lapsele armastust, hellust ja hoolt? “Aga see on ju rõve, mida nad magamistoas teevad?” kuulen ma tihti argumendi samasooliste vastu. Halleluuja! Esiteks uskuge mind, paljud heterod võivad palju rõvedamaid asju teha oma magamistoa uste taga. Teiseks – see, mis toimub vanemate magamistoas ei mõjuta nende lapsevanemaks olemise omadusi.

Mul on piinlik lugeda kommentaare.
Ma ei saa aru kuidas me oleme jõudnud nii kaugele, et see vaimne hälvarlus on normaalne ja selle mittedolereerimine on juba tabu. Nutma ajab see, et me ei saa oma lapsi kasvatada teadlikuses ja õpetuses, et tegu on psüholoogilise hälbega kui kaks omasoolist üritavad perekonda mängida, see ei ole ega saa olema perekond! perverssus ei ole erinevus vaid rõve valik Selline “õpik” ei tohiks kusagil koolides olla õppevahendiks.Kui keegi räägib,et vot Rootsist tuleks eeskuju võtta,siis ma leian,et mingil juhul ei tohi seda teha.Erinevus ei rikasta! SUNDRAVILE need õpiku koostajad!
Täiesti haiged inimesed oma homopropagandaga!

Lapsed ei ole ju ometi rumalad, miks nendele siis valetada, et sellist perekonnamudelit ei eksisteeri? “Aga kuidas siis lapsele seletada, kust ta tuli, kui teda kasvatavad kaks samasoolist?” on teine argument, mida ma tihti kuulen. Ema, anna padruneid, tahaks ma vaid öelda! Ja siis vanemad imestavad, kust tulevad koolikiusajad? Sellistest perekondadest, kes kõiki, kes ei vasta “ühiskondlikele normidele” hälvikuteks ja haigeteks inimesteks nimetavad.

Kes peaks lasteaias lahendama probleemi? Pädev pedagoog või lapsevanem?

/ Eveliis / 5 Comments

Lasteaias X *on probeem, et üks laps lööb nii teisi lapsi kui ühte õpetajat. Kolme-aastane laps, kes lihtsalt lööb. Õpetaja kaebas vanematele igal õhtul, et laps lööb ja rohkem ei rääkinud midagi, nagu muuseas mainis ja kehitas siis õlgu kui vanemad küsisid, et miks ta siis lööb. Midagi peab ju ometi selle käitumise tingima? Ei tea, kehitas õpetaja õlgu ja konstateeris igal õhtul vanematele ikka fakti, et laps lööb.

Alguses oli lapsel ka kodus probleeme löömisega, aga vanemad hakkasid sel teemal lapsega rääkima, talle selgitama, et nii ei tohi ja mida kõike veel ning probleem kadus ära. Välja arvatud lasteaias. Ikka lööb teisi lapsi ja just üht õpetajat. Lõpuks ütles õpetaja vanematele, et tema ei oska midagi teha, et nüüd ajagu vanemad asi korda, et laps enam lasteaias ei lööks, et see ikka nende asi last kasvatada.

Teeme nüüd asja lihtsaks – lasteaiad suvel lahti JA lastele puhkus kohustuslikuks!

/ Eveliis / 20 Comments

Kui te olete mu blogi lugeja, siis te teate, et mina ja Eesti lasteaiad olema pidevalt nö vaenujalal. Mind häirib Eesti lasteaedade juures palju asju, st Eesti lasteaiasüsteemi juures. Eriti lähen ma marru kui lasteaed on suvel kinni, sest kuidas kuramus peaksid vanemad saama tööl käia kui lasteaed üle kuu aja kinni on? Või kuidas saaks koos puhata kogu perega? Või… Ühesõnaga mu meelest on absoluutselt ajuvaba, et lasteaed on suvel suletud. Jah, ma tean, et on olemas asenduslasteaiad, aga täiesti võõrasse keskkonda täiesti võõraste laste ja õpetajate juurde ma lihtsalt ei taha oma last viia. Ma ei tea, võib olla ma pingutan üle, aga mu meelest on see lapse suhtes ebaõiglane. Jah, me saaksime võtta puhkuse nii, et mina kaks nädalat ja Marek teised kaks, aga näiteks sel aastal tahtsime me üle sajatuhande aasta minna KOOS reisile. Jah, me saime tänu sugulastele Ida hoitud, aga see pole sugulaste suhtes ka aus. Miks nemad peavad oma suvepuhkuse ajal last hoidma?

Nii peab Ida näiteks järgmisel nädalal kaks päeva minuga tööle kaasa tulema, sest mul ei ole muud varianti. Peaks lausa terve nädala tulema, aga õnneks on Norras lasteaiad avatud ja me lähemegi järgmisel nädalal Lillehammerisse. Ida saab lasteaeda viia ja mina saan tööd teha.

Ja nüüd see teine pool, millest mu tuttavad (ja lasteaia õpetajad) on rääkinud. Et miks on lasteaed suvel suletud. Sest leidub vanemaid, kes ise puhkavad, aga laps käib ikka lasteaias edasi. Vanemad tahavad ka puhata. Ma ausalt ei ole seda uskunud, sest mis paganama inimene see on, kes ise naudib mererannas või koduaias suve, aga lapse saadab jalust ära? Kes teeb niimoodi? Mu tuttavad on kinnitanud, et see ei ole väljamõeldis ega liialdus, aga mina olen ikka skeptiline olnud. Mida rohkem ma aga loen igasugu uudiseid, viimati siis lapsest, kes ise koju jalutas lasteaias* ja kodus olev ema oli šokis kui laos ukse taga koputas, seda rohkem hakkan ma uskuma, et nad tõepoolest ei liialda. Okei, muidugi on ka muid põhjuseid, miks ema on kodus ja laps lasteaias, aga põhimõtteliselt hakkan ma aru saama, et osad inimesed viivadki lapsed lasteaeda jalust ära. Kas laps siis ei vaja nende arvates puhkust? Ida ajab meid päevas 3976497328 korda hulluks, aga sellegi poolest TAHAME me lapsega oma puhkust jagada. Lapsepõlv, mälestused, rõõm kõigi silmades (söödud närvid ka, aga las see olla seekord).

Ida Lillehammeri lasteaed on suvel kogu aeg avatud, aga vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel anda kolm nädalat puhkust, sellest kaks nädalat järjest. Paned kenasti kirja, millal laps puhkab ja kõik. Miks Eestis ei võiks samasugune süsteem olla? Lapsi on suvel niikuinii vähem, üks-kaks asendusrühma lasteaia peale ei tapaks ju kedagi? Jääks ära see iga-aastane stress, kuidas lasteaia suvepuhkus sugulaste, sõprade vahel ära katta. Ja laisad vanemad oleksid lihtsalt fakti ees. Lapsele puhkuse andmine on KOHUSTUSLIK.

PS: Ma lähen jumalast tihti närvi kui vanemad ei pane lasteaias väravat riivi. Ilmselt nii need lapsed välja saavadki. Keegi ei viitsi seda lisasekundit raisata, et laste turvalisus oleks tagatud, aga parastama ja süüdistama on kanged kõik kui lõpuks mõni laps lasteaiast välja jalutabki. Ilmselt nii oli ka selles Tartu loos. Olen kuulnud, et tegu oli väga hea õpetajaga, kellega see õnnetus juhtus, kuid juhtub ka parimatega. Et ei juhtuks, siis LAPSEVANEMAD RAISAKE SEE LISASEKUND, et värav lukku panna!

Kuidas vanemad oma lastest maast madalast lumehelbekesi kasvatavad//It’s not of your business what I do with my child

/ Eveliis / 6 Comments

Käisime täna Salme kultuurikeskuses “Punamütsikest” vaatamas. Väga armas tükk oli, vahvad laulud ja huvitav lavastus, lastele ideaalne. Ida vaatas 30 minutit silm punnis peas ja elas täiega kaasa. Aga kahjuks ei taha ma täna kirjutada lavastusest. Ma tahan kirjutada lapsevanematest.

Lapsevanematest, kes ei saa aru, et reeglid kehtivad kõigile. Lastevanematest, kes peavad oma lapsi tähtsamateks. Lapsevanematest, kes õpetavad oma lastele maast madalast ebaviisakat käitumist. Lapsevanematest, kes kasvatavad tuleviku lumehelbekesi. Ma kirjutan konkreetselt kahest lapsevanemast.

Saali oli istumiseks pandud ka üks trepp. Küsisime, kas tohime sinna istuda ja saime vastuseks, et jah, aga mitte kõrgele, sest see on ohtlik. Lavastaja palus ka ühel oma tuttaval vanemal proual sinna trepile istuda ja silma peal hoida, et lapsed sinna kõrgele ei läheks. Proua nii tegigi. Mina istusin üks “korrus” kõrgemale ja leppisime siis vaikimisi kokku, et hoiame silma peal. Siis tuli saali üks vanematepaar oma tütrekesega. Kohti oli küll, aga probleemiks oli see, et laps ju ei näe kõike, mis laval toimub. Aga pole probleemi. “Oota, ma tõstan su sinna kõrgele,” ütles isa ja hakkas oma last üles tõstma. Vanem proua sekkus ja ütles, et sinna ei tohi istuda. “Mis mõttes ei tohi?” läks härra isa puhevile. “Minu laps, mina tean, kuhu ma oma lapse istuma panen,” jätkas ta bravuurikalt. Laps hakkas nutma. Proua kordas, et sinna ei tohi last istuma panna, et see on ohtlik. “Mida te üldse õiendate, sekkute võõrasse ellu, mis see teie asi on, mida ma oma laosega teen!” lärmas isa. Vanema proua kaitseks sekkusid ka teised, et proua ei ülbitse niisama, vaid teeb seda, mida korraldaja palus. Härra isa vaatas ülbelt ringi, otsides korraldajat. Korraldaja saabus, nägi, et on mingi draama ja ütles, et no jah, peaasi, et kõige kõrgemal ei istu ja last üksinda ei jäta.  “No vot, täpselt, ” mauras härra isa edasi, “ma ju ütlesin ja muidugi ei jäta ma teda üksi. Ülbelt tõstis ta oma lapse kõrgemale istmele, emme pühkis samal ajal lapse pisaraid, lohutades last, et pole midagi, see tädi alustas ja isa jätkas kõva häälega podisemist, et “ise istuvad nagu kanad õrrel, aga vot lapsed ei või”. “Tule, tibuke, rahune, ma hoian sul ümbert kinni!” lohutas ta lapsekest. Mis te arvate, kas ta hoidis oma lapse ümbert kinni ka siis kui mobiiltelefon vilkus ja seda vaadata oli vaja?

Laps tõusis veel püstigi, et ikka paremini näha. Minu ees istusid ka lapsed, kes tahtsid paremini näha ja tahtsid ka ülesse ronida. “Ei, sinna ei või!” keelasin ma neid. “Aga miks?” küsisid nemad, “tema ju võib?”

Hea küsimus. Miks tema võis ja teised ei võinud?

Jube ebameeldiv mulje jäi nende vanemate ülbitsevast käitumisest. Lapsest on ka kahju, et ta vanemad ta elu ära rikuvad ja temast lumehelbekese teevad, kes lõpuks üksinda maailmas hakkama ei saa, sest news flash…pärismaailmas kehtivad kõigile reeglid ja nende mitte täitmise eest on välja mõeldud karistused. Kui te kasvatata oma Lumehelbekest teadmises, et talle on rohkem lubatud, siis teete talle karuteene. Mõelge enne ülbitsemist, kas see on eeskuju, mida te tahate oma lapsele näidata!

Mul oleks siiralt hea meel kui need vanemad satuksid seda postitust lugema, end ära tunneks ja neil häbi oleks. Seda viimast on kahjuks siiski vist liiga palju loota. Härra isa ilmselt läheks vihast puhevile ja ütleks, et mida see kanakari ka lapsekasvatamisest ja viisakusest teab. 

//

We went to see kids show today, “Little Red Ridinghood”. It was a well sweet play, the songs were pretty and the play itself interesting, perfect for children. Ida was staring her eyes out for 30 minutes and was very into it. Unfortunately I don’t want to write about the play today. I want to write about parents.

Parents, who don’t understand, that rules are for everyone to follow. Parents, who think that their children are the most important. Parents, who teach from the very young age how to misbehave. Parents, who raise future snowflakes. I am talking about two specific parents.

Beside usual chairs, there was also a stair placed for sitting. We asked, if we could sit there, and the answer was “yes, but not too high, because it is dangerous.” The director asked, if one his acquaintant, an elderly lady, was also willing to keep an eye on the children, so they won’t climb too high. She agreed. I sat one step higher too and we made a silent agreement to keep an eye together. Then parents with their daughter entered the hall. There were plenty of seats available, but also a small problem, that she won’t be able to see everything. “Wait, I will lift you up high there”, said the father and started to lift her up. The elderly lady interfered and said she is not allowed to sit there. “What do you mean not allowed?” he started to question. He continued irreverently, “this is my child and I know, where I put her to sit.” The child started to cry. The elderly lady repeated, that she cannot sit there as it is dangerous. “What are you talking about, why are you interfering into others’ life. It’s not of your business what I do with my child?” and his voice started to become louder. Now other people started to defend the elderly lady, saying that she is not being cocky, but simply following the manager’s orders. Mr. Farther was looking arrogantly around trying to locate the manager. The manager came, saw the drama and said “well okay, as long as she is not sitting on the highest step and you don’t leave her alone.” “Well of course, I told you I was not going to leave her on her own,” he mumbled. So he lifted the child arrogantly on the highest step, same time the mum was drying her tears and comforting that it was all the lady’s fault. The father continued humming “sitting on perch like chicken, but won’t allow children with them!” and comforting the child “c’mon honey bunny, calm down, I’ll keep hold of you!” What do you think, did he hold her even when the mobile phone was blinking and he needed to check it out?

At one point the child even stood up to have a better view. There were more children sitting in front of me, who wanted to see better too and climb up on the highest step. “No, you cannot go there” I forbid them. “But why?” were they confused, “she can be there!”

Good question. Why she could and others couldn’t?

These parents left a very bad impression of them. I felt sorry for the child for having parents, who will ruin her life and turn her into a snowflake, who cannot cope alone in the world, because news flash … there are rules in the real life which you need to follow or other wise you will be punished. If you raise your Snowflake in a belief that everything is allowed, it will not do the child any good. Before being arrogant, think if that is the example you want to show your child!

I would be really happy if those parents read this post. Maybe they would recognize themselves and feel ashamed. Hoping for the last to happen is probably too much to ask for though. Mr. Farther would most likely get furious and doubt, “what would this herd of chicken know about raising children and being polite anyway.”