lapsepõlv

Teeme nüüd asja lihtsaks – lasteaiad suvel lahti JA lastele puhkus kohustuslikuks!

/ Eveliis / 20 Comments

Kui te olete mu blogi lugeja, siis te teate, et mina ja Eesti lasteaiad olema pidevalt nö vaenujalal. Mind häirib Eesti lasteaedade juures palju asju, st Eesti lasteaiasüsteemi juures. Eriti lähen ma marru kui lasteaed on suvel kinni, sest kuidas kuramus peaksid vanemad saama tööl käia kui lasteaed üle kuu aja kinni on? Või kuidas saaks koos puhata kogu perega? Või… Ühesõnaga mu meelest on absoluutselt ajuvaba, et lasteaed on suvel suletud. Jah, ma tean, et on olemas asenduslasteaiad, aga täiesti võõrasse keskkonda täiesti võõraste laste ja õpetajate juurde ma lihtsalt ei taha oma last viia. Ma ei tea, võib olla ma pingutan üle, aga mu meelest on see lapse suhtes ebaõiglane. Jah, me saaksime võtta puhkuse nii, et mina kaks nädalat ja Marek teised kaks, aga näiteks sel aastal tahtsime me üle sajatuhande aasta minna KOOS reisile. Jah, me saime tänu sugulastele Ida hoitud, aga see pole sugulaste suhtes ka aus. Miks nemad peavad oma suvepuhkuse ajal last hoidma?

Nii peab Ida näiteks järgmisel nädalal kaks päeva minuga tööle kaasa tulema, sest mul ei ole muud varianti. Peaks lausa terve nädala tulema, aga õnneks on Norras lasteaiad avatud ja me lähemegi järgmisel nädalal Lillehammerisse. Ida saab lasteaeda viia ja mina saan tööd teha.

Ja nüüd see teine pool, millest mu tuttavad (ja lasteaia õpetajad) on rääkinud. Et miks on lasteaed suvel suletud. Sest leidub vanemaid, kes ise puhkavad, aga laps käib ikka lasteaias edasi. Vanemad tahavad ka puhata. Ma ausalt ei ole seda uskunud, sest mis paganama inimene see on, kes ise naudib mererannas või koduaias suve, aga lapse saadab jalust ära? Kes teeb niimoodi? Mu tuttavad on kinnitanud, et see ei ole väljamõeldis ega liialdus, aga mina olen ikka skeptiline olnud. Mida rohkem ma aga loen igasugu uudiseid, viimati siis lapsest, kes ise koju jalutas lasteaias* ja kodus olev ema oli šokis kui laos ukse taga koputas, seda rohkem hakkan ma uskuma, et nad tõepoolest ei liialda. Okei, muidugi on ka muid põhjuseid, miks ema on kodus ja laps lasteaias, aga põhimõtteliselt hakkan ma aru saama, et osad inimesed viivadki lapsed lasteaeda jalust ära. Kas laps siis ei vaja nende arvates puhkust? Ida ajab meid päevas 3976497328 korda hulluks, aga sellegi poolest TAHAME me lapsega oma puhkust jagada. Lapsepõlv, mälestused, rõõm kõigi silmades (söödud närvid ka, aga las see olla seekord).

Ida Lillehammeri lasteaed on suvel kogu aeg avatud, aga vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel anda kolm nädalat puhkust, sellest kaks nädalat järjest. Paned kenasti kirja, millal laps puhkab ja kõik. Miks Eestis ei võiks samasugune süsteem olla? Lapsi on suvel niikuinii vähem, üks-kaks asendusrühma lasteaia peale ei tapaks ju kedagi? Jääks ära see iga-aastane stress, kuidas lasteaia suvepuhkus sugulaste, sõprade vahel ära katta. Ja laisad vanemad oleksid lihtsalt fakti ees. Lapsele puhkuse andmine on KOHUSTUSLIK.

PS: Ma lähen jumalast tihti närvi kui vanemad ei pane lasteaias väravat riivi. Ilmselt nii need lapsed välja saavadki. Keegi ei viitsi seda lisasekundit raisata, et laste turvalisus oleks tagatud, aga parastama ja süüdistama on kanged kõik kui lõpuks mõni laps lasteaiast välja jalutabki. Ilmselt nii oli ka selles Tartu loos. Olen kuulnud, et tegu oli väga hea õpetajaga, kellega see õnnetus juhtus, kuid juhtub ka parimatega. Et ei juhtuks, siis LAPSEVANEMAD RAISAKE SEE LISASEKUND, et värav lukku panna!

Aus vastus Heilyle

/ Eveliis / 6 Comments

Mina hommikul kui otsustasin rattaga tööle ja tagasi ja lasteaeda ja koju sõita:

ive-got-the-power-gif-4.gif

Mina avastades, et pean ekstra kaheksa kilomeetrit sõitma:

download

Mina 1,5 kilomeetrit enne kodu:

giphy.gif

Mina peale 22 kilomeetrit rattasõitu kodus diivanil istudes:

giphy (1).gif

LgQu0sJ.gif

Ja see, armas Heily, on põhjus, miks ma 3647828 aastat Roheliste Rattaretkest kõrvale vingerdan. Minu maksimum on 6 kilomeetrit rattasõitu päevas. Mitte 600.  Mu pepu valutab ja mingi valemiga ei sunniks te mind uuesti homme ratta selga istuma. Ehk ülehomme. Aga kui selle tempoga rattaretke läbi sõita, siis ma saaks vist jõuludeks sõidetud.

Kui aga naljad, ja ebamugav rattapaigutus võimalus rongis, kõrvale jätta, siis see rattasõit on päris lahe. Mulle tuli täiega meelde lapsepõlv kui Andu ratta pakikal sai Vasula poodi sõidetud ja heal päeval juhtus seal ka jäätist olema. Saba oli nii pikk, et enne kassasse jõudmist oli jäätis juba sulanud, aga isssssand kui hästi see sulanud jäätis maitses.

 

Lapsed on liiga palju telefonis?

/ Eveliis / 5 Comments

Aegajalt keegi kusagil jälle räägib, et lapsed on liiga palju telefonis ja arvutis. Vanasti nii ei olnud. Ei olnud jah. Väga lihtsal põhjusel. Kui ma olin laps, siis ei olnud lihtsalt nutiseadmeid ja sotsiaalmeediamaailma ei olnud samuti keegi välja mõelnud. Lasteekraan tuli kord päevas. Selleks, et igav ei oleks, oli vaja midagi ise välja mõelda. Trihvaa, peitus, kull, luurekas, rahvaste pall, mädamuna. Kui sellest kõigest kõrini sai, läksin raamatukokku, laenutasin hunniku raamatuid ja ronisin puu otsa neid lugema.

Kui ma olin 14-15 tekkis meile koju esimene arvuti- 386, kaks-kolm arvutimängu oli ka. Kogu aeg tahtsin mängida. Naabripoisid käisid ka minu juures mängimas. Kui ma olin 17-18 (äkki isegi vanem?) tulid mobiiltelefonid – ussimänguga. Kogu aeg tahtsin mängida. Kõik mängisid.

Nüüd elan ma telefonis. Ja internetis. Kui ma olen 2-3 päeva (samas mul vist nii ekstreemset olukorda ei olegi ette tulnud) internetita, siis see on hullumaja. Kuidas ma tean, mis maailmas toimub. Mis mõttes ei saaks instasse postitada, Facebookis skrollida, isegi kui seal mitte midagi lugeda ei ole, blogida. Inimõiguste rikkumine. Ma olen nutisõltlane.

IMG_7082

Mina salaja telefoni skrollimas

Ja siis ma loen, et lapsed on liiga palju internetis. Meie peres ei ole see üldse nii. Ida saab telefoni kätte väga harva. Mingi periood tahtis ta kogu aeg you tube´i vaadata, aga kui sealt mingit saasta, mida ma ei taha, et ta vaatab, peale viskab ja ma ei oska seda piirata, siis tundus lihtsam telefoni talle üldse mitte anda. Ausalt, isegi kui me sõidame kaheksa tundi Norra ja ta mõnikord ära tüdineb sõidust, ei tule me selle peale, et talle telefon kätte anda. Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud. Või üleüldse autosõidul. Või kohvikus. Või kontserdil. Või sõprade pool. Või… Vaid nüüd kui ma käisin juuksuris ja kosmeetikus ning Ida kaasas oli, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja andsin talle telefoni.

Nutisõltuvuse koha pealt on meil… ptüi, ptüi, ptüi… vedanud. Ja see ei tähenda, et Ida ütleks “ei” kui tal lubatakse. Milline laps ütleks?

Hiljuti kui me ootasime laevale minekut autos, hakkas Idal igav ja ta hakkas nihelema. “Issand, no kannatama ometi natukene,” sisistasin mina, ise samal ajal telefoni skrollides, sest ka mul oli igav. Siis see tabas mind. Ma palun 5aastasel lapsel olla normaalne ja kannatada natuke rahulikult istudes, samal ajal kui ma ise ka ei suutnud niisama istuda ja vajasin meelelahutust. Mul hakkas piinlik. Ma panin telefoni ära kotti.

Lapsed ei ole telefonis ja internetis rohkem kui vanasti, INIMESED üleüldiselt elavad internetis. Mis õigus on meil, täiskasvanuil, laste kallal vinguda, et nad ei käi õues mängimas, ei tee lehmal ja kassil vahet ja istuvad silmad punased peasa arvutiekraani vahtides? Miks mina ei mängi hetkel lapsega peitust, vaid istun arvutis? Miks sina ei jaluta õues, vaid loed seda postitust? Miks sa ei loe raamatut?

Ida istub oma mängulaua taga ja pärlib. Mina kirjutan selle postituse ära ja haaran näppu telefoni. Ma ei hakka isegi valetama, et ma seda ei tee. Instagram on vaja üle vaadata. “Emme, tule aita, mul ära triikida pärlid,” hõikab Ida varsti. Ma tean, mis ma talle vastan. “Oota korra, ma ei saa hetkel,” vastan ma ja vajutan venna õe orhideede piltidele laike.

Närvihaige ema//People look at me, like I’m a lunatic

/ Eveliis / 31 Comments

Ida kutsuti täna mingile pildistamisele ja jumala eest ma vandusin end sajal erineval põhjusel maapõhja, et ma nõus olin. Mu närvid ei kannata varsti välja kusagil Idaga käimist. Küsin, kas sa tahad pildistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Need kolm on ta viimase aja stampvastused. Küsin, kas sa tahad plaati lindistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Istume pool ajast garderoobis. Vähe sellest, et sellele eelnes kodus MA EI TAHA laule selgeks õppida. Küsin, kas sa tahad Magnuse/Fredriku/Kaisa/Liisa sünnipäevale minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Klammerdub mu külge, ei suhtle, ei liiguta ja nutab, et ei taha. Ma olen viimasel ajal nii palju lubanud, et ei lähe temaga enam kuhugi, aga ikka ma lähen, sest…no tegelikult ma tean, et ta ju naudib kõiki neid asju, aga tal on iga asjaga vaja alguses jonnida. Miks? See ajab mu närvid täiesti krussi.

Teine asi, mis mind ajab hulluks on “ei taha”. Ei taha neid riideid, ei taha seda sööki, ei taha istuda, ei taha juukseid kammida, ei taha, ei taha magada. Ükskõik, mida ma ütlen, on vastuseks “ei taha”. Käsin/palun midagi, aga kui Idale see parasjagu ei meeldi, siis ta lihtsalt ignoreerib. Mõnikord näiteks ei ole tal “tere” ütlemise tuju. Läheme külla. Ida nii tahab. Jõuame kohale ja Ida peitub minu selja taha, “tere” ei ütle ja kui inimesed püüavad temaga suhelda, vaatab ta neile vihaselt otsa ja ütleb “äkäää, ma ei taha”. Pole siis ime, et arvatakse, et Ida on ebaviisakas, kasvatamatu. Sundida ega ära osta teda ka ei saa. Mõttetu. Kui ta ei taha, siis ta ei tee. Ei allu dressuurile absoluutselt. “Ida, sa ei tohi kääre võtta ja juukseid minna lõikama!” ütlen ma. “Ei, ma ainult…” vastab Ida ja läheb. “Ei, ma ainult…” on ta vastus ka IGALE keelule.

“Ida, sa ei tohi siin rattaga sõita!”

“Ei, ma ainult…”

Minu asemel võib olla ka ükskõik, kes teine, kes teda keelab. Kui Ida ei taha, siis Ida ei tee. Võib mürki võtta, et kui talle öelda, et tee seda või teist, teeb ta midagi TÄPSELT risti vastupidist. Ma lähen hulluks, sest ta lihtsalt ei kuula sõna. Paneb käed risti puusa, vaatab mulle vihaselt otsa ja ütleb, et ei taha. Kõik.

Ja siis ma karjun ta peale. Kõikide kuuldes. Inimesed vaatavad, et ma olen närvihaige. Olen muidugi ka, aga see ajab mu hauda, et ma pean kõike sada korda kordama ja lõpuks, et asi tehtud saaks või ta kuulaks, pean ma karjuma. Nagu effing tõrksa taltsutamine. Mul varsti saab mõistus otsa. Asi ei ole ka kannatlikkuses. Me selgitame Idale asju IGA KORD alguses rahulikult ja viisakalt, miks midagi tohib/ei tohi/peab. Kui talle vastus ei sobi, siis ta lihtsalt ei kuula seda ja ajab oma joru. Nii kaua kuni ma karjuma hakkan. Nagu närvihaige.

Nagu tänase pildistamise ajal. Näeb välja nagu väike ingel, aga sees on sihuke väike saatan. Kaval, jonnakas ja jäärapäine. *

29793628_1701718683200002_6112124133091311616_n30127396_1701718583200012_2627887370829037568_n30127999_1701718599866677_2884250773271609344_n29791193_1701718749866662_381847250021646336_n29790018_1701718733199997_4311822444181585920_n

* Samas ei taha ma kuidagi jätta muljet, et Ida on mingi väike monster. Ta on tegelikult superhooliv, hella südamega, loov, leidlik, lõbus ja vaimukas, üüüüüberarmas ja hea laps. Aga kõike seda siis kui TA ISE TAHAB ja tal selleks tuju on.

Ida was invited to a photo shoot today and I swear to god, I was regretting very much to have agreed to it. Soon my nervs will not put up with going anywhere with her. I ask if she wants to go to a photo shoot. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. These three are the most common answers from her. I ask, if she wants to go to record a CD. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, and Ida says she doesn’t want/dare/is sleepy. We sit half of the time in the wardrobe. If that was not enough, before going to the studio, we had an episode of I DON’T WANT TO learn the songs at home. I ask if she wants to go to Magnus’/Frederik’s/Kaisa’s/Liisa’s birthday. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. She will cling on to me, will not communicate, won’t move and only cries, that she doesn’t want. Recently I have told her so many times that I will not take her anywhere, but we are still going, because … I know that she enjoys all these things, but she just needs to do her little act first. Why? It eats my nervs out.

Another thing that drives me mad, is “I don’t want”. I don’t want these clothes, I don’t want this dish, I don’t want to sit, I don’t want to comb my hair, I don’t, I don’t want to sleep. Doesn’t matter what I say, the answer is still ”I don’t want”. I ask/tell her something, but if Ida is not in the mood at that moment, she will just ignore me. For example, sometimes she is not in the mood to say “hello”. We go to visit somebody. Ida is very exited. We arrive and she will hide behind my back, will not say “hello” and if people try to talk to her, she will look at them angrily and say “nope, I don’t want.” No wonder people think that Ida is rude and impolite. You cannot make or bribe her either. There is no point. If she doesn’t want, she doesn’t want. She will not listen to me at all. I tell her “Ida, you cannot take the scissors and cut your hair!” And her answer to EVERY restraint is always the same, “no, I am only…”

“Ida, you cannot ride the bike here!”

“No, I am only…”

There can be anybody instead of me trying to tell her off. If Ida doesn’t want, Ida will not do it. I am 100% certain, that if you ask her to do something, she will do the exact opposite. I am loosing my mind, because she just won’t listen. Crosses her hands, looks at me with mad eyes and says she doesn’t want. That’s it.

And then I yell at her. In front of everybody. People look at me, like I’m a lunatic. Of course I am, but it kills me that first I have to repeat everything hundred times, but to get things done or her to listen to me, I have to yell at her. She’s like a proper diva I say. I am running out of options how to handle this. This is not about patience. We explain everything to her calmly at first, why some things should/shouldn’t/must. If that is not acceptable for her, she will not listen and ignores. Until I start yelling. Like a lunatic.

Like today during the photo shoot. She looks like a little angel, but inside she’s a little devil. Smart and stubborn. *

* The same time I don’t want Ida to seem like a little monster. Actually she is very caring, tender in heart, creative, inventive, funny and hilarious, really cute and good child. But only, if SHE WANTS IT and she is in the mood for it.

Poe taga

/ Eveliis / 3 Comments

Eile lasteaeda minnes käisin läbi ka kohalikust külapoest. Räästas tilkus ja päike soojendas katusealust. Täitsa ilus ilm oli. Pidu käis. Katusealuse laua ümber olid vennad oma viinapudelitega platsis. “A mis sa muud ikka teed, tööd ei ole, ilus ilm,” naeris taksojuht. Eks ta nii ole.

Mulle tuli täiega lapsepõlv meelde. Vasulasse (vanaisa) Andu juurde minnes oli alati uks lahti. Andu oli alati kodus. Aga mõnikord oli uks lukus. Siis oli Andu poe taga. Istusid seal teiste maahabemikega ja jõi õlut. Maahabemikud istusid mu meelest alati seal. Aga nad ei olnud ebameeldivad, nad tundusid (lapse silmadele) lihtsalt kummalised. Istusid seal kännu otsas, jõid õlut ja mängisid kaarte. Pärast kosserdas igaüks oma koju. Kui just naised varem ei tulnud ja neid koju ei vedanud.

blogger-image-1864370838.jpg

Tartus oli mõnikord onu Endel kadunud. Siis võis ta leida kohalikust õllekast. Õllekas ei ole ma kunagi sees käinud, aga ma olen sealt mööda käinud. Tundus jube kole koht. Pime ja haises õlle järgi. Veider, et keegi üldse seal aega tahtis veeta. Vabatahtlikult.

Annelinna kolides kadusid õllekad ja poetagused maahabemikud, aga asendusid moodsa aja joodikutega. Igas paraadnas oli oma joodik. Istusid akna peal, ninad punased peas ja mölisesid omavahel. Mõnikord kogunesid nad esimese korruse joodiku juurde. Uks oli alati pärani ja sealt tuli jubedat lärmi. Sealt mööda minna oli täiega ebameeldiv. Kui pidu läbi sai, sai seal korteris elav naine peksa. Üldse sai seal Annelinnas kogu aeg keegi peksa. Isegi emad. Üks hull ajas purjuspeaga oma ema kirvega taga.

Väsinud punapõskne laps/“Look, I can ride (insert the name of a skiing technique)!”

/ Eveliis / 7 Comments

Aasta emana oli mul meelest läinud, et täna oli lasteaias “uteaktivitetsdag”, mis tähendas seda, et lapsed olid terve päeva väljas. Suusad või pepukas pidi kaasas olema. Pepukas on meil iga päev kaasas, sest koju sõites on ju kogu tee allamäge, aga suusad jäid küll maha. Samas…võib olla oligi  nii parem, sest need suusad, mis me Idale ostsime jõuluvana tõi, oleks siin lasteaias olnud nii titekad, et… No parem oli pepukaga varustatud olla.  “Vaata, ma oskan (sisesta siia suusatehnika nimi) sõita!” hüüdis Pernille kui ma Idale lasteaeda järele läksin ja ta minust mööda tuhises oma suuskadel. Nelja ja poole aastased on siin samavõrdsed muude maade sportlastega. Pole siis ime, et neil medaleid muudkui kukub talispordialadel.

fus.jpg

Ja kui ma ütlen, et lapsed olid päev otsa väljas, siis ma mõtlen sõna otseses mõttes päev otsa. Sõid lõunaks lõkkel tehtud vorste ja popcorni ja lõbutsesid lumes. Lund on siin rohkem kui küll. Tuleb aina juurdegi. Ilma naljata maju ei ole enam võimalik hangede vahelt nähagi.

Lasteaiast sain ma kätte punapõskse ja väsinud lapse. Jalad olid ka natuke märjad teisel, nii et ta tunnistas ise, et tal on natuke külm. Nüüd saate ju aru, miks korralikud riided ja oskus last riietada on siin äärmiselt oluline. Märgade jalgade vastu  vist päriselt ei saagi, sest kuigi jalas on korralikud saapad ja villased sokid, siis lumi kipub ikka natuke pükste vahelt saapa sisse minema ja nii need varbad märjaks saavadki. Aga mitte nii hullult, et peaks muretsema.  Ja neil on lõbus, nii paganama lõbus. Vaadake ise:

 

Nüüd tuleb Ida vaid veel suusatama õpetada. Ma olen küll saanud ta peaaegu tasakaalu hoidma ja terve kilomeetri on ta kenasti suuskadel läbi käinud, aga mäest alla suusatamist ma ei oska hästi õpetada. Mind ennast lükati otsemaid mustale rajale ja mul ei jäänud muud kui alla tulla. Samas ma olin ka 17-aastane, mitte nelja poolene.

//

Being the mother of the year that I am, I had of course forgot that it was “uteaktivitetsdag” in the kindergarten. This meant that the kids spent the whole day out. They needed to have their skis or snow pads with them. We take the latter with us always anyway, because all the whole way home is downhill. Perhaps this was better anyway as the skis that we got Santa Claus brought for Ida would have been too amateur in this kindergarten. “Look, I can ride (insert the name of a skiing technique!” Pernille yelled out as I was collecting Ida from kindergarten and she swooshed past me on her skis. Kids who are four and a half years old can ski as well as athletes from some other countries. No wonder the medals just keep coming in winter sports.

And when I say that the kids were outside all day, then I mean literally all day. They had sausages and popcorn cooked on fire for their lunch and had fun in the snow. There’s more than enough snow here. And it keeps snowing. No joke, you can’t even make out the houses between the heaps of snow!

I received a red-cheeked and tired child from the kindergarten. Her feet were a bit wet, so she even admitted to feeling slightly cold. Now you realise why proper winter clothes and the knowledge how to dress your kid are so important. There’s not much you can do to protect your kid from getting wet feet because although they might be wearing good boots and woollen socks, some snow still tends to sneak in from the trousers and into the boots and that’s how you end up with wet toes. But it’s not so bad to warrant worrying about it. And the kids were having fun, so much god damn fun! Have a look yourself:

All there’s left to do now is to teach Ida to ski. Although I have almost managed to get her to keep her balance and even ski for a kilometre, it’s the downhill skiing that I’m not quite sure how to teach. I myself was dragged up to a black slope and I had no other option but to come down it. Then again, I was 17 years old and not four and a half.

Mänguasjade kuhjad – laisa vanema väljapääs?

/ Eveliis / 14 Comments

Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen üsna mänguasjavastane ühel väga lihtsal põhjusel. Mulle ei meeldi segadus ja paratamatult tekitavad mänguasjad segadust. Eriti kui neid on palju, Ma olen püüdnud ennast talitseda, aga tegelikult ajab mind hulluks kui elutoapõrand on mänguasjadega nii kaetud, et seal ei anna kõndida. Nii on meil alumisele korrusele jäänud suuresti vaid legod, rongimäng ja Ida lauake joonistusasjadega. Oma toas luban ma tal teha, mida ta ise tahab. Kuigi pean tunnistama, et salaja käin ma ikka seal asju õige koha peale panemas, sest mulle ei meeldi mänguasjasegadus.

See ei tähenda muidugi, et ma Idale üldse mänguasju ei lubaks. Sünnipäevad, jõulud, reisid. Ta teab, et näiteks reisidel luban ma talle laevast või lennujaamast mõne mänguasja. Kõike ei saa ka ära reguleerida ja lapsele peab meelde jääma, et talle ikka kõike ka ei keelatud, ent ma arvan, et pigem on õige kui ta kõike ei saa. Seda mida tädid ja vanaemad ja teised talle lubavad on midagi muud. Las nad hellitavad teda.

Mänguasju ei ole meil ka liiga palju, sest ma näen kui ruttu ta asjadest tüdineb. Rõõm kaob tundide või päevadega, ihaldatud asjad jäetakse niisama ripakile ja tahetakse uusi ja põnevamaid asju. Sama palju rõõmu kui uus mänguasi võib talle rõõmu pakkuda ka täiesti suvaline kivi, oks, mida iganes, millega saab ise, midagi luua. Ida (ja laste üldse) fantaasia on piiritu. Eile näiteks ehitas ta liivast, müntidest ja jäätisepulkadest sünnipäevakooki ja mängis kohvikut. Ei olnudki nukuserviisija mängukooke vaja. Sai niisama hakkama. Ma olen ka tähele pannud, et lapsele on palju olulisemad tegevused, mida koos tehakse. Vähemalt kui ma mõtlen ka enda peale mõtlen. Jah, karjusin mina ka, et tahan endale KAHTE Barbie´t, sain ka, aga meelde ei ole mulle jäänud rõõm Barbie´de üle, vaid mälestus Rootsi reisist. See viimane on palju eredam ja kestab igavesti. Barbie´d kadusid üsna pea.

Eile jäingi ma mõtlema, et kas need vanemad,kes oma lastele aina rohkem ja rohkem mnguasju ostavad, üks suurem ja uhkem kui teine, kompenseerivad midagi? Püüavad laste armastust asjadega osta? Ja kui ise ei viitsi nendega tegeleda, siis on ju lihtsam minna poodi ja osta uus asi. Aina suurem kui eelmine, sest vana asi tuleb üle trumbata. Kas mänguasjade kuhjad on laisa vanema väljapääs või on seal taga midagi muud, miks lapsi mänguasjadega üle kuhjatakse? Või on see heaks vanemaks olemise eeldus?

Külmkapi peal klaaskuuli sees on natuke ruumi mulle ja siin tihti jalutan

/ Eveliis / Leave a comment

Ma nägin täna ilgelt ebameeldivat und, et keegi tassis tükk tüki haaval laiali tädi Helju korterit. Isegi seinaliistud võttis kaasa, et saavat rahaks teha. Mul oli kahju, aga vähemalt jäi korter alles ja tänasin jumalat, et see toimus ilma kakluseta. Samal ajal kaklesid allkorrusel naabrid, nii et ma hakkasin kartma, ent olin õnnelik, et kaklus otseselt meid ei puudutanud. Lammutasime tädi korterit sõbralikult laiali ja korraga jõudis alumise korruse kaklus ka meieni. Tegin hommikul silmad lahti ja tänasin jumalat, et see kõigest uni oli.

Eks see ilmselt oli natuke mu enda südametunnistus, mis endast märku andis. Peale tädi surma sain ma korteri endale ja panin kohe teistpidi müüki. Raha oli vaja. Ei mõelnud ratsionaalselt, võtsin pangaga ühendust, kuna korter oli laenu tagatis ja sain teada, et kõige õigem oleks korteri müügist saadud raha eest laen tagasi maksta ja uus laen taodelda. “Muidugi saate,” kinnitas laenuhaldur. Pikaajalisemad blogilugejad teavad, et tegelikult hoopiski muidugi ei saanud, nõuded ja ma ei tea mis olid vahepeal muutunud. Ühesõnaga teenisin ma sellest kiirest müügist 15 000 eurot. Laenust sain ka muidugi lahti, aga olgem ausad, see 120 eurot, mis ma laenu eest kuus maksin oleks palju väiksem kui summa, mis mulle korteri välja üürimine sisse oleks toonud. Oleks võinud tehingu pooleli jätta, aga 15 000 tundus ikkagi 15 000 – pealegi olime me just restorani alustamas (mille algkapitali jaoks korter algselt müüki saigi pandud).  Nüüd pole laenu, korterit, restorani ega sissetulekut. Ma võin endale sisendada, et see oli tark otsus, sest maja on vana ja nii edasi, aga fakt jääb, et nüüd tagantjärele tean ma, et… Tagantjärgi tarkus, millega midagi teha pole.

Ei, see ei ole enesehaletuspostitus. Peale tänast vastikut unenägu hakkasin ma mõtlema Ussipesa peale. Kui mitu korda me oleme mõelnud, et lihtsam oleks kogu see majapidamine sinnasamusesse saata ja kolida korterisse, nii et saaks jalad seinale visata ja ei peaks mõtlema selle peale, kas muru niidab end ise ja lumi lükkab end ise laiali. Kui palju kordi me oleme tundnud, et siia majja läheb veel nii palju raha, et see saaks sellist nägu nagu me tahaksime. Kui palju kordi me oleme vaadanud seda vana kuuri ja mõelnud, et hakka jõud peale. Kui palju oleme me mõelnud, kui palju lihtsam oleks mujal. Ükskõik kui palju me neid mõtteid ka ei mõtle, teame me sisimas, et see on meie kodu. Siin on meie mälestused. Meie elu. Olgu see koht nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, ühelt poolt uueneb, teiselt poolt laguneb, aga see on meie. Ussipesa on nagu Jareki laulusõnad – meie väike Antarktika, meie väike Holland, meie väike Venemaa, meie väike Tai ja kui köögis on sõbrad täis meeldivalt,siis see on me väike Eestimaa. Mul on nii hea meel, et Marek oma vanaisa talu üles otsustas putitada.

Ma loodan, et see püsib ka 100 aasta pärast siin. Teised inimesed, teised kilked, teised tunded, aga loodetavasti ikka see põlvest põlve edasi antud oma tunne omade käes. Siin on kodutunne.

12108795_1662768560607011_6562316902013283520_n.jpg

Teine koht, mis mind paneb heldima ja tänulikkust tundma on vanaema maja. Lobudik imeilusas (ja ilmselt väärtuslikus) paigas, mille onu oleks võinud lihtsalt maha müüa, aga ta ei teinud seda, ta on sellele kohale uut elu sisse andmas ja see teeb mind tänulikuks. Seal on möödud pea kogu mu lapsepõlv. Seal on möödunud mu õe lapsepõlv. Seal on möödunud mu ema ja onu lapsepõlv. Seal on mälestused, seal on elu, seal on samasugune kodu tunne nagu Ussipesas. See on oma. Isegi siis kui oli lobudik, oli seal mõnus olla. Okei, mitte puberteedina, sest kes see ikka tahab selles vanuses maale vanaema juurde minna, aga muidu on see koht alati ja kõigile südamelähedane. Rahalisest väärtusest olulisemad on emotsionaalsed väärtused ja tulevikku mõtlemine. Lihtne oleks ka see olnud maha müüa, aga taibukad inimene mõtleb, mis saab edasi. Mis saab siis kui raha otsa saab. Mida siis müüa.

Ma loodan, et saan kaheksakümneaastaselt seal kepi najal aias ringi kõndida ja lastelastele ning teistele noortele sugulastele rääkida, kuidas ma vanaema võõrasemadest lillesuppi keetsin. Millegi pärast tahtis vanaema mulle kere peale anda.

IMG_4566

Kolmas koht, mis tekitab erilise tunde on meie oma väike Bullerby, kus kõrvuti elavad minu isa ja tema kaks õde. Minu lapsepõlve kõige helgemad mälestused on ilmselt sealt, sest kui maal vanaema juures oli mõnikord igav, siis siin jagus meil tädilastega tegevusi rohkem kui vanematele ilmselt meeldinud oleks. Triigitud saiadest retkedeni kaugele kaugele Vaarikasaarele (mis lapsena tundus nii kaugel, ent nüüd avastasin alles hiljuti et see on ootamatult tädi majale nii lähedale tulnud).  Ma kasvasin isata ja selle väikese Bullerby suurim väärtus minu jaoks oli see, et kuigi ma olin külas tädil ja tädilastel, oli mu väikeses “hüljatud lapse” peakeses teadmine, et isa on seal samas.  Mulle oli tähtis (olgu see siis lapselik enesepettus) teadmine, et mul ikkagi oli isa olemas. Need on sellised tunded ja teemad, millest ma väga tihti ei räägi, aga ma kujutasin endale aegajalt ette, et tegelikult olen ma nädalavahetusel isal külas.

Kui palju on neid kohti, kus vennad-õed niimoodi harmooniliselt koos elavad? Mulle on alati tundunud see koht selle pärast nii maagiline, erilise energiaga. Ma ei ole ilmselt ainus, kes nii arvab ja on tänulik, et selline oma Bullerby eksisteerib. Nüüd saab minu asemel seal käia Ida. Samamoodi nagu käisin mina. Tädi pool. Ma näen seda laia naeratust tema suul kui ta saab tädi Pepe juurde minna. Ma olen nii tänulik, et ta saab kogeda minu lapsepõlve Bullerbyt. Samas saab öelda, et nägi ka vanaisa. Isegi kui korraks või vilksamisi.

Ma olen oma hinges lootusetu romantik. Ma loodan, et sellised Bullerbyd jäävad püsima.

20800273_1938114829739048_4845030991543891726_n

See kole uni pani mind tänulikkust tundma ja lootma, et keegi ei raputa seda klaaskuuli. Mitte kunagi. Naiivne? Teil oleks samad mõtted kui te oleks nii koledat und näinud.

Laste raudne loogika

/ Eveliis / 2 Comments

Läksin Idale lasteaeda järgi ja õpetaja ütles, et peab kohe üht lugu jagama, et nii naljakas oli. Mul jõudis peast läbi käia sada tuhat rohkem ja vähem piinlikku vestlust, mida ta pealt on kuulnud ja nüüd siis õpetajale on jaganud. Õnneks (seekord?) ei olnud piinlik lugu. Oligi naljakas lugu. Ida oli öelnud, et kui ta emme kõhu toidust paksuks sööb, siis kasvabki sinna beebi. Kui õpetaja oli öelnud, et päris nii need asjad ei käi, oli Ida talle otsa vaadanud nagu oleks õpetaja maailma kõige rumalam inimene ja öelnud, et just täpselt nii ikkagi on.

Mis sa ikka selle laste loogikaga vaidled, eks?

Sõitsime koju ja Ida küsib minult, et miks meie metsas elame. “Sest meile meeldib siin,” vastasin mina. “Aga miks meie lasteaia kõrval ei ela?” ei jäänud Ida mu vastusega rahule. Vastasin, et meie kodu on siin, et mis me siis selle koduga teeme kui me mujale elama läheme. “Selle võime maha lõhkuda ja siis me saame sinna lasteaia kõrvale maja ehitada,” tuli loogiline vastus. Natuke vaikust ja täpsustus: “Mitte täna ja homme, aga mingi aasta lõhume. Siis mina saan ise lasteaeda minna kui meie kodu lasteaia juures on.”

Ma uurisin edasi, et kes see siis meile seda maja ehitama hakkab, et meil pole ju aega, st issil pole aega ja emme ei oska. Kui te arvate, et see Ida ehitusindu peatas, siis te eksite. “Sinu töö onu võib ehitada ja tegelikult issi tööonu ka.” Nii, et kallid tööandjad, palun olge nii head ja hakake meile maja ehitama. Ida arvates on see vägagi loogiline ja ega ma ei keela. Alles hiljuti oli Idal probleem, et miks meie nii väikeses majas elame ja mitte sellises suures nagu ta “Jumanji” filmis nägi.

Selliseid loogilisi vestlusi on meil päevas vähemalt 1- 10 korda. Jumala eest, laste loogikast võiks raamatu kirjutada. Ja kui veendunult nad oma teooriaid esitavad. Hakka või uskuma, et maailm ongi nii lihtne.