Ma nägin täna ilgelt ebameeldivat und, et keegi tassis tükk tüki haaval laiali tädi Helju korterit. Isegi seinaliistud võttis kaasa, et saavat rahaks teha. Mul oli kahju, aga vähemalt jäi korter alles ja tänasin jumalat, et see toimus ilma kakluseta. Samal ajal kaklesid allkorrusel naabrid, nii et ma hakkasin kartma, ent olin õnnelik, et kaklus otseselt meid ei puudutanud. Lammutasime tädi korterit sõbralikult laiali ja korraga jõudis alumise korruse kaklus ka meieni. Tegin hommikul silmad lahti ja tänasin jumalat, et see kõigest uni oli.
Eks see ilmselt oli natuke mu enda südametunnistus, mis endast märku andis. Peale tädi surma sain ma korteri endale ja panin kohe teistpidi müüki. Raha oli vaja. Ei mõelnud ratsionaalselt, võtsin pangaga ühendust, kuna korter oli laenu tagatis ja sain teada, et kõige õigem oleks korteri müügist saadud raha eest laen tagasi maksta ja uus laen taodelda. “Muidugi saate,” kinnitas laenuhaldur. Pikaajalisemad blogilugejad teavad, et tegelikult hoopiski muidugi ei saanud, nõuded ja ma ei tea mis olid vahepeal muutunud. Ühesõnaga teenisin ma sellest kiirest müügist 15 000 eurot. Laenust sain ka muidugi lahti, aga olgem ausad, see 120 eurot, mis ma laenu eest kuus maksin oleks palju väiksem kui summa, mis mulle korteri välja üürimine sisse oleks toonud. Oleks võinud tehingu pooleli jätta, aga 15 000 tundus ikkagi 15 000 – pealegi olime me just restorani alustamas (mille algkapitali jaoks korter algselt müüki saigi pandud). Nüüd pole laenu, korterit, restorani ega sissetulekut. Ma võin endale sisendada, et see oli tark otsus, sest maja on vana ja nii edasi, aga fakt jääb, et nüüd tagantjärele tean ma, et… Tagantjärgi tarkus, millega midagi teha pole.
Ei, see ei ole enesehaletuspostitus. Peale tänast vastikut unenägu hakkasin ma mõtlema Ussipesa peale. Kui mitu korda me oleme mõelnud, et lihtsam oleks kogu see majapidamine sinnasamusesse saata ja kolida korterisse, nii et saaks jalad seinale visata ja ei peaks mõtlema selle peale, kas muru niidab end ise ja lumi lükkab end ise laiali. Kui palju kordi me oleme tundnud, et siia majja läheb veel nii palju raha, et see saaks sellist nägu nagu me tahaksime. Kui palju kordi me oleme vaadanud seda vana kuuri ja mõelnud, et hakka jõud peale. Kui palju oleme me mõelnud, kui palju lihtsam oleks mujal. Ükskõik kui palju me neid mõtteid ka ei mõtle, teame me sisimas, et see on meie kodu. Siin on meie mälestused. Meie elu. Olgu see koht nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, ühelt poolt uueneb, teiselt poolt laguneb, aga see on meie. Ussipesa on nagu Jareki laulusõnad – meie väike Antarktika, meie väike Holland, meie väike Venemaa, meie väike Tai ja kui köögis on sõbrad täis meeldivalt,siis see on me väike Eestimaa. Mul on nii hea meel, et Marek oma vanaisa talu üles otsustas putitada.
Ma loodan, et see püsib ka 100 aasta pärast siin. Teised inimesed, teised kilked, teised tunded, aga loodetavasti ikka see põlvest põlve edasi antud oma tunne omade käes. Siin on kodutunne.
Teine koht, mis mind paneb heldima ja tänulikkust tundma on vanaema maja. Lobudik imeilusas (ja ilmselt väärtuslikus) paigas, mille onu oleks võinud lihtsalt maha müüa, aga ta ei teinud seda, ta on sellele kohale uut elu sisse andmas ja see teeb mind tänulikuks. Seal on möödud pea kogu mu lapsepõlv. Seal on möödunud mu õe lapsepõlv. Seal on möödunud mu ema ja onu lapsepõlv. Seal on mälestused, seal on elu, seal on samasugune kodu tunne nagu Ussipesas. See on oma. Isegi siis kui oli lobudik, oli seal mõnus olla. Okei, mitte puberteedina, sest kes see ikka tahab selles vanuses maale vanaema juurde minna, aga muidu on see koht alati ja kõigile südamelähedane. Rahalisest väärtusest olulisemad on emotsionaalsed väärtused ja tulevikku mõtlemine. Lihtne oleks ka see olnud maha müüa, aga taibukad inimene mõtleb, mis saab edasi. Mis saab siis kui raha otsa saab. Mida siis müüa.
Ma loodan, et saan kaheksakümneaastaselt seal kepi najal aias ringi kõndida ja lastelastele ning teistele noortele sugulastele rääkida, kuidas ma vanaema võõrasemadest lillesuppi keetsin. Millegi pärast tahtis vanaema mulle kere peale anda.
Kolmas koht, mis tekitab erilise tunde on meie oma väike Bullerby, kus kõrvuti elavad minu isa ja tema kaks õde. Minu lapsepõlve kõige helgemad mälestused on ilmselt sealt, sest kui maal vanaema juures oli mõnikord igav, siis siin jagus meil tädilastega tegevusi rohkem kui vanematele ilmselt meeldinud oleks. Triigitud saiadest retkedeni kaugele kaugele Vaarikasaarele (mis lapsena tundus nii kaugel, ent nüüd avastasin alles hiljuti et see on ootamatult tädi majale nii lähedale tulnud). Ma kasvasin isata ja selle väikese Bullerby suurim väärtus minu jaoks oli see, et kuigi ma olin külas tädil ja tädilastel, oli mu väikeses “hüljatud lapse” peakeses teadmine, et isa on seal samas. Mulle oli tähtis (olgu see siis lapselik enesepettus) teadmine, et mul ikkagi oli isa olemas. Need on sellised tunded ja teemad, millest ma väga tihti ei räägi, aga ma kujutasin endale aegajalt ette, et tegelikult olen ma nädalavahetusel isal külas.
Kui palju on neid kohti, kus vennad-õed niimoodi harmooniliselt koos elavad? Mulle on alati tundunud see koht selle pärast nii maagiline, erilise energiaga. Ma ei ole ilmselt ainus, kes nii arvab ja on tänulik, et selline oma Bullerby eksisteerib. Nüüd saab minu asemel seal käia Ida. Samamoodi nagu käisin mina. Tädi pool. Ma näen seda laia naeratust tema suul kui ta saab tädi Pepe juurde minna. Ma olen nii tänulik, et ta saab kogeda minu lapsepõlve Bullerbyt. Samas saab öelda, et nägi ka vanaisa. Isegi kui korraks või vilksamisi.
Ma olen oma hinges lootusetu romantik. Ma loodan, et sellised Bullerbyd jäävad püsima.
See kole uni pani mind tänulikkust tundma ja lootma, et keegi ei raputa seda klaaskuuli. Mitte kunagi. Naiivne? Teil oleks samad mõtted kui te oleks nii koledat und näinud.