Traditsioonid sünnivad ootamatult ja nüüd kui toimunud on minu jaoks juba teine pimereis, võib seda traditsiooniks nimetada küll. Neli aastat tagasi alguse saanud momcation Herlinguga on juba teist aastat selline reis, kus minul pole ka lennujaamas olles veel aimugi, mis sihtkoht meid ees ootab. Eelmisel aastal Ameenia ja sel aastal Usbekistan ning Tadžikistan.

Uudishimu tappis kassi ja nii püüdsin minagi chat gpt’le sisse sööta vihjeid, et mis see pimereisi sihtkoht võiks olla. Saan vastuseks Dubai (no ilmselgelt välistan), Marokko (Herling alles käis), Rohuneeme saared ja ka Usbekistan (tänu vihjele Ida õpetajalt suunan tehisaru sinna suunda siiski veidi ise). Viimase osas mõtlen küll korraks, et aga äkki tõesti, kuid olen millegi pärast siiski seekord arvamusel, et reis viib meid Euroopasse. Sest “nii lihtsat” sihtkohta ma ära ei arvaks. Alles Istanbuli vahemaandumisel saan teada, et jah meie seiklus viib meid seekord Usbekistani, esmalt Taškenti. Ja kui ma ütlen seiklus, siis alguses see reis tõepoolest seikluse mõõtmeid võtab.