Ütlen ausalt- mulle meeldis selleaastane blogiauhindade jagamine. Võrreldes selle korraga kui ma kaks aastat tagasi kohal käisin, oli areng paremuse poole silmnähtav, korraldus professionaalsem ja üritus paremini jälgitav. Põhirõhk oli laval ja auhindade kättejagamisel.

Kui oli arvamusblogide kategooria nominentide ülesloetlemine, oli mu ainus palve, et palun mitte mina esimeseks, palun mitte mina…Auhinda ja esikohta on tore saada küll, aga ma päriselt päriselt siiralt ei armasta intervjuusid. Läks aga nii, et laval olevale diivanile ma potsatama pidin. Ära ei surnud, aga intrigeerivatele küsimustele vastuseid ka väga anda ei tahtnud (ja halloo, kui on teada et Saagim juhib show’d, siis on ka teada, et oodata on krõbedaid küsimusi). Kõik ju teavad niikuinii, et minu ja Malluka “sõjajala” põhjus on puhas minupoolne kadedus, mis seal enam selgitada.  Aga noh kui natuke valgustada teemat, siis tema tundis, et mina tegin talle haiget ja mina tundsin, et tema mulle. Siiamaani ilmselt tunneme täpselt nii. Võite öelda, et pada ja katel. Ilmselt teil on ka õigus. Ja nüüd (olles Mallukast ju tunduvalt vanem ka ) ma lihtsalt ei mõista paljusid tema otsuseid ja tegusid, me ei saakski sõbrad olla, sest mina jääks kogu aeg näägutama, et omg miks sa ometi seda teed ja tema kurtma, et omg, miks sa ometi ei lase mul elada.

Tagasi ürituse juurde.

Ainus asi, mis mind tõeliselt võib olla häiriski oli see, et kogu üritus keskendus vaid esikohale. Mulle meeldiks kui ka teine ja kolmas koht saaksid tähelepanu. See oleks minu meelest lihtsalt aus. Ja ka huvitav. Mulle näiteks meeldiks kui nominentide kohta oleks väike tutvustav videoklipp. Kui paljusid blogisid ei tunne, võib olla isegi ka võitjat, siis see teeks ürituse põnevamaks jälgida. Ma ei tunne nägupidi ilmselt 97% blogijatest, aga tahaks teksti ja inimest kokku viia küll.

Mul oli hea meel, et ma Agnese endaga kaasa sain, sest mulle üldse ei meeldi üritustel üksi olla ja kuna ma kedagi nii väga ei tunne ka, siis…no ma ei tea, mulle lihtsalt ei meeldi üksinda käia sellistel üritustel. Agnes on ka tõestus sellest, et blogi võib toimida ka nagu sõbrannade leidmise Tinder. Väga cool tšikk, isegi hoolimata sellest, et talle mu Skype (üks mu kassidest)-karvadega kingad ei meeldi.

Tegelikult peaks ka afterparty ikka olema samas kohas. Ei teki võimalust laiali joosta inimestel. Me läksime peale auhindade jagamist Triinu juurde ja siis sealt edasi Sesselisse, aga metsikut möllu me eest ei leidnud. Samas ega see meid ka ei kurvastanud, sest meis endas oli metsikut möllu piisavalt. Mul ei ole vist pikka aega nii lõbus olnud. Sessel muide üllatas väga positiivselt. Ma ei olnud sellest kohast midagi kuulnud, miks peakski kui ma vanalinnas ei käi üldse ja ega ma suurt midagi head sellest ka arvata ei osanud, aga tõesti väga kihvt koht oli. Öine/varahommikuna vanalinn aga samas üldse mitte minu teetassike. Kohutav džungel. Ma olen täiega rohkem Loomelinnaku inimene.

Ma oleks tahtnud natuke teiste blogijatega ka suhelda, õnne soovida võitjatele, aga eks see mu enda süü ka, et me saalis kuhugi üles peitu pugesime ja oma juttudega nii hõivatud olime. Pärast oleks tahtnud kasvõi Manjanale öelda, et hästi panid, head show´d tegi laval.  Ütlen siis nüüd blogi vahendusel palju õnne võitjatele. Olid nad suured või väikesed blogijad, suuuuuvvvaaaaa, sellel ei peaks mitte mingit  tähtsust olema.

Vanalinnast koju jõudsin ma kell KUUS HOMMIKUL. Sõime Viru tänava Hesburgeri ees pingil burksi ja ajasime kõige lollimat loba, mida üldse ajada saab. Kui ma kolm tundi hiljem kodus silmad esimest korda lahti tegin, tundsin ma end nagu Kiir, kes tahaks Tootsi maha lüüa “Lati Pac” joomise eest. Aint, et Kiire asemel oli Triin. Mõtlesin, et kurat küll, oli meil vaja nii kaua linna peal laaberdada, et nüüd on ilus pühapäev raisus, kuid teate kui mõnus oli vahelduseks täiesti hullu panna. Jah, ma olen juba selles vanuses, et pargipingil kell kuus Hesburgeri söömine on “täiega hullu panemine”. Marek vaatas mind koju jõudes nagu ma oleks kolm nädalat ära olnud.

Ja lõpetuseks lugu sellest, kuidas oma vitsad peksavad. Eile sõitsime Idaga ujulast mööda ja Ida muidugi ütles, et homme läheme sinna. Ma vastasin jajah, sest ma ausalt ei viitsi kogu aeg ta juttu süveneda. Ei süvenenudki. No ja nii juhtuski, et ma olin lapsele lubanud, et läheme täna ujuma ja kuidas sa oma lubadust siis täitmata jätad. Kloppisingi lõunaks end kokku ja ujuma me läksime. Maidla veehoidla vesi oli megakülm, aga olgem ausad, mõjus värskendavalt. Seda oli mulle vaja.

Vot nii hull pidu oli sel aastal EBA. Mulle meeldis. Turblissi kinkekott meeldis ka, sest…Turbliss ju! Teeb “s…st saia”. Vähemalt minu puhul. Kui ma tunnen end loppis või väsinud, siis pole midagi paremat kui Turblissi 24k kullaga turbamask. Minu inimeseks tegemiseks läheb küll harilikult ohtralt meiki vaja, aga teinekord piisab ka vaid turbamaskist. Lähengi maski tegema.

Ja päriselt – aitäh teile, kes te mu poolt hääletasite. Nii armas on vahelduseks saada aru, et mitte kõik ei vihka sind ja su blogi, vaid lausa peavad seda endale sobivaks meelelahutuseks! Fotod: Anton Klink ja Martin Ahven