Õnneks (ptui ptui ptui) on koroona vähemalt hetkeks eilne päev ja kahjuks tuli selle asemel palju õudsam olukord maailmas, kuid eile kui mu käsi hakkas korraks valutama, tuli mulle meelde, et ma ei olegi oma koroona kogemusi jaganud. Jah, ikka mitmuses, sest mina pole mingi lihtne lilleke, mina sain ikka kaks korda seda “väljamõeldud moehaigust” kogeda.
Ja teate, ma oleks küll nõus kallale minema kõigile, kes ütlevad, et koroonat pole olemas olnudki või et oli nagu nohu. Minul ei olnud. Muidugi ma tean, et inimesed põdesid/põevad seda erinevalt läbi, kuid jube närvi ajas mingite vaktsiinivastaste mäss ja vabaduste eest võitlemine samal ajal kui ise ei jaksa paarsada meetrit kõndida ilma hingeldamata. Huvitav, et nüüd sõja puhkedes on kõik need koroona- ja vaktsiinieksperdid üle öö muutunud sõjaekspertideks, aga see on juba hoopis teine teema, kõrgem filosoofia, milleni minu sile aju ei küündi.
Mina põdesin aasta tagasi märtsis. Arvasin,et pingelangus…aga siis tulid igasugused veidrad sümptomid. Ja lõpuks köha,mis kestis 3 kuud. Oh õudust,mõtlesin,et lähim kopsud välja. Väsimus kestab siiani. Õnneks lapsed põdesid kergelt. Hoidsime end igalt poolt eemale,kuna 12 aastane tütar põeb nii haruldast lihashaigust ja seega riskigrupis.
Minu vanemad lapsed olid ka suht skeptilised,aga kui põdesid sel aastal ise läbi…siis said aru,et ei ole see naljamäng.
Aga jah,teeb maru vihaseks,kui näed neid isehakanud teadlaste tegemisi.
Aga Tartu arstid soovitasid minul c vitamiini võtta ja nüüd tõesti tunnen,et energiat tuleb juurde
Kaunist kevadet Teile sinna!
Vaktsiinivastaste mäss ja vabaduste eest võitlemine on tegelikult demokraatlikus ühiskonnas minu meelest teretulnud nähtus. Et kõigil on õigus oma arvamust väljendada. See, et see arvamus sulle ei meeldi, ei tähenda, et teisel ei oleks õigust nii arvata.
Võib-olla kui idapoolses ühiskonnas inimesed oleksid õigel ajal väljendanud oma arvamust, ajanud taga oma isiklikku vabadust, ei oleks seal sellist seisu, et üks tüüp kuulutab teisele riigile sõja ja keegi omas riigis midagi ette ei võta; ei saakski enam võtta, kui ka tahaks, sest aeg oma vabaduste eest võidelda on ammu mööda lastud.
Ja Hiina? Kus praegu riik iga koroonajuhtumiga rangelt võitleb, nakatunuid laagritesse koondab, poed ja kogu infra sulgeb ja rahvas “õnneks” ei hakka vastu ega väljenda oma mõtteid, et natuke üle võlli reageering. Mina küll tahan avatud ühiskonda, kus igaühel on õigus just nimelt oma peaga mõelda ja korraldada meeleavaldus, kui ta vaatab, et kuulge, see küll ei lähe.
Lihtsalt mõtteaineks, et esimene samm on keelata kellelgi öelda, et ei aitäh, ma ei soovi maski kanda ja kodus istuda, ja selles reas aastaid edasi võib olla järgmine samm keelata meeleavaldused sõja vastu või isegi sõja toimumise mainimine.