Ma ilmselt olen seda juba 78 korda öelnud, et mulle meeldib naistepäev. Mitte selles mõttes, et ma arvaksin, et kõik mehed on kohustatud 8.märtsil naistele sületäite kaupa nelke tooma ning ilma sefiiritordita koju minna ei tohi, aga oma olemuselt mulle selline päev meeldib. Olgu ta siis punase minevikuga või mitte. Ma olen üles kasvanud ajal kui naistepäev oli ikka selline püha, mil ka kõige suurem lontrus võttis end korraks kokku ja viis naisele lilled, võimalik et kohmas suunurgast, et «päris hea naine oled» ka. Loomulikult viidi lilli naabrinaistele, töökaaslastele, võib olla isegi ämmale.
Mul on lapsepõlvest meeles üks seik seoses naistepäevaga ja ehk on see ka üks põhjus, miks see päev mulle kuidagi eriliselt südamelähedane on. Ühel sellisel ilusal naistepäeval tulid meile peresõbrad külla, lilledega kõikidele maja naistele – naabrinaistele, vanaemale, emmele ja mulle. Mulle! Ma võisin olla 6-7-aastane, aga mul on nii eredalt meeles, kuidas mullegi pihku (ilmselt punane) nelk pisteti ja head naistepäeva sooviti. Ma mäletan, kuidas ma jäin kohmetult puitrepile seisma, ei osanud midagi öelda, natuke piinlik oli ka, aga südames tundsin ma sellist rõõmu – mind ei peetud lapseks, vaid ka naiseks!
Eile kutsus Valio seltskonna vahvaid naisi Kadri Kruusi showroomi nahast käeehete töötuppa. Ka mina kuulusin nende kutsutud (ja ilmselt siis) vahvate naiste hulka. Kas saab olla paremat pidu kui toiduga pidu! Eriti kui oled terve päeva tööl olnud, unustanud süüa ning oled näljane kui hunt.
Random fakt (mis sobib siia päris hästi). Ma ei olnud kunagi lugenud Viola karbil, st sel ärarebitaval läikival paberil, olevaid tekste, kuni üks suunamudija seda hiljuti oma story’s jagas. Seal oli midagi sellist, et “julge eristuda ja osta punase kaanega sulatatud juustu”. Algul ei saanud ma aru, et mis mõttes ja siis taipasin – aa! päris taibukas ning teate ma tõesti olen ühe teist värvi sulatatud juustu vahetanud (alateadlikult?) välja punase kaane vastu. Sellest on saanud mu lemmik.


Kadri Kruusi juhendamisel käeehete tegemine oli muidugi ägedus omaette. Ma olen tema loomingu fänn päris pikalt olnud ning nüüdki seal olles armusin ma ühte käekotti ära. Sellesse siin. Te ei kujuta ette kui pehme ja mõnus see kott on. Jube kahju, et ma seda hetkel endale lubada ei saa, aga kes naistepäevaks endale kinki otsib, siis see kott on minu soe soovitus.


Ma võin nüüd öelda, et mu uus käevõru on special edition by Kadri Kruus, sest kobakäpp nagu ma olen (ja mille tõestuseks on tekst Ida käevõrul) lasin ma 99,9% Kadril ära teha. Miks ma käevõru just Idale tegin? Naljaga pooleks võib muidugi öelda selleks, et laps teaks, mis ta nimi on kui keegi küsib. Püüdke ise selline nimi meelde jätta, eksju:) Aga tegelikult saatsin ma naistepäeva üllatuspaki just talle, sest mulle tuligi see oma lapsepõlve emotsioon meelde. Veel 30+ aastat hiljem on meeles. Muidugi on nüüd teised ajad ja suuremad on majad, aga ma siiski usun, et ka ühele tänapäeva kuueaastasele võiks väike üllatuspakike emotsiooni pakkuda.

Säästan “sõpru” kommenteerimast ja ütlen ise, et ma mitte ainult ei näe väsinud välja, vaid olengi. Uni on küll nõrkadele ja magamine ülehinnatud, aga ma hetkel tunnen, et nädalavahetusel keeran ma oma “sleep mode” peale ja puhkan end välja. Töö ikka ei ole jänes, mis eest ära jookseb (kuigi on nii põnev, et tahadki 24/7 tegeleda sellega), puhata tuleb ka.

Valiole ja Kadri Kruusile kniks ja kummardus ägeda naistepäeva pidude “hooaja” avamise eest!

Mina olen suht armunud oma Jaana Traussi kotti 🙂 Mudel Hara. Ja hind oli ka üsna meeldiv.
Polnud kuulnudki sellisest disainerist. tundub huvitav