Ma ilmselt olen seda juba 78 korda öelnud, et mulle meeldib naistepäev. Mitte selles mõttes, et ma arvaksin, et kõik mehed on kohustatud 8.märtsil naistele sületäite kaupa nelke tooma ning ilma sefiiritordita koju minna ei tohi, aga oma olemuselt mulle selline päev meeldib. Olgu ta siis punase minevikuga või mitte. Ma olen üles kasvanud ajal kui naistepäev oli ikka selline püha, mil ka kõige suurem lontrus võttis end korraks kokku ja viis naisele lilled, võimalik et kohmas suunurgast, et «päris hea naine oled» ka. Loomulikult viidi lilli naabrinaistele, töökaaslastele, võib olla isegi ämmale.

Mul on lapsepõlvest meeles üks seik seoses naistepäevaga ja ehk on see ka üks põhjus, miks see päev mulle kuidagi eriliselt südamelähedane on. Ühel sellisel ilusal naistepäeval tulid meile peresõbrad külla, lilledega kõikidele maja naistele – naabrinaistele, vanaemale, emmele ja mulle. Mulle! Ma võisin olla 6-7-aastane, aga mul on nii eredalt meeles, kuidas mullegi pihku (ilmselt punane) nelk pisteti ja head naistepäeva sooviti. Ma mäletan, kuidas ma jäin kohmetult puitrepile seisma, ei osanud midagi öelda, natuke piinlik oli ka, aga südames tundsin ma sellist rõõmu – mind ei peetud lapseks, vaid ka naiseks!

Eile kutsus Valio seltskonna vahvaid naisi Kadri Kruusi showroomi nahast käeehete töötuppa. Ka mina kuulusin nende kutsutud (ja ilmselt siis) vahvate naiste hulka. Kas saab olla paremat pidu kui toiduga pidu! Eriti kui oled terve päeva tööl olnud, unustanud süüa ning oled näljane kui hunt. 

Random fakt (mis sobib siia päris hästi). Ma ei olnud kunagi lugenud Viola karbil, st sel ärarebitaval läikival paberil, olevaid tekste, kuni üks suunamudija seda hiljuti oma story’s jagas. Seal oli midagi sellist, et “julge eristuda ja osta punase kaanega sulatatud juustu”.  Algul ei saanud ma aru, et mis mõttes ja siis taipasin – aa!  päris taibukas ning teate ma tõesti olen ühe teist värvi sulatatud juustu vahetanud (alateadlikult?) välja punase kaane vastu. Sellest on saanud mu lemmik.