Kes ma olen & kust ma tulen

Koostööpostitus

Juba paar aastat tagasi kui üks tuttav selle geenitestidest rääkis, tekkis mul vastupandamatu soov enda geene ka uurida, aga nii nagu minuga aegaajalt juhtub, siis ma muudkui mõtlesin, et homme, aga nagu näha sai “homsest” ülejärgmine aasta enne kui ma tegudeni jõudsin. Nagu oleks hullult suur ettevõtmine ja nõuaks metsikult aega. Tegelikkus on see, et testi tegemiseks ei pea kuhugi minema, vaid testi saab teha mugavalt kodust lahkumata. Geeniproovi võtmiseks vajalikud tarvikud saadetakse postiga otse kodusele aadressile või pakiautomaati.

Umbes kuu aega tagasi sai minu “homme” läbi. Testi tegemiseks vajalik DNA postiga saadetud ja jäin vastust ootama. Kui ma nüüd päääris aus olen, siis ega ma ei osanudki oodata, mida ma teada saan. Peale selle, et suure tõenäosusega saan ma teada, et olen ülekaaluline ja pean tervislikumaks muutuma, aga põnevus püsis. Ma lihtsalt olin testide kohta nii palju positiivset tagasisidet kuulnud, et tahtsin nüüd ise selles veenduda. Oma tulemused sain ma kätte eile, aga mingil põhjusel ei saanud ma meili telefonis avada ja nii pidin ma ootama, kuni lõpuks koju arvutisse sain. Avasin oma geenitesti vastused ja saate aru, ma jäin lugema nagu mingit põnevat raamatut. Iseenda kohta. Hahhaa, kui see pole edevus, siis mis on.

Okei, nali naljaks. Mida ma siis teda sain?

Kõigepealt Figuragen Weight geenitesti vastused, mis aitavad hinnata kaalutõusu ja rasvumise riske, leida geneetiliselt sobiva toitumisviisi ehk sobiva valkude, rasvade ja süsivesikute
osakaalu menüüs, teada saada ainevahetuse eripärad, hinnata treeningu vajadust ja mõju kehakaalule.

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Umami maitse mitte-tajuja

Inimesed tajuvad nelja põhilist maitset: magus, hapu, soolane ja kibe, kuid on ka viies maitse umami.
Maitseretseptorid, mis nende maitsete taju eest vastutavad, võivad indiviidi8 oluliselt erineda. Umami maitse
retseptorit ak8veerib glutamaat. Süntee8list umamit kasutatakse laialdaselt Aasia köögis ja
valmistoitudes. Looduslikult leidub glutamaa8 lihas, kalas, seentes ja köögiviljades nagu spinat, seller, küpsed
toma8d, Hiina kapsas, aga ka rohelises tees ja fermenteeritud toitudes nagu juust ja sojakaste. Umami
tugevdab teatud maitsete intensiivsust ja suudab peita või parandada ka mõne toidu maitsevigu.

Genee2lise profiili järgi on sul madalam umami-tundlikkus, mis tähendab, et vajad selle maitse tajumiseks suurema glutamaadisisaldusega toite. Uuringud on näidanud, et madala umami-tundlikkusega inimesed võivad eelistada vähem liha ja neil võib üldiselt olla väiksem isu. Tervise seisukohalt on oluline veenduda, et
sööksid piisavalt kvaliteetset, vitamiinide ja mineraalainete rikast toitu.

2. Suur ülekaalulisuse risk, keskmine vööümbermõõdu suurenemise risk ja suur risk kehakaalu jojo-efektiks.

Sinu kehamassiindeks näitab, et oled ülekaaluline, aga mitte rasvunud. Sinu eesmärk peaks olema kaalu ja keharasva lisandumise vältmine. Genee2lise riski olemasolu ei tähenda, et oled ülekaaluliseks määratud, sest ala2 on olemas võimalusi kehakaalu langetamiseks. Kehakaalu alandamine võib aga Sinu jaoks olla raskem kui ilma genee2lise riskita inimestele. Sul puudub genee2line eelsoodumus rasva kogunemiseks kõhupiirkonda, kuid Sinu vööümbermõõt ning vöö- ja puusaümbermõõdu suhe pole kumbki tervislikus
vahemikus.

Testi lõpus olid minu vastustel põhinevad soovitused dieediks ja trenniks.

Järgmiseks Figuragen Health geenitest, mis nagu nimi ütleb aitab välja selgitada mitmete terviseprobleemide tekkeriske.

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Kofeiinil on suur mõju mu unele. Veel kaks kuud tagasi jõin ma päevas umbes viis tassi kohvi kuigi ma seda absoluutselt ei vajanud (nii nagu ka esimese testi vastused ütlesid), aga ikka jõin. Tänaseks joon ma kohvi vaid hommikul ja seegi on pigem piim kohviga kui vastupidi. Kui meil kohvimasinat ei olnud ja ma üksi kodus olin, siis ma näiteks võisin päevi ilma kohvita olla, sest ma ei viitsinud kohvi teha, Marek alati imestas, kuidas see võimalik on. Selgub, et ma tegelikult ei vaja kohvi, polnudki laiskus, vaid geenid;)

Sinu genee)lise profiili järgi on kofeiini ergastav mõju sulle suurem ning tavaline mõõdukas kohvi tarbimine võib mõjutada Sinu une kvalitee). See tähendab, et kofeiini tarbimine võib põhjustada sagedasemat ärkamist öö jooksul ja vähendada une efek)ivsust. Lisaks mõjutab magamatus Sinu tähelepanuvõimet rohkem kui
teiste geenivariatsioonidega inimestel. Sinu genee)line profiil on seotud kofeiini aeglasema ainevahetusega. Sinu keha vajab kofeiini töötlemiseks rohkem aega, mistõ7u kofeiin püsib Sinu organismis
kauem ja ka kofeiini stimuleeriv toime on Sinu jaoks pikema-ajalisem. See tähendab ka seda, et tõenäoliselt vajad ja talud väiksemat kofeiini kogust.

2. Minu geneetiline profiil on seotud (vist pea kõikide olemasolevate) vitamiini puuduse suurenenud riskiga. A, B6, B9, D – vitamiin, raud, seleen, magneesium… Jah, Marek, sa teed õigesti, et mind hommikuti D-vitamiinidega taga ajad. Võid sinna julgelt juurde lisada kalamaksaõli ja kõik muud olemasolevad vitamiinid. Kaltsium ja luutihedus olid vist suht vähesed, mis selles loetelus korras olid.

Sinu genee)line profiil on seotud D-vitamiini puuduse suurenenud riskiga. Sul on soovitatav D-vitamiini taset veres kontrollida. Hea tervise tagamiseks peab see tase olema 30-40 ng/ml. Ilmselt on Sul vaja D-vitamiini toidulisandina juurde tarbida.

3. Hüpertensiooni suurenenud risk ja suur soolatundlikus. Oleks vist aastaid (mitte vaid paar) tagasi juba pidanud oma geene ja tervist uurima, siis võib olla ei oleks ma kilode kaupa soola endale sisse ajanud ja ei sööks praegu vererõhu rohtusid. Stressi olen ma viimase aasta jooksul kordades vähendanud. Teadlikult. Soola ja vererõhuga hakkasin tegelema paar kuud tagasi.

Sinu geenid on seotud soolatundlikkusega. See tähendab, et sul on genee)lineeelsoodumus kõrgenenud vererõhu tekkimiseks liigsel soola tarbimisel. Sul esineb mitmeid geenivariatsioone, mis on seotud suurenenud riskiga kõrge vererõhu tekkeks. Oluline on järgida tervislikku eluviisi: loobuda suitsetamisest,
ülekaalulisuse korral alandada kaalu, piisavalt liikuda, toituda tervislikult ja vähendada stressi.

Lõpetuseks Figuragen Sport geenitesti vastused, mis aitavad leida sobivamad treeningud, hinnata vigastuste tekkeriske ja taastumisvõimet ning psühholoogilisi eeldusi spordiga tegelemiseks. 

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Geneetiliselt mittesportlik. Ma olen küll noorena spordiga tegelenud, kuid silmapaistvate tulemuste puudumisel ma väga agaralt sellega tegelenud ei ole. Testi vastuste järgi võiks mulle vist kõige paremini sobida jõutreening. OMG.

Sinu geeniprofiil on seotud keskmise vastupidavuse tasemega. Sinu keha reageerib aeroobsele treeningule keskmisel määral. See tähendab, et eeldused vastupidavusaladega tegelemiseks on head, kuid mi6e nii head, kui mõne eri8 heade eeldustega inimese puhul. Tõenäoliselt on sulle omane veidi suurem rasvaprotsent ning selle vähendamine on keerulisem kui nendel inimestel, kellel on soodumus suuremale keha rasvavabale massile, kuid kindlasti ei ole see võimatu. Jõutreeningu tulemusel on Sul lihaskasv suurem ja kiirem kui paljudel teistel. Enamik spordialasid on sulle sobilikud, sealhulgas ka näiteks kulturism ja fitness, eriti kui järgida sobivat toitumiskava.

2. Stressiga toimetulekult muretseja. Ja ma ise olen arvanud, et mul on hea stressitaluvus.

Sinu geeniprofiil on seotud väiksema valulävega ning oled erinevate stressorite suhtes tundlikum. Stressisituatsioonides Sinu võimekus langeb, kuid Sul on jällegiparem kognitiivne võimekus pingevabas keskkonnas.

Testi lõpetuseks olid soovitused mulle sobivatest spordialadest, energiakulust, kehatüübist, praktilised soovitused keha kompositsiooni muutmiseks jne.

Palju õnne! Sul on väga hea geeniprofiil, mis soodustab keha kompos8tsiooni muutmist. Sinu kehamassiindeks aga näitab ülekaalulisust ning eesmärgiks on kehakaalu langetamine. Oluline on mõista, et kehamassiindeks ei mõõda otseselt keha rasvaprotsen8. Suurema lihasmassiga inimesed (näiteks sportlased) võivad sageli langeda ülekaalulisuse kategooriasse, kuigi tegelikult ei ole neil liigset keharasva.

Ma tõin siin testi vastusest välja vaid killukese, sest ilmselgelt ei ole teil huvitav seda lugeda, minu endal aga oi oi kui huvitav ja kohati ka valus, ma tõin need näited siia, et saaksite aimu, mida geenitesti vastused räägivad. Ja nad räägivad palju, väga palju! Ehk siis ma siiralt soovitan teil ka need testid teha. Nagu öeldud mul endal oleks väga hea meel kui ma oleksin neid teste tunduvalt varem teinud, aga samas parem hilja kui mitte kunagi. Veel paar aastat tagasi ei oleks ma uskunud, et ma oma tervisele hakkan niimoodu rõhku panema ja jälgima, mida ma teen, mida ma söön, millised on mu soodumused ja kuidas ära hoida 40+ mammistumist.

Võib olla te ütlete, et testid on kallid. Sellele on mul vaid üks vastus – kallis on see, mis on ümber kaela ja tervisele hinda külge panna ei saa. Klišee? Võimalik. Kuid tõsi. Kniks ja kraaps, geenitestid.ee, mul on esimest korda elus silme ees konkreetsed uusaastalubadused.

NB! Kood EVELIIS15 annab 15% soodustust hinnas.

Nüüd ma nimetan end küll suunamudijaks!

#koostöö

Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.

Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”

Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.

Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.

Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!

Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.

Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.

Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.

Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.

Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.

Kummaline kummikutes kummitus kummitas Maarjamäe lossis

Ida hakkab oma sünnipäevast juba varakult rääkima, nii umbes pool aastat või rohkem, et me ikka teaksime kui olulise sündmusega tegu on ja et me seda maha ei magaks. Mida aeg lähemale, seda olulisemaks muutub üks küsimus – kus? Sel aastal tundus, et olulisemaks küsimuseks on hoopiski “kas”? Kas suurt pidu pidada või teha seda vaikselt pereringis? Kaldusime väikse peo poole ja olime juba Idagi pehmeks rääkinud, kui ühel hetkel tekkis mul üks mõte. Mina poleks ju mina kui ma kõik plaanitud ja selgeks räägitud mõtted peapeale ei ajaks?

Ma ei tea, miks, aga mulle tuli meelde eelmise aasta emadepäev, mille me veetsime Maarjamäe lossis, see oli üks hästi tore päev ja nii ma leidsin end uuesti Ajaloomuuseumi kodulehelt, avastasin, et nad korraldavad ka lastesünnipäevasid ning juba järgmisel hetkel kirjutasin ma neile ning olime paika pannud, et selle aasta sünnipäev saab toimuma just seal. Niimoodi ajab Eveliis asju. Paneb plaani paika, et pidu ei toimu. Ja siis otsustab, et toimub küll. Koos Maarjamäe lossi kummituse jahiga. See tundus nii põnev. Ida arvas sama. Ütles, et ta muidu valiks printsesside peo, aga poisid on kehvad printsessid, ent kummitus peaks kõigile meeldima. “Kui ta sõbralik on,” täpsustas ta. Ma olin üsna kindel, et Maarjamäe lossi kummitus on sõbralik. Sellises lossis ei saa kuri kummitus elada.

Pidu algas Laste Vabariigis ID-kaartide tegemisega. Kuidas sa muidu pääsed riiki, kus kehtib laste võim! See on selline kummaline vabariik, mis asub maakera laulupoolusel Niks-Naksi maailmajaos Ilusa Hallmere ääres, naaberriikideks Vigurjas Vahvariik ja Tasamõurikute Rõõmuriik, kus osad elanikud on pärit Südaaniast ja räägivad Lüvi keeles, teised elavad puu sees kapis ja räägivad igavuse peletamiseks idiprugat, see on vabariik, kus Mann Unistaja on üks president, aga kus presidendiks võib saada igaüks. Üks teistmoodi riik, mis kindlasti väärt külastamist. Peaasi, et õige ID-kaart kaasa saab!

Mis mulle hästi meeldib Laste Vabariigi juures on see, et see on justkui tavaline mängutuba, kus saab ronida ja turnida ja joosta ja liumäest alla lasta, aga et seal on olemas ka hariv pool. Tihti on nii, et kui öelda sõna “hariv”, siis hakatakse kartma, et see on igav. Mkm, vähemalt siin muuseumis seda kartma ei pea. Muidugi sõltub ilmselt palju ka ürituse läbiviijast. Siin kohal tahaksin ma teha etteruttavalt suure kummarduse ja aplodeerida Annelile, kes meie seltskonda läbi ajaloo kummituseni juhatas. Meie seltskond on parajad marakratid ja oskus nad ennast kuulama panna, kooris vastata, kõike kaasa teha, uudistada ja uurida ning huvi ja pinge säilitada – see on oskus omaette.

This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02855.jpg
This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02864.jpg

Kummaline kummikutes kummitus, kes Maarjamäel ringi kummitas, hakkas vist kärsituks muutuma ja nii hakkas lossi teisest otsast kostma hääli, mis andsid aimu, et ta tahab, et ta üles leitakse. Muidugi võisid need hääled tulla ka teistelt lossi külastajatelt, sest lossidega on selline lugu, et täpselt ei saa aru, kust need helid tulevad ja kes neid teeb. Ainus viis teada saamiseks oli alustada kummituse jahiga. Kummitus oli muidugi kaval. Kõige peal krigistas uksi ühes toas, siis teises nurgas, siis jättis mulje, et tegu on muuseumi külastajatega ja et teda pole üldse olemas ja lõpuks meelitas kõik lapsed suurde saali, pani ukse lukku, lasi tuled kustu ja…

Hakkas hirmus?

Ärge kartke, ma ju ütlesin, et sellises lossis, kus vanasti asus ka suhkruladu, ei saa elada kuri kummitus. Kummitus kustutas tuled, et temast ja lossi ajaloost tehtud filmi oleks parem vaadata.

Siis kadus kummitus jällegi jäljetult. Tuled läksid tagasi põlema ning oli näha, et kummitus oli pimeduse katte all samal ajal kui kõik filmi vaatasid lastele mõned tegevused organiseerinud. Ilmselt ikka selleks, et aega võita, lapsed maha raputada ja end paremini ära peita. Lapsed ei pannud seda pahaks. Kilgete ja rõõmuhüüete järgi võis järeldada, et neil oli vägagi lõbus!

Lossi kummitus oli selline kummaline kuju, et ise e tahtnud, et lapsed ta kohe üles leiaksid, aga siis kui lapsed liiga kauaks olid tast maha jäänud ja teiste tegevustega hõivatud , hakkas ta jälle kärsituks muutuma ning meelitas lapsi mööda lossi edasi liikuma. Juhatas nad läbi ajaloo järgmisse ruumi, kus esmalt sai nähtamatu tindiga talle, sõbrale või iseendale sõnum kirjutada ja siis andis lastele ka väikese vihje, mille abil talle lähemale jõuda.

Kuidas lugeda vihjet, mis on kirjutatud nähtamatu tindiga? Päris tobe on ju vaadata tühja paberilehte, kus peaks olema midagi kirjas, aga kuidagi ei näe lugeda. Sellisel juhul tuleb appi triikraud. Kes veidike vanemad on, need ehk mäletavad ise ka, et nähtamatu tindiga kirjutatud tekst tuli välja kui sellest kuuma triikrauaga üle käia. Ja kui nähtamatut tinti ei juhtu olema, sest no teate küll, see on ka sama defitsiitne värk nagu nähtamatuse pulber, siis saab piimaga ka salakirju kirjutada.

Kummituselt saadud vihje pani meid sokke otsima ja juhatas meid niimoodi lossitornini, kus oligi väidetavalt kummituse kodu.

Kui lossitorni jõudes olid lapsed esialgu ikka veendumusel, et kummitusi ei ole olemas ja hääled, mida me kuulsime, olid lihtsalt maja hääled, siis lossitorni trepi all hiirvaikselt kuulates tuli tornist liiga kummalisi hääli, nii et ikka natukene kiskus kahtlema. Muidugi oli jälle võimalik, et see kõik oli kaja nendest helidest, mida me olime kuulnud selle salapärases kohvri, mille me sealt trepilt leidsime, seest, aga kindel ei saanud enam milleski olla. Kummitus võis lossitornis päriselt olemas olla ja ootas seal.

Korraks läks lastel meelest ära, et lossi kummitus on ju sõbralik ja natukene hakkas hirmus ka, aga seda vaid korraks. Siis tuli meelde, et siin lossis on hea kummitus ja kõik julgesid lossitorni uudistama minna. Kas me seal lõpuks kummitusega ka päriselt kohtusime või viskas ta meile mõne vimka, seda ma teile ei ütle. Muidu ei ju enam põnev kui ise sinna satute!

“Aitäh, emme, see oli maailma parim sünnipäev!” ütles Ida peo lõppedes ja kallistas mind. Selle põhjal võib vist öelda, et mitte vaid mina ei pidanud kummituse jahti äärmiselt meeleolukaks ja lõbusaks. Veelkord aitäh Annelile ja Ajaloomuuseumile ning muidugi kõikidele sõpradele, kes kohal olid.

*Kuigi pidu toimus koostöös Ajaloomuuseumiga, siis on raske seda otseselt koostööpostituseks nimetada, sest koha ja peo valisime me ikkagi ise oma huvide ja soovide järgi, lihtsalt saime Ajaloomuuseumi poolt selle sünnipäevakingina soodsamalt.

“Ma olen sama vana kui tema, aga selline tädi küll välja ei näe.”

#koostööpostitus

Iga jumala kord kui ma julgen öelda, et peeglist vaadates ei näe ma 40-aastast, pean ma ühest või teisest kohast lugema neid samu kommentaare, mida ma olen aastast aastasse enda kohta lugenud. Noh neid “tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada”, “Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe”, “Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.” .

Jube tüütu, seda enam, et ma võin selgitama jäädagi, et ma ei pea silmas seda, et näen 20aastane välja (ma ei ole pime eksju!), vaid seda, et ma ei näe peeglist täiskasvanud naist. Teate küll, sellist, kel kõik s..t together on. Vaatan mõnikord teisi omavanuseid ja nad tunduvad nii täiskasvanud, asjalikud ja siis olen mina. Nii et ma jätkuvalt ei näe peeglist 40-aastast. Aga. Ma olen neile ülaltoodud aastast aastasse korduvatele kommentaaridele siiski tänulik, sest ilma nendeta ei oleks ma aru saanud kui väsinud ma viis aastat tagasi tegelikult välja nägin. Ma ise ei näinud seda ja kui Marekilt olen hiljem küsinud, et miks ta mulle ei öelnud, et väsinud olin, siis ta vastab, et tema jaoks olen ikka ilus olnud (mhm, ta vahel ikka oskab päriskomplimente ka teha). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Ütle veel, et “õelates kägudest” kasu ei ole. Mõned uuemad jälgijad-lugejad on mult küsinud, et miks ma botuliinisüste tegema hakkasin. Mul on neile üks vastus. See pildivõrdlus. Ülemisel pildil olen ma 2015.aastal. Alumisel on suvaline rongiendel 2019.aastal (kuus kuud peale täitesüsti tegemist!). Ei tohiks enam küsimusi olla, eksju.

Geene ei süüdista, mu perekond on täis imeilusaid naisi. Neid geene kannan ma küll uhkusega edasi.

Minu puhul saab rääkida neljast faktorist: stress, probleemid, magamatus, depressioon. Need tegid oma töö ja (minu enda arvates) suht üle öö nägin ma tõesti oma vanusest kümme+ aastat vanem välja. Muidugi olen ma kindel, et päevitamine, solaarium ja suitsetamine (kohati on täitsa veider mõelda, et veel kaheksa aastat tagasi ma suitsetasin ja olin seda teinud oma 20.eluaastast või isegi varem) ei ole ka kasuks tulnud.

Ühesõnaga. Kõik see kombo kokku andis ülaltoodud tulemuse ning 2018.aastast olen ma käinud oma otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas ning peale silmalaugude korrigeerimist on see parim otsus, mis ma teinud olen. Ma jäängi seal käima ja Medemist kiitma, sest sealne teenindus, suhtumine ja loomulikult tulemused on (IGAL PROTSEDUURIL!) võrratud. Nad oskavad oma asja.

@estonianwithabackpack konto varastati ära, ma ei tea, kas saan selle tagasi. Kui tunnete mu IG elust puudust, siis – @hippie.hippie.milkshake on mu uus konto.

Koostöö Medemisega on mind nii palju muutnud. Esmalt loomulikult välimuses, kuid see on andnud mulle nii palju sisemist enesekindlust ja rahulolu juurde. Ma olen end küll alati üsna enesekindlana tundnud, kuid peale seda koostööd olen ma nagu uuesti sündinud (ahh, mis vahva klišee!). VÄGA enesekindel ja iseendaga rahul. Isegi 14+ kilo ülekaalu juures.

Maakas

Reklaampostitus

Paar aastat tagasi sain ma Saksamaal messil tuttavaks ühe suunamudijaga – Trendnomad´iga. Me rääkisime mitu tundi keeltest, tema poola keele eripäradest, mina eesti keele eripäradest, me rääkisime kultuurist, trendidest ja loomulikult sisustusest, mis meid üldse kokku viiski samale messile. Sel aastal kohtusime me uuesti Stockholmi messil (lausa veider mõelda, et veel veebruaris oli maailm tavaline, tundub nagu nii ammu aega tagasi kui reisida sai ja kõi messid veel toimusid). Istusime temaga pingil, jõime kohvi ja leppisime kokku, et järgmine kord joome me kohvi koos New Yorgis. Tema unistus oli sinna elama minna, mina unistus oli sinna töö pärast. Me mõlemad tunnistasime, et meile meeldib suurlinna melu. Kui mul paar aastat tagasi oli võimalus käia Chicagos, siis ma lihtsalt ahmisin kõike seda endasse. Kõik oligi nagu filmis. Suurem kui elu. Ma tahtsin sinna tagasi enne kui olin saanud lennukile istuda, et koju sõita. Ühel päeval me joome Trendnomadeniga New Yorkis kohvi. Tema elab seal, mina naudin tööreisi ajal üht vaba päeva.

Samas pean ma ka tunnistama, et tegelikult elab minu sees täitsa maakas. Selline maakas, kes ei naudi mitte midagi rohkem kui päikesetõusu ja – loojangut heinamaal või kohaliku järve ääres, lihtsalt taevast ja pilvi ning vaikust nautides. Loodus teeb terveks. Isegi kui haige ei ole.

Ma olen maakas.

Ma ei pea silmas, et selline maakas, kes ärkaks kell neli, et lehma lüpsta ja rassiks varahommikust hilisõhtuni õues, sest nõnda see rikkus majja toodi. Ma olen nagu eluterve pohhuist, ma ei punnita nii, et ninast veri väljas. Ma ei usu, et “Tee tööd, siis tuleb ka armastus.” Ma usun et, eelkōige peab oma elu armastama ja nautima, muidu pole üldse pointi. Ma olen maakas selles mõttes, et ma naudin maal elamise võlusid. Seda vaikust, seda võimalust olla omaette, ilma kellegi etteheitvate pilkudeta, lihtsalt olla, looduse rüpes.

Norras hytta´s elades sain ma aru, et on olemas selline asi nagu lihtne luksus. Ärkad hommikul üles, keerad end sooja pleedi sisse, võtad kaasa kohvikruusi ja istud paadisillale vaikust nautima. Õhtul kordasid sama tegevust, aga kohvikruusi asendasid šampanja klaasidega ja serveerisid õhtusöögiks krevette ja krabisid. Lihtne luksus! Ja mis luksus need mereannid Norras olid. Odavam kui võileiba süüa. Ma mäletan ka seda kui ma stipendiumi sain kunagi ammu ja paar nädalat Trondheimis elasin. Ma olin tol ajal õudne shoppahoolik. Hoidsin söömise arvelt kokku, et saaks rohkem ostelda. Ja mida ma sõin? Krevette. Istusin oma odavas hotellitoas või jalutasin vee äärde, et nautida päikseloojangu peegeldust ning sõin krevette. Lihtne luksus. Mulle meeldib see konseptsioon.

Muidugi ei ole meil enam oma privaatset paadisilda ja vaadet mägedele ja järvele, kuid see ei vähenda võimalust nautida lihtsat luksust ka siin. Mitte keegi ei keela mul õhtul peale tööpäeva võtta kaasa oma tekki ja patja ja kohvikruusi ja raamatut ning nautida loodust. Nii nagu me tegime seda Norras. Ma olen sellest puudust tundnud, kuid koroonas on ka midagi head – ma olen taasavastanud oma elupaiga ilu. Tasub vaid silmad lahti teha.

Ma muidugi ei tea, mida võisid mõelda teised, kes samamoodi järve ääres sooja suveilma 5.oktoobril nautisid, kui ma oma tekid-padjad paadisillale lahti laotasin, aga mida nad hullu ikka said mõelda. Ja on sel tähtsust? Hea, et ma veel madratsit kaasa ei tassinud. Mul on hea madrats ka olemas. Head madratsid. Mitmuses.

Kood EVELIIS annab allahindlust 100€ mis tahes Napsie madratsilt. Soodustus kehtib kuni 12.10.

Tätoveeringu eemaldamine – kui hirmus tegelikult?

Koostööpostitus

Ma usun, et peale seda postitust ja mu tätoveeringu nägemist ei ole kellelgi enam küsimust, miks ma seda eemaldada tahtsin. Ainus küsimus saab veel olla, miks ma seda varem ei eemaldanud. Vastus on lihtne – ma kartsin, et see on valus. Kui ma lõpuks siis ikkagi julgesin end kokku võtta ja tätoveeringut eemaldama minna, kartsin ma päriselt. Mida lähemale ma Medemise kliinikule jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. Peopesad hakkasid higistama, süda kiiremini lööma ja ma mõtlesin endamisi, et aga mis siis saab kui ongi nii valus, et ma pean poole protseduuri pealt karjuma “stop”. Mis siis sellest “küpsist söövast kuradikesest” mu seljal saab?

Ma olen Medemise teenuseid kasutanud (vist juba) kaks aastat ja tegelikult ma tean, et usaldan, et professionaalide kätte ning kartusteks pole absoluutselt põhjust, kuid seekord olid mu hirmul ikka suured silmad. Isegi siis kui protseduuri läbi viiv õde kinnitas, et kui olen käinud IPL fotonoorenduses, siis ei tohiks ma seda protseduuri üldse karta, olin ma ikka veel skeptiline. Muidugi tahan ma siinkohal jälle kiita nahakliiniku professionaalset käitumist ja suhtumist oma töösse – nad selgitavad enne protseduuri üksikasjalikult läbi, mis ees ootab, mis järgneb, kuidas paranemine läheb, kaua aega võtab ja millega tuleb arvestada. Minu jaoks on see hästi oluline.

Protseduurituppa minnes ja lauale kõhuli heites oli mul tunne nagu ma läheks sünnitama. Kõik see tõi meelde nii palju mitte kõige meeldivamaid mälestusi ja ausalt, mul laual pikali olles võdisesid hirmust isegi tuharalihased. Tagasi vaadates täitsa naljakas mõelda.

Minu suurimaks (ja meeldivamaiks) üllatuseks sain ma teada, et protseduur kestab vaid kümme minutit. Sisestasin endale, et selle elan ma ikka üle ja ootasin, millal pihta hakkame esimese osaga. Esimese osa käigus töödeldakse nahka spetsiaalseFracTat laseriga, mis tekitab naha sisse mikroaugukesed. Tänu neile pääseb laserkiir järgmises sammus kergemini ja kiiremini sügavamale nahakihtidesse. See tähendab kliendi jaoks, et tal läheb tätoveeringu eemaldamiseks vaja vähemkordusprotseduure – iga korraga pääsetakse laseriga sügavamale ja protseduur on tõhusam kui teiste vanemate laseritega

Kõige ebameeldivam selle osa juues oli “äärmiselt kõva ebameeldiva toksiva heli”, millega mul paluti arvestada. Olete Taska filme vaadanud? Need algavad nii, et mees taob kirkaga kive, eksju? Vot täpselt samasugune see heli esimesed kaks minutit oligi. Ei saa öelda, et oleks kõige meeldivam heli tõesti, kuid ma olin valmis tunduvalt ebameeldivamaks heliks ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud, et tegu on heliga, mis kostab siis kui kalju sisse avaust puurima hakata. Valu oli vaevu tuntav. Kokku kestis see kõik umbes kaks minutit, sellele järges mõnus jahutav kompress.

Teine osa protseduurist oli juba tunduvalt vähem hirmutav, sest ma teadsin, et midagi hullu mind ees oodata ei saa. Tegelikult oli just see osa see, mis oligi ehk kõige tuntavama valuga, aga siiski ei julgeks ma seda nimetada valuks, pigem ebameeldivustundeks. “Öelge, kui teil on pausi vaja!” julgustas mind protseduuri läbi viiv õde ning juba järgmisel hetkel ütles ise, et nüüd ootab ees viis minutit pausi. Korraks jõudsin mõelda, et kas ma jätsin mulje, et mul on valus või ta kartis, et mul on valus, tegelikkus oli see, et teinegi osa sai läbi enne kui ma aru sain.

Kolmas osa protseduurist oli päriselt selline, et ma ei saanud enam arugi, et keegi midagi mu naha kallal tpimetab. Okei, liialdan natuke, muidugi ma tundsin, et keegi midagi teeb, aga ma kogu aeg mõtlesin, et millal ma siis päriselt midagi tundma hakkan, mingit torkimist nagu eelneva kahe osa juures. Enne kui jõudsin midagi tundma hakata, oligi selleks korraks kõik. Täiesti uskumatu kui ilmaasjata ma olin hirmu tundnud ning tätoveeringu eemaldamist edasi lükanud aastaid. Teate kui elevil ja hea meel mul on, et ma lõpuks ometi olen sellest tätoveeringust vabanemas?

Ma ütlen vabanemas, sest ühest korrast ei piisa. Tätoveeringu täielikuks eemaldamiseks on vaja keskmiselt 3-6 korda, vahel rohkem. Minul on järgmine aeg pandud detsembrisse, sest protseduuride vahele peab jääma 6-8 nädalat. Segasel koroonajal on hea teada, et isegi kui peaks juhtuma, et ei tohi kliinikuid külastada ja protseduuride vahele tekib pikem paus, siis sellest ei juhtu midagi.

Aa, ja laseriga ei saa eemaldada mitte vaid koledaid tätoveeringuid, vaid ka püsimeiki. Ma olen alati mõelnud, et kes julgeb endale püsimeiki teha. Jah, mugav kindlasti, aga kujutate ette kui lainerijoon läheb viltu ja peaks terve elu sellise asjaga elama. Hea on teada, et ka sellised asjad eemaldada saab.Täiesti ulme mu meelest, mida kõike tänapäevase tehnoloogiaga teha saab.

Ühesõnaga kui teil on ka mõni nooruse lollus nahal ja olete mõelnud, et võiks eemaldada, aga pole julgenud nagu mina, siis võin nüüd omal nahal (hehhee, mis sõnamäng!) öelda, et protseduur on tõesti kiire ja valu vaevu tuntav. Hea uudisena on mul teile pakkuda ka sooduskood “EVELIIS10” annab tätoveeringu eemaldusest -10% kuni aasta lõpuni. Kui kohe alustada, saate koodi kolm korda kasutada.

Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda siit.

Mõned olulised punktid, mida on hea teada enne eemaldamist:

  • Tavaliselt läheb vaja vähemalt 3 protseduuri, vahel ka 5–6 protseduuri või rohkem.
  • Protseduuride vahele peab jääma vähemalt 8 nädalat.
  • Kuna suure osa tööst teeb ära keha immmuunsüsteem, saavad tugevama tervisega inimesed kiiremaid ja paremaid tulemusi.
  • Protseduuri ei tohi teostada antibiootikumravi ajal, viimase tabletti võtmisest peaks mööduma 2 nädalat..
  • Vastunäidustusteks on onkoloogilised haigused, kroonilised põletikud kehas, keloidarmid, aktiivne herpes.
  • Tätoveeringut ei saa eemaldada päevitunud, pruunilt nahalt. Päevitamisest peab olema möödas vähemalt 2-4 nädalat. Enne protseduuri ja pärast seda ei tohi kasutada ka isepruunistavaid kreeme.
  • Raseduse ja imetamise ajal protseduuri ei teostata.

Pekingi kana, tätoveeringud ja hirm

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb minna tagasi alloleva pildi tegemise aega ehk aastasse 2001, mil ma olin saanud stipendiumi Oslo ülikooli ja elasin kolm kuud Oslos koos oma host-õega Rotary vahetusõpilasaastast. Me olime mõlemad 20-aastased. Te ju mäletate, mida see vanus tähendab? Pidusid, rumalaid otsuseid, veel pidusid ja veel rumalaid otsuseid. Üks neist on just alloleval pildil. Tätoveeringud.

Ma isegi enam ei mäleta, kust meil see mõte tuli, aga ühel laupäeval ärkasime me üles ja mõtlesime, et kuule täitsa lahe oleks ju ning juba mõned tunnid hiljem vedasime me end ühte lähimasse tätoveerimissalongi. Tätokad olid kallimad kui me olime eeldanud, aga kui juba kohale sai tuldud, siis ära ka ei tahtnud ilma minna. Ma mäletan täpselt, et minu oma maksis 500 NOK´i ja kui praegu on see ca 50 eurot suht kommiraha, siis tol hetkel oli see 1/4 mu kuustipendiumist. Üsna kitsas summa, millega Norras ära elada, eriti kui sealt 500 raha tätoka peale ära raisata. Aga tehtud see sai. Valisin sealt kõige odavamate tätokate lehelt enda arvates ühe kõige ilusama ning otseloomulikult lasin selle teha alaseljale. Korralik trampstamp eluks.

Hiljem olen ma seda tätoveeringu tegemist korduvalt kahetsenud. Mitmel põhjusel. Esiteks, ma ei ole tätoveeringuinimene. Mulle ei meeldi tegelikult tätoveeringud üldse. Ei endal ega teistel. Mul on muidugi tuttavaid, kel on armsad tillukesed tähendusega tätoveeringud, kuid need popid ülekeha-tätoveeringud ei ole absoluutselt minu teetassike. Ma ei mõista kedagi hukka, oma keha, oma otsused, lihtsalt mulle ei meeldi (kui mu arvamus midagi muutma peaks). Ja kuigi ma olen arvamusel, et inimesi ei tohiks nende välimuse ja hobide pärast hukka mõista, pean ma olema aus ja ütlen, et mõistan, miks see mees lasteaias õpetajana töö kaotas.

Teiseks on mu tätoveering tähenduseta, see on lihtsalt reaalselt kõige mõttetum tätoveering ever. Kes teab, võib olla olen ma viimased 19 aastat käinud ringi seljal punane roos (mhm, mhm!) + võimalik, et hierogfüüf, mis tõlkes võib tähendada “Pekingi kana”. Või siis “ingi ka” või muud lühendit sellest õnnetust kanast, sest ega see seal seljal päris hieroglüüfi mõõtu ka välja ei anna. On selline poolik.

Kolmandaks on see aja jooksul nii tuhmunud, nii et lisaks sellele, et see on mõttetu, on see ka kole. Kuna see on sellise koha peal, kust ma ise seda väga ei näe, siis 90% ajast mul ei ole meeleski, et see mul olemas on. Küll aga pean ma 90% sõprade-tuttavatega spaas/ujumas käies leidma hüüatusele “oi, sul on ka tätoveering, me ei teadnudki!” leidma vabandusi, et keegi ei arvaks, et ma 39-aastaselt olen 10-aastasel ja/või pimedal lubanud oma alaseljale tramp stamp´i teha. Olete valmis seda kaunitari nägema?

Siit see tuleb! Daamid ja härrad, saage tuttavaks – minu “ngi ka” + roos.

Olete naermise lõpetanud?

Et asja natuke ilusamaks teha, siis alguses sai see tätoveering komplimente, see oli midagi uut ja huvitavat, lausa metsikut, sest ega neid tätoveeritud tüdrukuid tol ajal kuigi palju ei olnud (kui nad just ei olnud mootorratturid või mõne alternatiivse elustiili esindajad). Uskuge või mitte, aga seda peeti isegi seksikaks ja ma näitasin seda rannas ikka uhkusega. Mida aeg aga edasi, seda rohkem see mind häirima hakkas. Iga kord kui keegi hõikas “oi, sul on ka tätoveering” tahtsin ma peaga vastu seina joosta. Mu sõbrannad teavad, et ma olen selle tätoveeringu eemaldamisest või üle tegemisest juba aastaid rääkinud. Ma arvan, et isegi üks kümme aastat.

Miks ma sellega midagi ette ei võtnud?

Ausalt puhtast hirmust valu ees. Medemis kliinik kutsus mind tätoveeringu eemaldamisele juba ammu. Alguses olin ma “jah, muidugi, teeme ära!”, aga siis sai jälle hirm valu ees võitu ja kuna igapäevaselt ta mul silma ees ei ole, siis otseselt ei seganud ka. Marek oli harjunud, väitis ju, et teda ei häiri, et ma meeldin talle sellisena ka. Nii ma seda tätoveeringu eemaldamist edasi lükkasingi. Kuniks ma paar nädalat tagasi end duši alt tulles peeglist oma soengut vaatasin tagant poolt vaatasin ning paratamatult ka tätoveeringut märkasin. Pagan, see oli ikka kole kui öö. Kolm minutit hiljem kirjutasin ma Medemisse, et küsida, kas nad ikka veel on sellest tätoveeringu eemaldamise koostööst huvitatud. Minu rõõmuks ja hirmuks nad olid.

Mida lähemale protseduuri kuupäev tuli, seda rohkem ma kartma hakkasin. Nagu kohe päriselt. Marek ei teinud asja lihtsamaks. “Oot, mis nad nüüd siis hööveldavad sul naha maha sealt või lõikavad ära selle või?” küsis ta. Aitäh, mees! Ma niigi olin poolenisti põnnama löönud ja sõnad “hööveldama” ja “lõikama” ei kõlanud kuigi julgustavalt. Auto ära parkides ja Medemise poole kõndides, tundsin ma päriselt, et ma kardan. Aga mis siis kui on väga valus? Mis siis kui ma valust kedagi jalaga löön? Või kartma hakkan ja loobun? Või… Mul käis peast läbi sada mõtet ja hirm aina kasvas. Hirm ei läinud vähemaks ka konsultatsioonilaua taga istudes, kuigi protseduuri läbi viiv arst kinnitas, et see on valutum kui IPL fotonoorendus, mis mu meelest ei olnud üldse valus, pigem kohati ebameeldiv, ja ma sisestasin endale, et see ei saa kuidagi olla hullem valu kui sünnitus. Ja selle olen ma ometi üle elanud. Lisaks teadsin ma ju ka, et usaldan end oma ala professionaalide käte alla, nii et mida karta .

Ometi läksid mul lahti riietades ja protseduuri oodates peopesad higiseks.

Aga ma olin endaga rahul. Ma olin oma hirmu ületanud. 19 aastat hiljem olin ma sellest nooruse lollusest lahti saamas. Guri, mu host-õde, pidi tätoveeringu tunduvalt varem eemaldama. Kui ta vanemad sellest teada said, lubasid nad ta pärandusest ilma jätta. Sellest pärandusest ilma ei oleks tahtnud jääda.

Kuidas siis tegelikult oli? Oli tunne nagu oleks piinariistal olnud või ei saanud suurt arugi, et midagi tehti? Kirjutan kohe varsti sellest eraldi postituse. Püsige lainel!

Kokkusattumused

Reklaampostitus

Kas teie usute kokkusattumustesse? Mina usun. Need ei pruugi olla mingid suured asjad, aga tillukesed juhused, mis panevad mind mõtlema, et kuidas ja miks asjad juhtuvad.

Paar nädalat tagasi otsustasin ma vahelduseks autota Tartusse minna, et vaataks lihtsalt bussis filmi või loeks raamatut. Ostsin bussijaamas just pileti ära kui sõbranna kirjutas, et ta läheb autoga Tartusse. Samale peole kuhu mina. Loomulikult müüsin ma pileti tagasi ja läksin temaga, sest no transport kohe ukseni ja üldse The Maiki on minu üks ägedamaid sõbrannasid. Jah, see on seesama Maiki, kellega me absoluutselt läbi ei saanud kuniks olude sunnil jäime kahekesi kolmandat sõbrannat (seda, ühist, kelle pärast me üldse ka ühte seltskonda sattusime aegajalt) ja avatasime, et me tegelikult oleme mõlemad täitsa ägedad. Ma isegi ei mäleta enam, miks me üksteisele ei meeldinud vanasti. Aga mitte Maikist ei tahtnud ma seekord rääkida, vaid kokkusattumustest.

Nagu te teate on meil uus koer. Selline pisike 70-kilone 8-kuune taskukoer Dexter. Ta sööb päris palju ja vajab ka eritoitu, sest selgus, et pisikoer on sensitiivse kõhuga. Sõna “eri” koeratoidu ees aga tähendab dollarimärke silmade ees. Siit hakkab hargnema kokkusattumus. Räägi inimestega! Rääkisime sõbrannaga autosõidul koertest ning sain teada, et sõbranna näiteks tellib oma koerale toidu Saksamaalt. Sellisest poest nagu Zooplus. Hiljem sain ma loomulikult teistelt koeraomanikelt teada, et see on vana hea teada tuntud pood, kust tellida, aga minu jaoks oli see uus info. Kasulik. Vaatasin kiiruga, et hinnavahe ühel konkreetsel toidul oli 20 eurot. See on päris suur summa kui aasta peale kokku lüüa ja võtta arvesse fakti, et see on midagi sellist, mida ma pean iga kuu ostma, mitte ei ole tegu luksuskaubaga, mida võib ja ei või osta.

Kaks päeva peale selle avastuse tegemist võttis minuga ühendust OstaEu.ee kaupade kohaletoimetamise platvorm. Otseloomulikult tekkis mul eestlasena esimese hooga segadus nimega, ajasin selle sassi ühe teise veebikeskkonnaga ja hakkasin enne koostöö vastuvõtmist uurima, kuidas ma neile kasulik saan olla. Sain kiiresti oma segadusest aru ning selgeks, et tegu on millegi muuga – OstaEU on kaupade kohaletoimetamise platvorm,kus pakutakse võimalus tellida erilisi tooteid samal ajal raha kokku hoides. Aga mis kasu mul sellest on?

Tuleme tagasi Maiki ja Zooplusi juurde. Kokkusattumuse juurde. Poodide nimistus oli ka seesama kõnealune lemmikloomapood ehk siis automaatselt tekkis mul suurem huvi platvormi vastu. Kui ma niikuinii olin sellest poest tellimas, siis miks mitte teha seda läbi koostöö ja läbi uue huvitava platvormi.

Osta.eu eelised?

  • Kättetoimetamine Saksamaalt, Poolast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Leedust ja Itaaliast. Kaubad, mille mõõtudele ja kaalule ei ole piiranguid, toimetatakse meie Saksamaa, Poola, Inglismaa, Prantsusmaa, Leedu ja Itaalia ladudesse kõigist antud riikide e-poodidest ja ka nende naaberriikide e-poodidest, kust Eestisse ei tarnita.
  • Kiire kohaletoimetamine. Sinu ostud toimetatakse kohale 2-5 tööpäevaga.
  • Turvaline ja lihtne kasutamine. Igal kasutajal on kaupade tellimiseks unikaalne kasutajanumber (ID). Kaup on kindlustatud kogu tarneteekonna vältel kuni Eestisse jõudmiseni. Saadetised sisestatakse süsteemi ja kasutaja saab konto oleku muutusi jälgida. Oleku muutumisest teavitatakse kasutajat e-posti teel.
  • Tellimuste liitmine. Telli kaupu erinevatest veebipoodidest – me liidame Sinu saadetised üheks kokku ja nii maksad ainult nende kogukaalu eest.
  • Tarne hind. Osta.eu platvormi kasutades säästad märkimisväärselt. (20 eurot kokkuhoidu koeratoidult, mäletate!)
  • Kaupade hind, originaalsus ja kvaliteet. Saad kõike odavamalt osta, kuna tänu suurele konkurentsile ja laiale valikule on kvaliteetne originaalkaup oluliselt odavam kui Eestis. Samuti saad valida ja osta niisuguseid kaupu, mida Eestis saadaval pole.

See viimane on ka minu jaoks teine oluline punkt, miks oma oste läbi Ostaeu.ee teha. Ma olen nimelt ka jõudnud punkti (tänu beebikoerale), kus mulle tundub, et elu ilma robottolmuimeja/põrandapesumasina ei ole miski elu. Eestis on nende masinate hinnad mu meelest (ja tänu lugejate arvamusele) absoluutselt jaburad. Aga kuidas kõlab kui selle saaks endale soetada kuni -60% soodsamalt kui see, mida Eestis pakutakse? Hästi? No vot.

Naeratuste pood. Ja mitte ainult

Võib olla te olete aru saanud, et ma ei ole suurem asi poodleja, selle klassikalises tähenduses, et viitsiks nädalavahetusel minna ostukeskustesse, ma püüan neid päriselt vältida nii palju kui võimalik (jäin praegu mõtlema, kas ma sel aastal üldse olengi mõnes ostukeskuses käinud). Samamoodi olen ma üsna kehv netiostleja, kuid karantiin muutis natukene seda ning nii mõnedki eluks vajalikud (ja mõned mittevajalikud) ostud said tehtud diivanil istudes. Nii sattus mu feedidesse päris palju erinevate netipoodide reklaame, sealhulgas ka iSmile e-pood, mis mulle kohe seostus hammaste valgendusega. Ma olin küll paar korda mõelnud, et võiks vahelduseks proovida hambaid valgendada, kuid siis jälle käega löönud, sest mis mõte, eksju, kui ilmselgelt vajaks mu hambad esmalt hoopis breketeid.

Seepärast ma esimese hooga mõtlesin ka viisakalt nende hilisema koostööpakkumise tagasi lükata, sest mis hammaste valgendamise reklaamija mina olen, kuid viskasin siiski e-poele pilgu peale ja üllatusin, et polegi vaid hammaste valgendusega seotud pood, vaid täitsa soliidse ilutoodete ja kosmeetika valikuga pood. Mu meelest (sotsiaal)meedia keskendub liiga palju ideaalsuse poole püüdlemisele, kõik peab olema ideaalne ja veatu, aga elu ei ole ideaalne ja veatu, ka inimesed ei ole ideaalsed ja veatud, nii et mõtlesingi, et aga miks mitte ei või mina testida hammaste valgendamist. Võin küll. Ja täpselt seda ma tegingi.  Palusin endale komplekti saata, et oma tagasiside tootele anda.

Alustame algusest. Mul on alati selliste koduste komplektide kasutamise suhtes väikene eelarvamus. Mitte otseselt toodete suhtes, vaid selle suhtes, et ma ei saa nendega hakkama. Ma olen paras kobakäpp. Nii ka selle komplektiga tundsin ma end korraks nagu kobakäpp. Alguses ei saanud ma  aru, kuidas kapad peaksid hammaste kuju võtma. Panin küll kuuma vette, aga mitte midagi ei juhtunud, kaks katset hiljem sain aru, et vesi ei olnud lihtsalt piisavalt kuum (no ma kartsin, et panen kapad liiga kuuma vette ja nad sulavad ära:D). Edasi ei saanud ma aru, kui palju geeli peaksin ma panema (kartsin, et panen liiga palju ja panin vist liiga vähe). Igaks juhuks guugeldasin ka videosid selliste komplektide kohta, sest päriselt mul on kombeks asju valesti teha. Muidugi tundsin ma end peale videote vaatamist nagu idioot, sest juhendis oli kõik väga lihtsalt ja loogiliselt, samm sammult kirja pandud, et isegi minusugune ei saa eksida, aga noh…Mina.

30 minutit hiljem olin ma reaktsiooniga, mida ma ka Instastory’s jagasin. Täiega läksid hambad valgemaks. Kui ma peale protseduuri ütlesin, et hambad ei olnud hellad, siis pean siiski mainima, et õhtuks natukene olid (võrreldes ribadega muidugi absoluutselt mitte eriti, aga siiski ei julge öelda, et üldse ei teinud hellaks). Igatahes vaatan, kas järgmise korraga lähevad hambad siis veel heledamaks (just tagumised, kuhu mu meelest liiga vähe geeli panin). Enda peal ära katsetatud ja julgen soovitada. Komplekti leiate siit.

107533795_417496719223995_8533353977623091027_n

Teiseks valisin ma endale katsetamiseks kollageenijoogi Swedish Nutra, mille kohta ma veel hetkel ei saa öelda isikliku kogemuse põhjal, kas see toimib, aga mu ootused on kõrgel ning ei saaks olla paremat hetke kui praegu, et katsetada selle toimimist. Mul on alati olnud hästi tugevad küüned, ei ole neid rikkunud ei geelküüned, kangasküüned, geellakid, kuid kui nüüd suvel otsustasin küüntele natuke puhkust anda, pidin ma südamerabanduse saama, millises seisukorras mu küüned olid. Need olid (on) paberõhukesed, murdusid ja pragunesid nii madalalt, et ma ei saanud neid isegi ühtlaseks viilida. Instastory’s näitasin neid imelisi naiselikke küüsi ka, ei ole just midagi sellist mida uuesti näidata, kuid luban teile, et kui kuur läbi, näete enne ja pärast tulemust.

Mulle endale sobib hästi vedelal kujul toidulisandite/vitamiinide/jms tarbimine, sest mingil põhjusel (ma ei oska seda seletada, miks ja kust see tuleb), aga vitamiinide võtmise kapslite kujul jätan ma pea alati pooleli, samal ajal kui vedelal kujul tarbin ma samu asju eeskujulikult. Ju lihtsalt üks minu veidrus. Kui te nii veidrad ei ole kui mina, siis vitamiinid on iSmile poes ka kenasti esindatud. C-vitamiinid tulid ka meiega koju, sest erinevalt minust on Marek meie peres eriliselt eeskujulik vitamiinide sööja, eriti just C-vitamiini. Ma ei tea, kas ta räägib tõtt või mitte, aga igatahes väidab ta, et kui ta vahepeal ei näinud peenikest kirja (nii nagu mina oma kõrges vanuses ei näe hämaras telekast pisikest teksti), siis peale seda kui ta C-vitamiini (üleüldiselt) hakkas sööma, kadus see probleem ära. Ma ei saa väita, et see on tõsi, aga ei saa ka ümber lükata. Saan vaid öelda, et proovige ise (ja andke mulle ka teada).

Capture

Ühesõnaga. Näete ise, et iSmile ei ole vaid hammastele keskendunud, vaid pakuvad ka palju teisi brände ja tootekategooriaid. Mul on eelneva “moodsate asjade” postituse valguses kahju, et ma ei taibanud nende poest testimiseks isepruunistuvaid tooteid valida. Nii oleks tahtnud teada, kuidas need Vita Liberata tooted toimivad. Huvitav, kas peaks proovima? Aga see ei annaks minu peal efekti niikuinii, sest ma olen juba ühtlaselt üsna pruun, kuid teie, kes te ütlesite, et olete suvel lumivalged, sest küll on päevitamiseks liiga palav ja siis algab keset juulit ootamatult sügis, proovige järgi.

Minu Instagramil tasub ka silma peal hoida, sest ühe hambavalgenduskomplekti loosin seal sel nädalal välja ka. iSmile.ee kontole tasub ka laik panna.

“Pisitilluke heategu on parem kui kõige pühalikumad lubadused teha võimatut”(Thomas Babington Macaulay)

Kui minu poole pöördus Meelis palvega jagada oma sotsiaalmeedia kanalites kampaaniat #tänukõnekiirabile, mille eesmärk on tunnustada kiirabitöötajaid nende töö eest, ütlesin ma koheselt jah. Ometigi läks mul selle postituse või üldse kampaania jagamisega aega peaaegu viimase hetkeni. Täna linnast koju sõites tuli mulle see meelde ja ma jäin sellel teemal mõtisklema.

Ma pean olema aus. Veel mõned aastad tagasi ei käinud mina ja annetustelefonid ning heategevus kokku. Suurim heategu, mis ma olin aastate jooksul teinud, oli kahele varjupaigaloomakesele kodu pakkumine. Ma ei saa öelda, et ma ei oleks tahtnud teinekord aidata, aga mulle tundus alati, et see väike annetus, mis mul on võimalik teha, ei muuda midagi ja küll ma siis hakkan aitama teisi kui endal kõik korras/olemas on. Ma tean. Te ei pea mulle seda nina alla hõõruma, olen mina ka inimesena siiski kasvanud aastate jooksul ning õppinud vaatama enda nina eest kaugemale. Ma tean. Te ei pea mulle seda nina alla hõõruma, ma tean, et ma olen kohati ikka teatud kampaaniate suhtes skeptiline. Kas te olete näinud seda osa “Sõpradest”, kus Phoebe üritab Joeyle selgeks teha, et isetut heategu ei ole olemas? Et heategude eesmärk on panna end paremini tundma? Igatahes see on üks põhjus, miks ma kohati ei taha inimeste algatatud kampaaniatega kaasa minna, mulle tundub mõnikord, et olulisem kui heategu ise, on sellest rääkimine.

Võib olla ma eksin. Ma ei tea. Võib olla ei ole sel vahetki. Sest lõppkokkuvõttes saab ju keegi abi.

Igatahes olen ma viimaste aastate jooksul muutnud kardinaalselt oma suhtumist heategevusse. Siin pean ma jällegi ütlema suuresti tänu Satule, sest polnud organisatsiooni, mida ta ei oleks toetanud. See pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema kui palju minu enda sõbrad on mind rasketel hetkedel aidanud, ka see on ju heategevus. Ma olin seda võib olla võtnud iseenesestmõistetavalt ja unustanud edasi anda. Viimased paar aastat olen ma seega püüdnud igal kuul toetada üht või teist heategevust kasvõi paari euroga. Kodutunnet, Samburu tüdrukuid, loomade varjupaika, mida iganes, mis parasjagu hinge poeb. Ei tunne enam (vale)häbi, et minu annetus on pisike. Mis see tsitaat ütleski? “Pisitilluke heategu on parem kui kõige pühalikumad lubadused teha võimatut.” Rohkem ei olegi vaja.

Ehk tagasi algusesse. Lions Eesti poolt läbiviidava heategevusliku kampaania mõte on tunnustada kiirabitöötajaid nende töö eest. Seoses sellega on avatud annetustelefonid, mis koguvadki raha just kiirabitöötajate tarbeks. Kogutud raha eest saadetakse kiirabitöötajad puhkama mõnda Eestis asuvasse spaasse või hotelli. Sellega elavdatakse omakorda ka kohalikku majandust, sest ka majutusasutused on hetkel kehvas seisus
ning taastumine võtab omajagu aega.

Mul ei ole endal õnneks (ptüi, ptüi, ptüi!) väga kokkupuuteid kiirabiga olnud. Vähemalt nii ma esmapilgul mõtlesin. Tegelikult on kiirabil minu elus suur roll olnud. Ma mäletan lapsepõlvest seda, et iga kord kui linnas olles nägin kiirabiautot sõitmas selles suunas, kus elas tädi Helju, käis südamest jõnks läbi. Kas see kiirabi on tema juurde teel? Ma veetsin suure osa oma lapsepõlvest  just tädi juures, aga tema nõrga tervise tõttu oli kiirabi seal sage külaline. Ma mäletan seda kergendust kui kiirabi käis, ütles, et tädiga saab kõik korda ja juba mõne päeva pärast oli ta jälle voodist püsti. Köögis. Küpsetas maailma parimaid lihapirukaid, marineeris liha või valmistas mulgi putru. Kui ta ei olnud haigena voodis, oli ta krapsakana köögis. Seega, iga kord kui kiirabi ta “korda tegi”, tundsin ma oma lapsesüdames rõõmu, et kohe varsti on jälle kogu Uus tänav 20 maja teine sektsioon täidetud tädi Helju hõrgutavate toidulõhnadega. Endalegi siiani aru andmata sain ma tänu sellele kampaaniale aru kui suurt rolli kiirabi minu elus mänginud on.

Hetkel on mul siiralt hea meel (ptüi ptüi ptüi), et keegi minu lähedastest ei ole pidanud kiirabi abi vajama, aga ausalt – mul on hea meel, et on olemas inimesed, kes on oma ametiks just kiirabitöötaja oma valinud. Ja loomulikult toetan ma seepärast seda kampaaniat. Ei tunne häbi, et “vaid” viie euroga, pigem loodan, et minusuguseid “kasvõi vaid” viie euroga toetajaid on rohkem.

Ka sinul on võimalus kiirabis töötavaid inimesi tehtud töö eest tänada helistades annetustelefonile:
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟒 – 𝟓€
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟓 – 𝟏𝟎€
𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟔 – 𝟐𝟓€

95260467_2904625809615941_5894365692001517568_n

Lions Eesti poolt läbiviidava heategevusliku kampaania kohta leiad rohkem infot kodulehelt: https://lions.ee/tanukone/