Küll on kena kelguga…

Paar aastat tagasi saatis selline tore Läti firma nagu Zube kids (LINK) Idale puust kelgu.

Mulle tuli meelde oma lapsepõlv. Maas oli paks lumi, onu Tarmo oli sõjaväest tagasi tulnud, me läksime kelgutama. Ma istusin punases kelgus ja me kihutasime üle koolihoovi tädi Helju poole, lund tuiskas mulle näkku. Taskus olid mul vildikad, mis onu Tarmo oli mulle kingituseks toonud. Ma ei tea, miks, aga ma mäletan just seda kelgusõitu väga selgelt.
Ma tahan, et Britt Idal oleks samasugused mälestused lapsepõlvest. Olgu, oma esimesi kelgusõite ta ilmselt ei mäleta, aga puruneva plastkelgu asemel on see kelk püsiva väärtusega.  Mis teeks rõõmu aastaid aastaid hiljem kui selle kunagi pööningult või kuurinurgast leiame. “Kas mäletad seda, kui…?” küsiks Ida minult. Ma noogutaks.

Zube kelkude autoriteks on kaks toredat läti naist – Laura ja Ieva. Nii nagu paljud teisedki ettevõtjad sai nendegi lugu alguse peale laste sündi.  Nad on need kelgud loonud, mõeldes just samadele asjadele kui mina. Et need oleksd püsivad, looks väärtusi ja teeniks mitut põlvkonda. Mulle meeldivad looga asjad. Läbimõeldud asjad.
Ja kui nad on veel nii kauni disainiga nagu need põhjamaiselt lihtsad kelgud, on see lausa jackpot. Kelgud ise on valmistatud painutatud (kase)vineerist, mis teeb  kelgu kergeks, aga vastupidavaks.Kõigil kelkudel on CE märgistus.

img_1681

Detsember 2014

Aastake kelgutamist jäi vahele, sest me olime Norras ära, kuid nüüd on kelk kahe talvepäevaga selle pausi tasa teinud.

img_5240

november 2016

img_5246

img_5255

img_5264

Two years ago a Latvian company called Zube kids sent us a sledge. I remembered my own childhood. Uncle Tarmo had just come home from the army, we went sledging. I was sitting on my red sledge and he was running so fast towards Grandaunt Helju’s house. The snow was throwing to my face. It was cold. In my pocket I had crayons which uncle Tarmo had brought me as present. I don’t know why I remember this one time so well. 
I want Britt Ida to have similar childhood memories. Okay, she probably will not remember her first times when we go sledging, but I thought if  I anyway want to buy a sledge it should be something that is longlasting, and remains with you for the rest of your life with a help from memories. Something to create memories and serve generations. 
It would be so cool to find it years later from the attic or garage. “Do you rememeber, when…” Britt Ida would ask. I would nodd: “Yes, I do remember. You were so little!”

Ieva and Laura are the two women behind the sledges. As so many entreprenours they too started with their company shortly after their children were born. What I like about their story is that they think about the same things. They have wanted to create products that bring family together, make us smile and give us positive memories. 
I like things that have a story to tell. Things that have souls and long-lasting values. And when they in addition have such a lovely design as these nordic sledges, it’s a jackpot. Modest and clean. Sledges also have CE marking. 

Last year the sledge stood alone waiting for us, we were away in Norway, but now during the first two winterdays the sledge has been our favorite vehicle. 

img_5270img_5265

Talvine sünnipäev

Nüüd võib küll öelda, et Ida kolmas sünnipäev on lõpuks läbi saanud, sest eile pidasime me keset talvist ja lumist Ussipesa perele ja sõpradele ühe vahva Pipi-peo. Ma pean tunnistama, et eks ma natukene ikka kartsin kui hakkasin õuepidu novembris korraldama, sest sellistel pidudel sõltume me päris palju ilmast ja ega mu eesmärk ei ole ju, et külalised kringliks külmuvad,  vaid et oleks lõbus. Kui aga Glimm Art (LINK) ja Kristallking (LINK), kellega koostöös me selle peo korraldasime, mu ideega kohe kaasa läksid ja ütlesid, et muidugi teeme ära, saatsin ma laiali kutsed, et nüüd pole midagi teha, kui kõik soojad riided selga panna ja sel novembrikuu pühapäeval spunki otsima tulla.

455_large.jpg

img_5308img_5311img_5312img_5316img_5317

Kui te tahate, et pidu oleks täpselt teie näoga, siis mina soovitan siiralt võtta ühendust armsa Karisega Kristallkingast, ta aitab teid stilistika ja peodekoratsioonidega, kutsete, tänukaartide ja kingitustega. Mina ei saaks rohkem rahule jääda ja olen tegelikult hämmingus kui kauniks saab lihtsate vahenditega teha ühe puukuuri. Minu siiras tänu Karisele ja tema abilisele, kes võtsid vaevaks Tartust kohale tulla, et meid aidata. Karise ettevalmistustest loe tema blogist SIIT

Ja siis hakkasid külalised saabuma. Sünnipäevalaps oli küll tibake häbelik, kuid mina kui teada tuntud lapsemeelsuse kehastus olin küll elevil kui kell hakkas sinnamaale jõudma, et kohale pidi jõudma Pipi. Ühel hetkel vuraski Pipi meie hoovi ja trall läks lahti.

IMG_7851.JPG

IMG_5326.JPGimg_5332

IMG_5357.JPG

Ilm oli tegelikult lausa viie miinuskraadiga, kuid nagu tellitult paistis taevas suuuuuuuuur ja soojendav päike, nii et külma pärast me muretsema ei pidanud. Ja isegi kui taevast oleks sadanud vihma või lörtsi või kasse ja koeri, siis Pipi tegi meie peo nii meeleolukaks ja tempokaks, et ilm poleks ka siis seganud. Kui ma pidu korraldama hakates Glimm Art kodulehele sattusin ja nendega ühendust võtsin, meeldis mulle kohe nende positiivne suhtumine, mulle tundus, et me oleme juba vanad tuttavad. Ausalt, käsi südamel, siis nii vahvat ja lapsemeelset peojuhti, kes kõik kaasa haarab, ei ole mina veel kohanud.  Meil oli peokülalisi igas vanuses ja uskuge mind, lõbus oli nii 3-aastasel kui 13-aastasel, 35- aastastel ja vanematel ka;) Kuna Ida on meil lisaks Elsale, Annale ja Pipile veel ka tohutu Totoro fänn, siis järgmisel aastal usun  ma, et saame Glimm Art tüdrukutega ühe Totoro-teemalise peo korraldatud. Aitäh, Pipi! Täna hommikul kui Ida üles ärkas, oli ta esimene küsimus, aga miks Pipi ära on läinud;)

Glimm Art Facebooki lehega saate tutvuda siin.

img_7856img_7858img_7870img_7891img_7897

IMG_7947.JPG

IMG_7955.JPGIMG_7960.JPGIMG_7965.JPGimg_7985IMG_7986.JPG

IMG_8019.JPGimg_8026

IMG_8070.JPGIMG_8083.JPGIMG_8093.JPGIMG_8112.JPGIMG_8118.JPGIMG_8132.JPGimg_8142IMG_8167.JPGIMG_8172.JPGIMG_8182.JPGIMG_8210.JPG

IMG_8207.JPGIMG_8256.JPGIMG_8265.JPGIMG_8274.JPGIMG_8285.JPGIMG_8326.JPGIMG_8239.JPGIMG_5421.JPG

Nii tore oli üle pika aja näha Ussipesas koos sõpru ja perekonda, nii et Ussipesa muutuski paariks tunniks tõeliseks Segasummasuvilaks. Sünnipäevalapse eest ütlen ma suuuuuuur tänu kõikide nende vahvate kinkide eest, te küll olite valesti aru saanud, sellest, et kinke pole vaja tuua, sest meie kodu näeb välja selline nagu oleks me käinud mõnd kaubamaja rüüstamas.Ida ärkas hommikul kell kuus üles ja ütles:”Emme, hakkame mängima!” Ja jummel, ma ei tea, kes ja kust kohast eestikeelse Totoro DVD välja võlus, aga seda oleme me jõudnud eilse õhtu jooksul juba kolm korda vaadata.

IMG_5303.JPG

AITÄH KÕIGILE MEELEOLUKA JA MEELDEJÄÄVA PÜHAPÄEVA EEST! Ma loodan, et võib olla ma selle postituse (ja peoga) julgustan teisigi talve mitte kartma. Talvel on oma võlud ja lastele lumi meeldib:)

 

Kas Mihkel Raud teeb mind kümme korda kuulsamaks?

Väikelapse emana tean ma pooli multikaid une pealt ja oskan igas situatsioonis tuua mõne multikast pärit tsitaadi. Lasteta või  juba täiskasvanud lastega vanemad vaatavad selle peale kui nõdrameelset, kuid no mis sa teed. Täna hommikul vaatasime me 6589 kord “Jääaega”, kus Sid ütleb, et talle ei meeldi too tiiger, sest too oskab mõtteid lugeda. Ma võtsin kätte Mihkel Raua uue raamatu “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (LINK) ja mõtlesin nagu Sid: “Mulle ei meeldi Mihkel Raud, sest ta oskab mõtteid lugeda” .

Kui ma esimene kord kuulsin, et Mihkel Raud on enesabiraamatu kirjutanud, mõtlesin ma, et Mihkel Raud on lolliks läinud, ta tundub pigem sedasorti tüüp, kes vihkab eneseabiõpikuid ja naerab nende üle. Olgem ausad, sina mõtlesid täpselt sama, eksju? Mihkel Raud on kaval, ta suhtleb läbi oma raamatu lugejaga ja esitab samasuguseid küsimusi. See on hea taktika – tekitab usaldusväärsust ja tekib tunne, et autor suhtleb sinuga otse või loebki su mõtteid. Ka mina vihkasin igasugu eneseabiõpikuid, sest 1) need on alati täis nii basic teadmisi, mis emapiimaga justkui kaasa peaks tulema ja 2) eeldavad, et kõik inimesed on ühesugused. Ma naersin eneseabiõpikute üle kuni ma sattusin tööle ühte ettevõttesse, kelle juhti ja omaniku ma siiani pean oma suurimaks õpetajaks, ta oli (ilmselt ka on) geniaalne juht, suurepärane inimestetundja, suur eneseabiõpikute austaja. Tänu temale lugesin ma läbi nii mõnedki teosed (peale koduse “kohustusliku kirjanduse” Dale Garnegie, mis mind ehk oligi eneseabiõpikuid naeruvääristama pannud) ja sain aru, et kui inimene on piisavalt intelligentne, siis ta ei häbene tunnistada, et ta loeb sellist kirjandust, vaid oskab saasta olulisest eristada ning loeb neist raamatutest välja selle, mis oluline. Talle. Tollel hetkel. Ja uskuge mind, just põhitõed on väga tihti need, mida me kipume unustama.

Kui te olete samasuguse suhtumisega nagu mina, siis teile meeldib Mihkel Raua raamat garanteeritult. Mulle on Mihkel Raud alati kusjuures pigem meeldinud, kuid midagi temas on mind alati ka ärritanud, “Musta pori” ei ole ma lugenud, kuid tänu sellele raamatule sain ma inimesest tundma hoopis teist külge ja see hakkas mulle meeldima. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et Mihkel Raud on see, kes ta tegelikult on, ei proovi olla keegi teine. Ta ongi aus ja otsekohene, vaieldamatult andekas inimene, oma vigade ja ebakindlustega. Olen minagi vaadanud ta saateid ja mõelnud, miks ta näoga grimasse teeb, sest ma olen arvanud, et see on poos, mingi mask, et näidata oma üleolekut või suhtumist. Alles täna hommikul sain ma teada, et tegu on hoopis tikkidega. Internet on täis igasugu motiveerivaid nõmedaid tsitaate, mida me pidevalt jagame, kuid täna sain ma aru, et tegelikult on nii mõnigi neist tõepoolest tõsi. Ära kritiseeri ja anna hinnangut enne kui sa tead tegelikke tagamaid!

Mulle meeldib raamatu humoorikas ja eneseirooniline ülesehitus, ühtpidi loed nagu ühe kuulsa inimese salajast päevikut, teisalt aga eneseabiõpikut, kus autor muuhulgas keskendub teemadele nagu kuidas teenida palju raha; kuidas kuulsaks saada; kuidas tuba koristada; kuidas kriitikaga toime tulla, kuidas alkoholism kontrolli alla saada jne. Ma olen kindel, et me kõik oleme enim huvitatud sellest, kuidas teenida palju raha. “Mäletad kunagist valimisloosungit “Õnn ei peitu rahas”? Sellist jama saavad endale lubada vaid poliitikud. Sama loogikaga võiks väita, et õnn ei ole tasutud elektriarves. Mine ja püüa seda Eesti Energiale rääkida. Õnn ei ole rahas täpselt nii kaua, kuni sul on raha, mille eest õnne osta. Kui raha ei ole, siis pole ka õnne, raiu vastupidist palju tahad /…/ Ma saan hiilgavalt aru, kui küüniliselt kogu see raha jumaldamise jutt minu suust kõlab. Ma olen terve elu seletanud, kui väga mulle vaesed meeldivad ja kui leegitsevalt ma ebavõrdsust vihkan. Platoonilisel tasandil, kusagil roosa pilvekese serval, arvan ma nii elu lõpuni. /…/ Kohe, kui jutt minu isikliku raha peale veereb, saab minust südametu kapitalist.”  Ma ei saaks rohkem nõus olla. Raha on oluline. Punkt. Aga selle nimel tuleb ka tööd teha. Tuleb omandada oskusi ja need oskused rahaks teha ning oskusi omandada pole kunagi liiga hilja. Elukestev õpe! Olla vajalik oma oskustega ka siis, kui üks oskus ootamatult masinatega asendatakse. Mulle meeldib, et raamatus tuleb välja see, mida ma ka ise juba pikka aega püüan praktiseerida. Ei mingit multitaskingut, vaid keskendumist, vähem tööd (st tööaega), aga hoopis rohkem saab tehtud. Mu meelest on ammu juba klassikaline 9-5 kontoritöö end ammendanud, sest ükski inimene ei suuda kaheksa tundi järjest produktiivne olla. Palju lühema ajaga annab palju rohkem ära teha. Ma olen ka oma tööaja ära jaganud erinevate ülesannete vahel ning kui ma vanasti vastasin igale meilile KOHE, kasvõi öösel, sest äkki muidu keegi arvab, et ma ei teegi tööd, siis täna teen ma tööd võib-olla poole vähem, aga poole produktiivsemalt.

Ka Mihkel Raud soovitab oma raamatus keskenduda aju tipptunnile, st teha olulised asjad sel ajal, kui aju kõige paremini toimib (selle selgeks saamiseks on raamatus ka nipp). Ja vähem aega ühele konkreetsele ettevõttele (kelle kodulehel me pool oma internetis veedetud ajast veedame) raha teenimist. Aeg on raha, autor on ajale hinna pannud. Iga tund = üks euro, keskmisel Eesti mehel on peale “taastumismaksu” ehk magamist ette nähtud 434 350 eurot, sõltuvalt vanusest on osa sellest juba kulutatud. Nüüd peab väga täpselt mõtlema, kuidas ülejäänud aega (raha) kasutada. Kulutada aga pole mõtet asjadele, mis meile midagi ei paku. Lapsed tüdinevad uutest leludest ära paari tunniga, aga me täiskasvanutena pole palju paremad. Me tüdineme ka “leludest”, viskame prügikasti asjad, millele väärtuslikku raha kulutanud. Teeme nädala jooksul eksperimendi nagu Mihkle Raud soovitab ja koostame nimekirja asjadest, mille ostmata jätame kui veidike järele mõtleme, kas meil seda on ikka vaja. Nädala lõpus lööme kokku raha, mis pangakontole alles jäi.

Blogijana huvitasid mind isiklikult ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i . Kui ka sina blogid, ja loodad blogimisega feimi (ja sulli) saada, siis vaata need neli kriteeriumit üle, kui sa nendele kõigile jaatavalt ei vasta, siis sinust Blogi Superstaari ei saa. Samamoodi küsi endalt, kas sa tahad, et iga su eksimus avaldatakse “Õhtulehe” kaanel? Mina ei vasta neile neljale kriteeriumile ja ei taha ka leida end pidevalt “Õhtulehe” kaanelt, seega isegi Mihkel Raua eneseabiraamatu lugemine ei tee mind kümme korda kuulsamaks. Blogimisega. Kui ma siiski tahan kuulsaks saada, pean ma selleks leidma mõne teise mooduse.  Aga ega ma enam nii väga tahagi.

Ma olen muutunud. Ma tahaks näiteks palju rohkem reisida. Minagi olen kohtunud inimestega, kes vihkavad reisimist. “Liiga palju stressi, ütlevad nad, pole vahet kas kükitad Pärnus või Lõuna-Ameerikas. kükitamisel tõesti pole vahet, aga reisimine just seepärast  kift ongi, et kisub su kükitamisest välja. See paiskab su keset seiklust, välja turvalisest igapäevast, isegi kui reis viib su pelgalt Riiga.“

Kriitika suhtes räägin ka mina tihti, et on olemas lahmiv kriitika ja konstruktiivne kriitika, millest on midagi õppida. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, et on ainult üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!“

Mulle tundub, et ma võiksin sellest raamatust veel pikalt kirjutada, sest no palun vaadake ise, milline see peale lugemist välja nägi. Kõik need “hiirekõrvad” on lihtsad tarkuseterad, mida ma tahtsin oma blogilugejatega jagada, aga see postits veniks kilomeetripikkuseks. Ma jätan teile endile hoopis avastamisrõõmu.

14581478_1193402747364934_4608323198771324310_n.jpg

Pigem hakkan ma otsi kokku tõmbama ja jagan teiega veel vaid üht mõtet, mis minu mõtetega kattub. “Kui su poeg või tütar, mees või naine, sõber või sugulane on alkohoolik, siis saad sa teha ainult ühte – minema jalutada. Lugesid õigesti. Ainus viis lähedasest alkohoolikuga hakkama saada on ta hüljata. See ei ole lihtne. See on võimatu. Aga paraku on see ainus tee. Ma olen näinud kümneid inimesi, kes lähedase nimel oma elu elamata jätavad. /…/ Aga sul on üks kohustus veel – kohustus iseenda ees. Sa sündisid elama oma elu, mitte mingi puntras joodiku oma. Kas ühest elust, mis WC-potist alla libiseb, ei ole veel küllalt?” Aamen selle peale.

Ahjaa, üks asi veel, kus ma end ära tundsin. Mõnikord kirjutavad inimesed mulle, et mind tänada, et ma ühel või teisel teemal kirjutan; või mulle teada anda, et olen neid inspireerinud või liigutanud. See on paganama hea tunne kui keegi sind kiidab, sest me ju ei kipu liiga tihti kedagi kiitma. Ikka pigem kritiseerima. Seepärast olen ma hakanud kirjutama kirjanikele, lavastajatele jt kui nende teos on mind ühel või teisel moel liigutanud. Ja teate, mis on veel hea tunne? Kui nad sind hea sõna eest tänavad. Nüüd kavatsen ma Mihkel Rauale kirjutada. See raamat liigutas mind, või pigem motiveeris kuidagi seda hallollust, mida ma ajuks nimetan, veelgi rohkem teatud asjadele keskenduma ja teistele veelgi vähem keskenduma.

Tänu Apollo raamatupoele on mul võimalus Mihkel Raua raamat ka ühele teist kinkida. Selleks, et kingiloosis osaleda kirjuta kommentaaridesse, mis oli esimene number, millele sa mõtlesid, kui ma palun sul valida üks number vahemikus üks kuni kümme. Raamatu loosin välja 07.11.

Every girl deserves to be treated like a princess

Kui teil on Instagramis ja Facebookis juba nähtud Ida sünnipäevast ning Kõue mõisast (LINK) tüdimus peal, siis ma soovitan teil mõnda aega siia blogisse (ja Hotelliveebi blogisse) mitte kiigata, sest ma pole pikka aega millestki nii vaimustuses olnud ning ma kavatesen blogi(d) piltidest üle külvata nii kaua kuni internet katki läheb.

Muidugi ei ole selle postituse mõte näidata, kuidas me oma kolme-aastast tütart ära hellitame ja peast lolliks oleme läinud, aga ma olen kuulnud, et on  teatud tava sünnipäevaks midagi kinkida. Ma ei tea, mis on minuga juhtunud, kuid asjade asemel hindan ma juba pikemat aega mälestusi ning nii otsustasime me ka Idale sünnipäevaks kinkida “Mõisapreili paketi”. Mulle tundub üleüldse, et me pöörame asjadele liiga palju tähelepanu, eriti kui tegu on väikelapse sünnipäevaga, kes niikuinii (minu arvates) ei oska kinke veel hinnata, vaid hindab üle kõige turvatunnet ja oma vanematega koos olemist. Siin kohal tahaksin ma ausalt tänada Hotelliveebi, et mul maailma kõige ägedam töö on, tänu kellele ma selle mälestuse luua sain.

Aga alustame algusest. Kunagi kui ma veel noor ja ilus olin, käisin ma ühel turundusüritusel, kuhu ühed vanemad olid oma 3-4-aastased lapsed kaasa võtnud ja need lapsed sõid gourmet-õhtusööki nii nagu täiskasvanud, nad tundusid toitu nautivat. Kui ma kunagi lapse peaksin saama, siis ma tahaksin ka, et ta niimoodi õpiks toitu nautima, mõtlesin ma tookord, üle kümne aasta tagasi. Ja kui ma nägin videot sellest, kuidas Maaemos korraldati lastele õhtusöök, lootsin ma, et ma saan oma lapsega samamoodi restoranis süüa. Minu suureks rõõmuks armastab Ida toitu (kuigi ta sööb vähem kui lind), ta tahab alati ninapidi köögis toidutegemise juures olla ning lauakatmisest on saanud tema hobi. Ja pole vist üllatus, et selles vanuses jumaldab ta printsesse, muinasjutte ning losse.

Ma julgen öelda, et tavaliselt seostub mõisapuhkus ikka romantikaga, kuid mina ütlen teile, et selline “perepakett” on hoopis erilisema väärtusega. Ega minagi saa salata, et ma ikka siiani loodan, et ma olen printsess ning kusagil ootab mind oma mõis või loss, aga seniks kuni ma selle hea uudise minuni jõudmist ootan, tuleb meil mängult printsessid olla. Ma soovitakski Kõue mõisal lisaks romantikapakettidele keskenduda lastele, sest 1) väikesi printsesse on kindlasti palju 2) ma ei ole nii lastesõbralikku teenindust kusagil mujal kohanud ning 3) iga tüdruk (hoolimata vanusest) väärib printsessina kohtlemist kasvõi kord elus. Ja Kõue mõis on nagu natukene salapärane, müstiline koht, peidetud pärl, kusagil, kus sa ei oskagi seda oodata. Just nagu muinasjutus.

See on selline koht, mis poeb hinge ja uskuge mind, ära seda enam sealt ei saa. Ma tean, ka kus me Marekiga oma kümnendat abieluaastat järgmisel aastal tähistame;) Tahate põhjust teada, miks just see mõis? Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Palun. Siin on teile kolm tuhat sõna.

IMG_4855.JPG

img_4856img_4857

Kui vähegi võimalik, siis mulle meeldiks kui selles mõisas sünnipäevade tähistamisest saaks meie pere traditsioon. Unistama peab.

Aga nüüd sünnipäevast. Sünnipäeva idee oli selline, et sünnipäevalaps saab ise laua katta, meile istekohad kätte näidata, toidu valida, köögiga tutvuda. Kui me sellest talle rääkisime, ajas ta meid tund aega varem toast välja, et “laud korda teha” ja “vaadata, kust Ida söök tuleb”, tegelikkus oli loomulikult tiba teistsugune. Köögis muutus Ida häbelikuks ja ei julgenud seal olla, veinikeldrit hakkas kartma, süüa väga ei tahtnud ning kolmveerand peost veetsime me laua taga söömise asemel põrandal. Sest printsess ütles nii. Ometigi oli see kõik kokku IMELINE. Perepuhkus ja sünnipäev. Klišeelikult kõlades maksimaalne kvaliteetaeg.

IMG_4819.JPG

IMG_4828.JPGimg_4836img_4842IMG_4872.JPGimg_4917img_4939img_4964img_4984img_4995img_5013img_5015img_5017img_5025img_5026img_5046img_5050img_5062img_5074img_5085img_5094img_5105img_5107img_5116img_5118

Kas ma juba ütlesin, et me Idaga tahtsime sisse kolida? Või juba tagasi minna? Tagasi lähme me üsna pea. See pidi küll Marekile olema üllatus, aga ma mõtlesin, et võib olla on veel peresid, kes ei tea, mida isale isadepäevaks kinkida. Kõue mõisas toimub 13.11 isadepäeva brunch (LINK). Olgem ausad, puust kikilipsud ja t-särgid “parim issi” on nats iganenud, kinkige isale parem üks tore mälestus. Ma luban teile, et lisaks mälestustele saate te ka eepilise toiduelamuse.

Idale spetsiaalselt valmistatud Elsa menüü ja šokolaadikook tahtsid mulle pisarad silma tuua. Fois gras oli jumalik, sea kõhuäär reaalselt sulas suus (palun õpetage mulle seda tegema!) ja veinvalik imehea. Varsti on neil vist ka üsna põnev šampuse-menüü tulemas. Ma tean, kuhu ma Satu tahan tuua kui ta Eestisse tuleb.

Ma tean- ma tean, et lapse sünnipäevaga ei käi alkohol kokku, aga kamoon, ma olen “meeleheitel koduperenaine”.

IMG_5043.JPG

 In case you have missed it, our daughter turned 3 this week and I have understood it is a custom to give the birthday child a present, I am in a state where I think we (people in general) have way too many things and do not appriciate enough memories and quality time together, this is why I knew Ida will not have a thing for her birthday, but we will make memories, something to remember and cherish. A day as a princess. 

Of course I am not trying to show (off) how we are raising a princess and spoil her, but I want to thank my job at Hotelliveeb (LINK) and the wonderful people at Kau manor (LINK) for this day and show my readers how time spent together as a family has a worth hard to describe in words. 

I also know where I want to celebrate our 10th marriage anniversary next year. You want to know why I want it to be in this manor? Well, they say a photo describes more than thousand words. Here is 2000 words;)  

IMG_4858.JPGimg_4855

I LOVE the atmosphere in this manor. It is filled with history and stories. Do you know there is actually a map from signing Tartu peace treaty hanging on the wall here? 

But about the birthday. When I was young and pretty, more than ten years ago, I went to a PR-dinner, and saw to 3-4 year old kids eating a gourmet dinner like adults. I said to myself that when I will have children I will hope they will be like that. Enjoying and trying different tastes. When I some years later saw a video where they had a gourmet dinner for kids at Maaemo, I wished Ida would love restaurants. And lucky for me Ida loves to be in the kitchen, taste things and set tables. That is why I also thought she would love to have her own birthday party where she will be the host. 

I am pretty sure most of us associates couples romance with manors, but I would definately suggest Kau manor to concentrate on family vacations as well. For several reasons – 1) there are so many princesses growing up in Estonia 2) the staff IS SO CHILDFRIENDLY  and 3) every girl (no matter the age) wants to be treated as a princess. I (at the age of 35) still hope I am a lost princess and there is a castle or manor waiting for me somewhere. 

But while I am waiting for my own manor, Kau manor will be in my heart. It is the place you will not forget, a bit mysterious, a hidden gem where you will not expect anything but forest. A bit like in a fairy tale. 

Our dinner party of course was a bit different in reality than I had visioned in my head, because the birthday girl got shy in the kitchen, scared in the wine celler and did not want  to eat, so we spent most of the birthday dinner on the floor – me playing with her and my husband feeding her meatballs, but still it was (I know it sounds like a cliché) family qualitytime to the max. In the morning my husband went to work and me and Ida had time to enjoy breakfast and get to know all the corners in the manor. PS: The walls in the manor are exactly like I want to have in our bedroom. And I seriously got so many ideas that I think we need a bigger house. I now only need to win on the lottery. 

img_5074

I want to move in to Kau manor. Or go back. As soon as possible. Oh, but we are going back soon – to Fathers Day Brunch, you should come too! Let´s be honest wooden ties and t-shirts with “best daddy” are getting old, memories are a much nicer gift. And you are gonna LOVE the food in the restaurant. I can promise you that. I will write about our food experience a  bit later.