kommenteerijad

See kadedus

/ Eveliis / 33 Comments

Mul ei tulnud õhtul und. Scrollisin Facebookis, Instagramis, Delfis, blogides ja mõtlesin ühe raamatu peale, mida mu sõbranna hiljuti luges. Ma nime ei mäleta, aga laias laastus räägib sellest, kuidas inimese aju töötab. Muuhulgas toodi seal välja ka see, et kui ikka midagi väga kritiseerid, siis on selle taga kadedus. See teooria hakkas mind närima.

Ühelt poolt olen ma sellega nõus. On ikka asju, mis teevad kadedaks. Või panevad mõtlema, et aga miks tema ja mitte mina. Ma ei tea, no näiteks, miks tema võitis loteriil suure summa, miks tema sai päranduseks kadunud lehma lellepojalt villa Balil, miks mina ei võitnud seda konkurssi, miks mina ei saanud seda tööd, miks mulle ei kuku midagi sülle. Inimlik kadedus. Samas natuke selline abstraktne kadedus. Otseselt ju ei häiri või ei pane vanduma, aga natuke ikka kriibib, kasvõi korraks. Siis läheb meelest ja liigud eluga edasi. Võib olla hakkad ise tegutsema. Kunagi üks mu tuttav ütles, et kadedus on edasiviiv jõud. Ma olen sellega ka natuke päri. Et kui kadestan, et naaber saab lubada endale x ja y asju ja ma tunnen, et tahan ka, siis pean ma selle nimel pingutama. Hoopis teine teema on see, et me püüame naabrist paremad olla ja end ikka võrdlema kipume.

Hiljuti jäi mulle silma üks arutelu, kus müügis oli uhke villa ja inimesed kommenteerisid, et tasuta ka ei tahaks, sest maitsetu. Maitsetu või mitte, aga mis loll jutt, et tasuta ka ei tahaks. Kas see võiks olla kadedus? Ma arvan küll. Olen ise mõned korrad mõelnud mõnd kodu vms vaadates, et esimese hooga tahaks öelda, et ma küll nii ei teeks, aga siis hakkan mõtlema, et miks ma nii ütlen. Kas seal taga võib ka väike kadedus olla? Võimalik. Et tahaks endale sisestada, et ei meeldi või et mina küll nii ei teeks, siis pole põhjust kadeduseks. Kõlab loogiliselt. Seega kadeduse-teooriaga nõus.

Samas jälle. Paljud tuttavad näod on viimasel ajal abiellunud. Eile vaatasin kolme inimese (naise) pulmapilte. Kõik kolm on mulle ebasümpaatsed, kõik kolm on minu meelest mitte kõige kaunimad naised oma tavaolekus. Kaks neist nägid aga pulmapiltidel välja tõeliselt säravad ja kaunid, õnnelikud ja armastust täis, kolmas see eest oli mu meelest nagu vahakuju, elutu ja kole. Kui ma tooksin selle viimase pildi siia välja ja ütleksin, et no on minu meelest kole naine, siis saaksin ma esimeseks kommentaariks, et kade oled. Püüdsin seda kadedust analüüsida. Kas olen kade? Et ei saanud selliseid pulmi lubada? Et ise ei ole nii ilus? Et ise ei ole armastatud? Et ise…? Meil olid väga ilusad ja armsad pulmad, praegu muidugi teeks ma teistsuguse peo, aga 11 aastat tagasi olime me hoopis teised inimesed. Ilus olen ma piisavalt inimeste jaoks, kes mind armastavad. No ei ole kade. Lihtsalt ei meeldi. Sama ka teatud inimeste tegevused, väljaütlused, arvamused, olek, riietus, soeng, you name it. Ei ole kade. Tee või tina.

Vana hea klassika siin blogi kommenteerijate ja minu vahelisest erimeelsusest. Mulle ei sümpatiseeri Kersti Kaljulaid (mis ei tähenda, et ma teda targaks naiseks ei peaks), ei meeldi ja kõik. Kade. Sest tema on president ja mina ei saa kellekski mitte kunagi. Aga kes seda ütleb, et ei saa kellekski. Mis on kellegi jaoks see keegi? Ambitsioonid on erinevad. Minu ema tahtis, et minust saaks vähemalt välisminister, suursaadik või Nobeli preemia laureaat, halvimal juhul jurist. Ma ei saa öelda, et minust ei võiks üks neist neljast saada (okei, Nobeli preemia siiski välistaks), aga mul ei ole selleks absoluutselt mitte mingit ambitsiooni. Ja kui ma ütlen, et pooled meie ministritest ja Riigikogu liikmetest on lambad ja isegi mina võiks ilma igasuguse probleemita neid asendada, siis ei räägi ju minus kadedus, vaid mõistuse hääl.

Mis “eveliisilikult kibestunud” arvamusblogija ma oleks kui ma ei tooks näiteid ka blogijatest.  Pean ausalt tunnistama, et 90% blogijate saavutustest jätab mind külmaks, loen postitusi nagu scrollitavat tapeeti, lihtsalt harjumusest, aga laias laastus jätavad mind külmaks inimeste laste sünnid, uued töökohad, uued kodud, reisid… Välja arvata kui on  ilusad kodupildid (nagu näiteks üks mu lemmikblogi,mida mulle täiega meeldib vaadata stiili ja piltide pärast) või huvitavad reisijutud (näiteks Susanna blogis), mis mulle pakuvad lihtsalt mõnusat emotsiooni, aga kadedust ma küll ei tunne, et appike, miks mina ei saa. On blogisid ja blogijaid, kes ajavad mind nii närvi, et ma ei suuda neid isegi lugeda, mitte kadedusest, vaid selle pärast, et nad tunduvad ulmedebiilikud. Kelle jaoks olen mina ulmedebiilik, kes minu jaoks – elu. Osa ajavad mind megalt närvi oma poliitkorrektsusega. Ühte oma endist lemmikblogi ma enam ei suuda lugeda, sest kommentaaridest sain aru, et inimene peab end näiteks minust paremaks ja tema poliitkorrektsus muutus mulle vastumeelseks, kahepalgeliseks. Ometi on “kibestunud” minu blogilistis blogijaid, kelle tegemistele ma elan kaasa ja täiega tunnen rõõmu nende kordaminekutest. Ei jäta külmaks, vaid tunnen siirast rõõmu. Üllatus-üllatus, üks neist on…Herling (te arvasite, et Ebapärlikarp, eksju?) Blogijad ei aja mind kadedaks.

Küll aga julgen ma väita, et paljude kommenteerijate sõnade taga peab olema kadedus. Ma mõnikord loen kommentaare (mitte enda kohta) ja mõtlengi, et mis ajendab inimest niimoodi kirjutama. Lihtne näide. n+1 aastat on kommenteerijad vingunud, et mis inimene see Mallukas on, et lube ei tee. Ja siis teeb tüdruk load ära. Mis läheb lahti. Kommentaarid, et teeme panused, kuna ta avarii teeb, kogume allkirju, et ta ei saaks lube. Reaalselt vastik lugeda. Keegi ütles, et no eks näis, mis auto talle antakse, sest ise ta ju ei osta midagi. Kui selle lause taga ei olnud kadedus, siis ma ei tea, mis kadedus on. Mina oleks ka kade. Kes ei oleks tasuta auto pärast kade? Või tasuta maja ei tahaks nagu eelpool kirjutasin? “Ise teenitud on palju suurema väärtusega” öeldakse. Jaa, osaliselt olen ma nõus. On tõesti hea tunne kui oled ise midagi teinud ja saavutanud, aga tasuta majadest ja autodest ei ütleks keegi ära. Eriti need, kes vastu rinda taovad, et nemad küll ei tahaks.

Osa kommenteerijaid ütleb, et aga miks ma peaksin kade olema sinu (st minu) peale või blogija peale, kel on vaid põhiharidus ja neli last ning kes tööl ei käi. Aga võib olla just selle viimase peale oledki kade? Et pead ise tegema tööd, mis ei meeldi, samal ajal kui keegi “mõttetut mula” kirjutades ära elab. Olgu see siis tasu saades jogurtites, šampoonides või taskurahas. Vähemalt ei pea hambad risti tegema midagi, mis ei meeldi. Ma isegi saan aru, miks minu peale kade ollakse.

Seega see kadeduse teema on ikka nii ja naa. Osaliselt ma täielikult nõustun, et kadedus on kriitika ja sõimu taga, osaliselt jälle ei nõustu üldse. Mida teie arvate sellest teemast?

 

Blogimaailma taga//Blogs are whatever we make them. Defining ‘Blog’ is a fool’s errand.

/ Eveliis / Leave a comment

“Öed” laulu teate? Et ma pole linnabeib, maakas everyday ja nii edasi. Laias laastus oleme me just maakad everyday oma ligadi-logadi segasummasuvilas, mis mittttttteeeee kunagi valmis ei saa. PS: Kust teie soovitaksite osta aiamaja/saunamaja? Me ei jõua selle palktare restaureerimisega ilmselt kuhugi, aga järgmiseks suveks on meil siiski plaan airbnb jaoks eraldi maja püsti panna. Külalistel mugavam. Ja loodetavasti tuleb neid siis veelgi rohkem kui sel suvel. See suvi on ikka täitsa lõpp olnud külaliste poolest. Mulle teeb nii siiralt rõõmu, et inimestele siin meie juures keset mittemidagit meeldib. Ja meile meeldivad inimesed, kes meie juurde tulevad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

img_2234img_2236

Ma olen siiani arvanud, et mu blogi on üsna selline nagu meie elu. Väga vähe ilustamist ja väga vähe teesklust. On paremaid ja halvemaid aegu, mida ma üsna (võib olla liigagi) avameelselt olen blogis alati jaganud. Ma ei oska filtreerida. Ma ei tahagi filtreerida kui aus olla. Eile sain ma aru, et tegelikult on see minu blogimaailm ikka üks paras teesklus.  Perekoolgi teab paremini, kuidas meie pere loomad hoole ja armastuseta on, aga seegi pole kõige olulisem.

Kõik selle postituse pildid on tehtud 15 minutit peale seda kui Ida ärkas ja jonnima kukkus. See ei ole erand. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi ei istu ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi istub ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi…ma ei tea, mis ja ta jonnib. Reaalselt kruvib end nii üles, et nutabki nagu maailm oleks kokku kukkunud.  Midagi ei meeldi ja karjub, et issi või emme tuleks tema juurde, isegi kui emb-kumb meist läheb, ei jäta ta jonni, vaid kiunub edasi, seni kuni me uuesti minema läheme, sest närvid…Eile ei läinud kumbki meist – 15 minutit nuttis ta, et ta ei taha üksi olla, aga keeldus ka ise meie juurde tulemast. Ja ta ei olnud üksi, vaid ta teadis, et issi on maja ees õues ja mina olin ülemisel korrusel. Mulle on nii palju öeldud, et ole rahulik ja ära ärritu ja ta on laps ja püüa ikka heaga. Ma ei ole idioot ja täielik imbetsill – me proovime ALATI kõigepealt heaga, agata lihtsalt kruvib nii kaua, et isegi kõige rahulikum inimene läheb endast välja. Ma ei taha oma lapsele liiga teha ja jätta muljet nagu kasvaks meil kodus mingi monster, Ida on tegelikult äääääääärmiselt taibukas ja terane laps, temaga saab metsikult pulli ja koos naerda, ta tahab alati aidata ja on  hästi südamlik, aga…ta on täielik egoist. See teeb mulle muret. Ma saan aru, et “üksiku lapse sündroom”, aga see ei saa ju olla vabandus. Ja EI, ma ei kavatse veel kord rasedaks jääda, vaid selleks, et oma last kasvatada.

Ida tujud ja kangekaelsus on täielik õudusunenägu. Nagu ilmselt ka minu omad.

img_2229img_2233img_2232img_2228img_2231

Ja siis läheb jonn üle. Ma ei räägi vaid Idast. Meil kõigil siin on aegajalt oma jonn. Ka Marekil tuleb ette (täiega tööstress julgen ma saladuskatte all öelda). Aga see läheb üle. Ma klõpsin paar suvalist pilti (kuhu raudselt “kogemata” jäi peale ka Hugo) ning kui ma ei kirjutaks juurde ühtegi sõna Ida tujudest või muudest probleemidest, siis jääks mulje, et me elame siin maailma kõige idüllilisemat elu. Isegi vikerkaar tuleb päeva lõpuks välja.

img_2230img_2227

Mis ma selle postitusega öelda tahan? Blogid peegeldavad päris paljus blogija päriselu, kuid siiski mitte igat detaili. Samas ei ole see teesklus. Kõike lihtsalt ei jaksa jagada. Ei tule selle pealegi, et see võiks lugejat huvitada. Blogi on nagu elu oma tõusude ja mõõnadega. Pisarate ja vikerkaartega. Üks hetk üks ja teine hetk teine. Kõike ja igat detaili ei jaksa jagada. Tihti tähendab see seda, et loetakse välja midagi hoopis muud, sest taust on teadmata. Blogija viga, et sellele ei mõtle. Ja isegi kui mõtleb, kirjutab ja taust on teada, siis ei tähenda see, et kusagil on keegi, kes teab paremini. Lugesin kusagil kommentaari enda kohta, et “isegi võõraste inimeste ees karjub lapse peale”. Andke mulle andeks, et ma nii ei oska, et avalikus kohas olen üks ja kodus teine. Kui laps teeb pahandust avalikus kohas, siis saab ta pahandada avalikus kohas. Ma ei mõtle, et äkki keegi nägi. See on elu. Blogi on ka elu. Aga mitte kogu elu.  Lugege, vaadake, mõelge kaasa, kritiseerige, arutage, aga kasutage natuke ka kainet mõistust.

//

There is a popular song in Estonia at the moment. talking about living in the country side. Sometimes I think we are really living a life from a picture book.  “PS: Where would you recommend to buy a house / sauna house?  For the next summer  we have a plan for setting up a separate house for airbnb. It’s more comfortable for the guests, and hopefully they will be even more than this summer.This summer has been fullybooked and this is so coooooool. I am so  happy that people like it here. And we like the people who come to us.

But I did not want to talk about it.

I have so far thought that my blog is reflecting our life as it is. There are better and worse times that I quite (perhaps overly) openly have always shared in the blog. I can not filter. I do not want to filter to be honest. Yesterday I realized that in fact my blog world is perhaps misleading sometimes. I complain, but this does not mean I am not in love with my life and family in general. And I show beautiful photos sometimes, which does not mean there was not another story behind the photos.  

All pictures of this post are made 15 minutes after Ida woke up and was in a bad mood. This is no exception. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her … I do not know what she may not like.  

But then the bad mood disappears. I take random photos and if only looking at the photos one could get the  impression that we are living the most idyllic life in the world. Even the rainbow comes out by the end of the day.

What do I want to say with this post? The blogs do reflect the  nature of the blogger, but not every single detail. The blog is like life with its ups and downs. Tears and rainbows.  Everything and every detail can not be shared. Read, review, think, criticize, discuss, but use a little common sense.

Kommentaarid

/ Eveliis / 2 Comments

Uudis: Tanel Padar käis korterit uudistamas.

Kommentaarid: Mõttetu mees oma mõttetute otsingute ja pesa punumisega. Endal tuleb tal juba mulla haisu suust aga ikka kiibitseb. Täielik keigar.

Peder ei julge veel kapist välja tulla

Uudis: Laura Kõrgemäe nõuab kupeldamisskandaali avalikustanud neidudelt vabandust.

Kommentaarid: tola kuubis ei muud -loll ja rahaahne prost.

Olen kunagi Lauraga isiklikult kokku puutunud, ülbemat ja pealiskaudsemat inimest annab otsida.Muidugi maitse asi 🙂

Uudis: Anu Välba peres kasvab tulevane maratonijooksja

Kommentaarid: Reikop ei saa isa olla, Reikopile meeldib see koht, kust tavaliselt välja tuleb. Muttika ei saa ka olla. Nii suurte kõrvadega on Saar-poiss. Räägitakse, et ta on isateenust ka edukalt teistele pakkunud.

Mulle küll libedad tolerastid ei meeldi, anu samuti.

Kolm esimest täiesti suvalist uudist, mis Õhtulehest leidsin ja kaks suvalist kommentaari.

Perekooli ajaviite juttude foorum:

Kirjuta millest ja kellest tahad, ütle, mida ja kui halvasti tahad – pederastid, neegrid, vargad, petised, muidusööjad, sarisigijad, värdjad – kõik on lubatud.

VÄLJA ARVATUD juhul kui räägitakse blogijatest. Blogijate kritiseerimine (mõnitamine, halvustamine, naeruvääristamine, alandamine, kuidas keegi seda nimetada tahab) on keelatud, sest see ei vasta “Perekooli kasutustingimustele ja teemad kustutatakse ning suletakse”.

Ärge saage minust valesti aru, ka minu meelest rapitakse seal blogijaid, ükskõik keda, liigselt ja ärateenimatult, lihtsalt kuidagi nalajakas fenomen.

PS: Mina  lähen ka aegajalt närvi kui enda kallal ilkumist loen, aga samas külad ja koerad, eksju. Ja ütlen ausalt, et kui keegi mind kogu aeg niimoodi kritiseeriks nagu Perekoolis tuntumaid blogijaid, siis ma ei kannataks seda välja, aga samas ma ka ei teaks, mida nad kirjutavad, sest ma ei loeks seda. 

PS2: Ei saatnud sõbranna linki, lõuna ajal ise käisin vaatamas.

 

 

“Only two things are infinite, the universe and human stupidity, and I’m not sure about the former” (Albert Einstein)

/ Eveliis / 28 Comments

Et siis…tuleb uudis pealkirjaga “Elina kleidi jaoks on vaja 65 000 eurot, riik ei toeta” ja hakkab tulema debiilseid kommentaare. Esimesed kommentaarid on stiilis “mina ei vaata, mulle ei meeldi, milleks meile seda jama”.  Ma ei saa aru inimestest, keda teema ei huvita, aga kes lihtsalt peavad sõna võtma. Ma ei vaata sporti ja ma ei kommenteeri spordivõistlusi. Miks kommenteerida midagi, mis ei huvita?

Teised kommentaarid on stiilis “me ei saavuta seal ju midagi, miks me sinna üldse saadame lauljaid”. Meil on kehvad sportlased ka, ometi käivad nad spordivõistlustel, isegi olümpial. Miks?

Kolmandad kommentaarid on stiilis “miks peaks riik/EAS toetama, see on ju LAULUvõistlus”.  No ma ei tea, esiteks pole see ammu juba enam pelgalt lauluvõistlus, vaid meelelahutus ja show, tuled ja viled käivad asja juurde. Jah, eelmisel aastal võitis poiss suures pintsakus ja kammimata juustega, aga ega siis nüüd seda ei saa elu lõpuni näiteks tuua. Mõnus erand oli lihtsalt. Vaheldus. Midagi uut. Toimis. Ja ausalt, kui EAS toetab Taavi külmkapi-seiklusi ja on valmis toetama Meritähe projekti, siis oleks täiesti okei leida ka 65 000 eurot kleidi jaoks.

Neljandad kommentaarid on stiilis “issand selle raha eest saaks  vähihaigeid lapsi ravida”. Päriselt? Mis on inimestel viga? Miks on vaja alati sisse tuua vähihaiged lapsed, Somaalia näljahädalised, kodutud loomad ja nii edasi ja nii edasi? 101 Riigikogulase palga eest saaks ka palju muud teha, ometi on meil ikka 101 Riigikogu liiget. Lõpetage need lollid võrdlused.

Ja viiendaks tuleb klassika. Kommentaatorid, kes loevad VAID pealkirja ja küsivad “miks ta siis selle kleidiga ei lähe, millega Eesti Laulul esines” ja kommentaatorid, kes pole samuti teemasse süvenenud, aga vastavad “no ma ei tea, vist lähebki, ma ei ole süvenud”. Ja siis nad jauravad omavahel, kuidas nad ei mõista, miks vana kleit ei sobi, miks on vaja uut lahendust, miks ei lähe naine niisama ilma kleidita üldse laulma, sest ikkagi ju LAULUvõistlus, mitte moeshow ja üldse, et nad ikka ei mõista kogu seda teemat kleidi ümber.

Püha jumal, MIKS te kommenteerite ja räägite kaasa teemal, millesse te ei ole üldse süvenenud. Inimeste lollusel ei ole tõesti piire!

 

 

Lugemisoskuse kadumisest ehk ma arvasin, et sa tead, et sa rumal oled

/ Eveliis / 11 Comments

Sellest, et inimestel on intelligentsusega probleeme, olen ma aru saanud ja et ka mõtlemisvõime on piiratud, kuid aina rohkem jõuan ma järeldusele, et inimesed ei oska lugeda. Või ei taha lugeda. Jah, ma räägin neist, kes esimesena kusagil kommentaariumis karjuma hakkavad.

Mõned näited.

Kirjutasin mina Delfis, et kui mul oleks võimalusi, siis ma Botoxist ära ei ütleks, päisepildiks botoxi üledoosi saanud Norra blogija, mis ka jutu sees kirjas. Ja mis on kommentaarid? Issand jumal, sinna ei mahu ju rohkem botoxit ja muud sarnased kommentaarid, et näe ilusate näojoontega noor naine, aga tahab botoxit endale süstida. No ja kuigi ma tahaks end meelitada, et mina olin see ilusate näojoontega noor naine, siis kommenteerijad pidasid loo autoriks päisepildil olevat norrakat.

Klassikaline küsimus on muidugi, et aga kes see Eveliis on, olgugi, et on kirjas, et “Norras elav blogija”. Muidugi võis selle küsimuse taga olla selline üleüldisem küsimus, et kes on see blogija, kelle arvamus meid peaks huvitama, aga kahjuks oli pigem ikka küsimus, et kes ta on.

Edasi kurikuulus imetamise teema, kus mind kividega surnuks pilluti, sest ma halvustan oma kodus imetavaid emasid või üldse ei poolda imetamist, sest mul pole lapsi ja ma ei tea, mida näljane laps tähendab. Minu postituses selgelt kirjas, et mind ajendas kirjutama ühe kommentaatori kallal võtmine, kes üldise arvamusega kaasa ei läinud, aga järgmisel hetkel olin (olen) ma riigivaenlane nr 1.

Siis loen ma Marianni blogist, et miski inkassojamadega tegelev ettevõte pakub ühele lugejale tasuta nõustamisteenust vms ja Mariann hakkab kuhjade viisi saama kirju, kus tal palutakse inimeste inkassojamad ära lahendada. Püha taevas, need inimesed peaksid olema Malluka blogi lugejad ja fännid, kus kivi alla nad elavad, et ei tea, et Mariann ilmselgelt ei tegele inkassoprobleemide lahendamisega.

Ja viimaseks hakkab blogija Merje saama kirju, et miks ta kirjutab halvasti Kukupesast, kuigi Kukupesa postituses on selgelt kirjas, et postitus on ajendatud ühest kommentaarist tolles blogis. Jumal hoia, anna kannatust!

Kas tõesti inimesed EI OSKA enam lugeda või EI TAHA lugeda? Saadakse aru ühest sõnast või lausest ja siis hakkab teema hoopis teist elu elama. Okei, ma saan aru, et ühiskonnaõpetuse ja terviseõpetuse tunnis olid paljudel silmad-kõrvad kinni, aga elementaarne lugemisoskus tuli ju siiski juba algkoolis? Ja ei tohiks olla nagu rattasõit, mis meelest läheb?

Välimuse kommenteerimisest ehk kahepalgelisus

/ Eveliis / 36 Comments

Teate, ma olen nüüd ikka siin mõelnud, et me oleme ikka täiega kahepalgelised. Kui minu välimust (mitte blogi, olekut, suhtumist, tegusid, stiili, vaid konkreetselt välimust) on kritiseeritud, siis on mulle öeldud, et ah, see käib ju avaliku blogimisega kaasa. Eks käibki ja kui esimestel blogiaastatel tegid sellised ilkumised mind päriselt kurvaks, siis nüüd ma tõesti mõtlen, et no mis mu elus ikka sellest muutub kui keegi mind koledaks peab. Samuti olen ma täiesti seda meelt, et kui mina kritiseerin teisi,siis annan ma sellega ka õiguse ennast kritiseerida. See kõik on okei.  Mida ma aga ei mõista on see, kui blogija kellegi teise kohta midagi öelda julgeb (ja mitte välimuse, eks), siis läheb ristisõda lahti. Kuidas sa julged inimest tema välimuse järgi arvustada? See on madal ja lame ja tühine ja niiii nõukaaegne ja eilne päev?

Allpool on vaid mõned näited kommentaaridest, mis mulle mu välimuse kohta on öeldud. Need on “avaliku blogimise tavaline osa”. Ma näen teatud kahepalgelisust nende suus, kes ütlevad mulle, et välimust pole ilus kritiseerida, samal ajal kui ise kritiseerivad mind. Olge siis vähemalt naised ja tunnistage, et klatš ja arvustamine on ka osake meie geenikoodist!

-See inimene näeb küll välja hullumeelne

-Välimuse kohta ei tohi teadupärast midagi öelda, aga ma ka tõepoolest iga kord ehmatan, kui seda pilti näen. kui minust selline ülesvõte oleks tehtud, peidaksin seda iga hinna eest.

– Ei tea ka tema pärisnimegi, et neid otsida. Lihtsalt selline õudne pilt + sisutud vahutvad pikad tekstid (mõnd proovisin lugeda) kahjuks viitavad, et kõik ei ole ok.

– Ta on ise ka korduvalt kirjutanud, et nägu ongi paari aastaga väga loppi vajunud. Põhjuseks tema enda arvates lapsega magamata ööd. Pole siin midagi enam omalt poolt juurde panna. It is what it is. Kas sellest ei või siis rääkida, kui inimene on ise ka teema üles võtnud ja ise väga hästi tunnistab, et jah, näeb praegu kehv välja ja vanem oma päris vanusest. Mis siin maha salata, ma ei saa aru.

– Uskumatu Toomas on see proua ikka. Välimust kritiseerida on küll lapsik, aga no andke andeks, kolmekümnendates see prouake küll välja ei näe. Keskealine muti.

– mis välimusse puutub, siis tõepoolest on suurim ja kahjuks ka mitteparandatav viga hambad. seetõttu ei näe ma nö tibi, kelleks ta end kutsub, paraku üheltki pildilt.

– Ma ennist unustasin koledate blogijate nimekirjast veel Eveliisi. Nüüd ta proovib ka moeilmas läbi lüüa, aga tal endal pole eriti tegu ega nägu.
Naljakas on lugeda, kuidas ta kirjutab, et on terve elu tibi olnud ja kui äge linnapreili ta oli/on, aga see jutt ja välimus ei lähe omavahel kuidagi kokku.
Ma mõistan kui sellist juttu räägiks Kristiina Heinmets või Cathy Tulkvist, kes on tõesti olnud nooruses kaunid, ja on praegugi kaunid naised ja emad. Kuid Eveliis…..kindel ei.

– Eveliis (liiga suured hambad ja loppis, aga noh ta magamata ja joob palju veini ka vist)

Oi appi. Sellel lingil olev naine on ikka täiega inetu. Ma esimest korda näen seda pilti, aga noh…

Pilt mida lingiti oli see allolev pilt, mille ma riputasin Facebooki üles, et enda üle naerda, milline ma nägin välja perioodi kui ma arvasin, et olen jube tibi.

10931323_1576534759230392_9104510946568766276_n

– Vau ilu on tõesti vaataja silmades, sest ma Marinat ja Britti küll Malluka ja Eveliisiga ühele pulgale ei paneks. Marina on ikka väga kena, Britt samuti, lisaks on ta olemuselt väga armas. Ülejäänud kaks…nagu öeldakse, kui midagi head pole öelda, ära ütle mitte midagi.

– Eveliis, sa ei pea muretsema, kui Kersti Kaljulaid peaks presidendiks saama, siis küll ta vastavad stilistid saab, aga sina võid ju oma kaltsud seljast võtta ning lõpuks ka reaalselt stiilseid riideid kandma hakata, aga näed ikka 45 välja🙂 Seda viimast ei saa aga öelda Kersti kohta, kes on 47-aastane, aga näeb Eveliisist oma 10 aastat noorem välja. Minu esimene mõte oli kunagi ammu Eveliisi blogi lugedes, et nii tore, et 45-aastased ka sünnitama on hakanud😀 Siis sain aru, et naine on napilt üle 30ne ja mõtlesin, et oi, mõnel pole ikka geenidega vedanud. Ehk siis – kui Eveliis üks kord tõesti need maitsekad ja stiilised riided selga paneb, mida ta endal kogu aeg arvab olevat, siis oma geenide suhtes ei saa ta nagunii midagi ette võtta

-KK peaks Eveliisist olema 12 aastat vanem. Aga välja näeb noorem.

-Mina muide ei näe ka sinus mingit stiilsust ega ilu

 

IMG_4209.JPG