Peale seda kui üks naisterahvas, keda ma jälgisin instagramis, (natuke liialdades) hüsteeritses, et pediküüri hinnad on nii kallid, et tema maksaks 25 eurot, sest rohkemaks pole võimalusi, aga küsitakse ju 30-40 eurot, jäin ma pead kratsima. Et kas nii ongi, et mina tahaks maksta nii palju ja olge armulised küsige vähem?

Ma käin nii pediküüris ja maniküüris ning kui korraga summa välja käin, siis tunnen ka mōnikord, et ouch, palju raha. AGA ma ei tuleks selle peale, et oma iluteenindajale öelda, et kle tee odavamalt, mul pole raha. Iluhooldused pole inimôigus! Kui mulle tundub, et on kallis, siis ma lihtsalt ei lähe. Punkt. Minu arvates on lausa ebaviisakas nö kisendada, et kallis, sest see on ju teise inimese töö ja sissetulek ja selline kisa mu meelest lihtsalt ei austa teise inimese tööd. Mulle meeldivad hoolitsetud käed-jalad, ma ise ei oska ja hindan kõrgelt, keegi seda teenust mulle pakub. Sama on depilatsiooniga. Kui poleks teenust, oleks ma karvane nagu inimahv ja millegi pärast ma arvan, et see poleks ilus. Kas mulle meeldib selle eest maksta? No halloo, kes ei tahaks kõike tasuta saad! Aga ma ei ütle inimestele, et vot megahead tööd teed ja ma nii rahul, aga mul pole raha, et ole hea mees tee odavamalt või veel parem tasuta.