Ma olen naine. Ma ei ole rumal. Kõik naised teavad, millised on nende parimad nurgad, millised riided neile kõige paremini sobivad, millised riided vigu esile toovad ja millised neid varjata aitavad.
Kui te mulle peale vaatate, siis ma saan aru, ma olen täiesti tavaline naine. Võib olla veidike ebasportlik, aga ei midagi katastroofilist. Ma ei ilusta end, ma ei kasuta filtreid, ma olen selline nagu ma olen. See aga ei tähenda, et ma sellega rahul oleksin, mis on riiete all.
Esmalt. Just sellised kommentarid, et “mingi kehapositiivne oled vä” on minu arvates meid toonud sellisesse maailma, kus inimene ei julge olla selline nagu ta on. Aga, tahtsin rääkida oma loo. Olen 43 aastane naine, kes ketkel kaalub 58, 1 kg, on umbes 163 cm pikk ja minu kehamassiindeks on 21, 87. Aasta alguses oli see kaalunumber ca 70 (lõpus ma lihtsalt ei tahtnud isegi teada, mis see number tegelikult on). Muidugi ma polnud rahul. Kaal tõusis erinevatel põhjustel ja see polegi oluline, mis see peamine põhjus oli. Selle aasta alguses liitusin kaisakuusnõmm challange’ ga ja hetkel on siis kaal ca 58. Püüan selle kaloridefitsiidiga mitte hulluks minna, sest minu tugevus või siis “tugevus” on rutiini järgimine ja see, et ma olen asjades “liiga korralik”. Samas on mõnus see, et Kaisa kavaga saabki põhimõtteliselt kõike süüa, alustades enda tehtud burksist, kananagitsast ja lõpetades tordiga. Või nagu tädi Kaisa ütleb: kõik sõltub sellest, mida sa suures plaanis teed 😉
Aga, ülikooli kolmandal kursusel, mis on umbes 20 aastat tagasi, olin ma umbes 48 kilo ja ma olin enda arvates paks (kehamassiindeks oli 18, 1, mis on alakaal). Minu pikkuse juures hakkab alakaal 49, 1-st. Ja mida ma siis 20 aastat tagasi tegin? Sõin-näljutasin-palju trenni. Ja sealt algas minu haigus nimega…tegelikult mind hetkel isegi ei huvita, mis nimi tal on. Kas ma olen sellest haigusest üle saanud? Täielikult mitte, aga ma teadvustan endale seda, söön, teen natuke trenni ja püüan võtta mõistusega, et kaalunumber ei ole mina.
Ma olen selle kehapositiivsuse suhtes nii ja naa arvamusel. Osaliselt jah, on mingi nõme surve välja näha vastavalt mingile standardile, milline see täpselt on, ma ei tea, aga surve on olemas. Aga teisalt on see justkui vabandus olla lodev, mitte tervislik, sest iga keha on kaunis ja armastan sellisena nagu olen. Osalt positiivne, aga kui oled rasvunud (uleuldiselt raagin), siis enda armastamise asmel peaks mõtlema tervise peale ja ulekaal pole tervislik
Nõus, et suur ülekaal pole tervislik ja igal asjal on mitu tahku. Samas, on kõigil õigus enda kohta arvata, seda mida tema ise soovib. Ka sellel +30 kilosel. Kui 30 aastat on ihaletud olla suuruses 0, siis miks nüüd ei või inimene tahta olla normaalne/normaalsem? Ma näiteks arvasin 48 kg kaaludes ka, et ma olen paks. Nüüd makske peale ja ikka ei tahaks 48 olla 😁