Vaatasin eile, et üle pika aja tullakse blogisse läbi Perekooli, läksin siin südame värinaga vaatama, et mis ma seekord valesti teinud olen või keda oma välimusega ärritanud. Ei olnud aga midagi erilist, täitsa mõistlik arutelu või küsimus väikelapse foorumis siin. Eks maitseid ja lapsi on erinevaid, aga kuna minu töö on niikuinii arvustuste kirjutamine, siis mulle tundus selline sünnipäev vahva mõttena. 2 in 1. Kusjuures, Ida sünnipäeva pidustused ei ole sugugi veel lõppenud. Me korraldame ka perele ja sõpradele meie juures kodus sünnipäeva ja see on nii kaugel printsessipeost kui Maa Kuust. Ma loodan, et kutsutud külalised ikka tulevad ja põnnama ei löö;)

Ühesõnaga, vaatasin, et Perekool on arenenud, et ei mingit niisama mõttetut lahmimist, vaid erinevad arvamused, kuid kohe pidin ka oma sõnu sööma, sest jõudsin selle kommentaarini.

“Talutüdrukust ikka mõisapreilit ei tee. Lapsel vähene füüsis, liiga pehmed kehavormid (toitumine!), sorakil juuksed, üliaktiivne ema ja tüdinenud isa. Võid lapse ju vuhvi lüüa ja raha maksta, aga sunnik ikka roomab mööda põrandaid.”

Ma ei oskagi sellise kommentaari peale öelda muud kui inimene, kes selliseid kommentaare kirjutab, peab olema ajuhälvik. Üleüldse inimesed, kes lapsi kommenteerivad, on mu meelest kerge puudega, eriti kui laste halvustamise põhjuseks on ilmselt see, et vanemad (siinkohal pigem mina) on kommenteerijale vastukarva. Ei meeldi ka mulle kõik lapsed ja tõesti kõik lapsed ei ole ka minu arvates ühtemoodi armsad, samamoodi ei eelda ma, et kõik teisedki peaksid arvama, et Ida maailma kõige ilusam, armsam, nunnum laps maamuna peal on, kuid no ma ei tea, kusagil lähevad ikkagi piirid, mida on sünnis öelda ja mida mitte.

Ma mõtlesin selle kommentaari peale ja mõtlesin kui rumal ma ikka olen. Ma ei teadnud, et kui viia kolmeaastane restorani, siis ta peab seal oskama kõigi kahvlite ja nugadega süüa, õigest klaasist juua ja ei tohi laps olla ehk käituda vastavalt oma eale. Ja veel hullem, me ise veetsime ka suure osa ajast Idaga põrandal mängides, sest ma ei osanud eeldadagi, et ta peaks suutma poolteist tundi pulksirgelt laua taga istuda. Ta on kolmeaastane laps, kelle huvideks on hetkel printsessid, pidude korraldamine ja igal pool turnimine, porilompides hüppamine. Kui ta tahab seda teha printsessikleidis, siis mina teda ei keela. Kuna veel saab ta laps olla. Mõisapreilit ei ole mul plaaniski kasvatada. Aga uhkeid kleite jään ma talle selga panema küll (eriti kui ta ise nõus on ja tahab!). Näiteks viimased kaks päeva on meie talutüdruk käinud talle juba väikeseks jäänud kleidiga, sest see olla “Elsa kleit”. No las ta siis olla. Ja turnigu mööda treppi selles kleidis.

Järgmisel hetkel vaatab mulle vastu sorakate juustega ja määrdunud näo ning kätega röövlitüdruk, kes nõuab jalga panna 20 aastat vanad kummikud, et saaks õue valdusi minna üle vaatama. Ma ei tea täpselt, mida vähene füüsis tähendab, aga ma eeldan, et see võiks tähendada vähest liikumist? Oh jah…Nagu te teate siis see laps ei püsi pudelis ka paigas ning paarikilomeetrine jalutuskäik on tema jaoks nohu. Enne väsin (nagu minu füüsisest näha) mina, kui tema.

“Liiga” ümarad kehavormid teevad mulle aga vaid rõõmu, sest kui ta oleks kõhnem, siis ma tunneks ta pärast väga muret. Nimelt on Ida väga närb sööja ja see, et ta tervislik välja näeb, rõõmustab mind, sest järelikult saab ta ikkagi vajaliku toidukoguse kätte. Ja vinguda toitumuse kallal on lausa naljakas kui ikka ei teata, mis pere söögilaual on;)

Üliaktiivne ema ja tüdinud isa jäägu mõneks teiseks korraks. Me lähme nüüd Idaga õue, liiga ilus ilm on selleks, et toas passida.