“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma päriselt muidugi mürki võtta ei saa, et järgnev väide 100% tõsi on, sest ma päris täpselt ei mäleta, aga ma olen üsna kindel, et 11-aastaselt soovisin ma endale vaid Barbie nukke. Muidugi, siis oli teine aeg, lausa teine sajand, eksju, ning ilmselt sellised soovid oleks mu emale tundunud sama utoopilised nagu mulle praegu Ida soovid, ainus vahe on selles, et mu ema vist ei saanud isegi teada nendest soovidest.
Selles mõttes, et ma olin ühtepidi nii tark kui ka rumal laps. Ma sain aru, kus me elame, mis ajas, ja parim, mis poelettidelt üldse leida oli, oli võib-olla Annekese šokolaad. Seega, mis mõte oli emalt küsida midagi sellist, mida olemaski polnud, ma ei tulnud selle pealegi. Küll aga olin ma piisavalt naiivne, et arvata, et kui tollele Rovaniemei jõuluvanale kirjutada, siis küllap ta soovid täidab. Hahh, ma isegi mäletan pettumust kui vaid ingliskeelse jõuluvana kirja vastu sain oma kirjale. Kui ma oleks targem olnud, siis ma oleks kirjutanud selle kirja Rootsis elavatele tädi Lolale ja onu Oskarile, aga nii tark (või nagla?) ma siiski polnud.
Seda üleskutset võib vist igal aastal kuulda, kuid mulle tundub, et see on kõigest lausekõlks. Leidsin end sellelt mõttelt täna hommikul kui kuulasin üht raadioprogrammi, kus räägiti samal teemal ja soovitati teha enda tehtud kingitusi, kasvõi enda tehtud piparkoogitaignast piparkooke, kuid mulle see üleskutse veenvalt ei mõjunud. Ma ei tea, miks, aga mul oli tunne, et nagu mikrofon kinni pandi hakkas saatekülaline itsitama ja rääkima sellest, kuidas ta tegelikult kavatseb oma elukaaslasele kinkida uue motika (suvaline näide).
Iga kord kui sel teemal rääkitakse, et lastel (st lastevanematel) on nii erinevad võimalused, et ärge tehke oma lastele kalleid kingitusi, on kusagil grupp inimesi, kes ütleb, et issand, ega mina ega minu lapsed ei ole süüdi, et Ukrainas sõda on, või et miks mina pean häbenema, et mul võimalused on või kas maailmal hakkab parem kui ma ka oma lapsele keedumuna jõuluks kingin. Alati läheb see kaitsegrupp äärmusesse. Ja ma ei räägi siin tegelikult mingitest miljonäridest, mulle tundub, et sellised õigustajad on pigem wannabe´d ja näitajad. Need, kelle jaoks on oluline, mida teised arvavad ja hoidku jumal selle eest, kui ma ei näita, et saan oma lapsele xbox/playstation/iphone´i kinkida jõuludeks. Võite mürki võtta, et kusagil võtab sellest viimasest lausest keegi kinni ja jagab jõulude ajal rõõmsaid pilte 6meetriste jõulukinkidega ning pildi pealkirjaks on pandud “ilmselt siis ka wannabe, aga mis teha kui tahan oma lastele vaid parimat pakkuda”.
Vaatan, et siit sealt hakkavad tulema jõulukingisoovitused. Ei saa minagi kehvem olla ja panen ka oma soovitused kirja. Keegi nende soovituste eest mulle maksnud ei ole ega ka midagi tasuta promoks saatnud. Need on lihtsalt soovitused kinkidest, mille üle mul endal oleks hea meel, ja ma usun, et need on kingitused, mis teistelegi võivad head meelt valmistada.
Kõige pealt soovitaksin sammud seada Eakate käsitööpoodi Kadriorgu. Seda ähvardab klientide nappuse tõttu sulgemine ja sellest oleks minu arvates paganama kahju. Muidugi ei ole asukoht ideaalse kohaga ja ma ise näiteks sinna ei oleks osanud kuidagi sattuda kui poleks nende poekest lugenud, kuid siinkohal ma kutsungi üles teid oma sõprade ja tuttavatega infot jagama. Hindame käsitööd ja toetame eakaid nobenäppe. Ma tean kui oluline on sellistele nobenäppudele, et näpud kogu aeg käiks. Mu oma vanaema lemmiktegevus on sokkide kudumine.
Teiseks soovitan ma siiralt kaaluda kingituseks mõne heategevusorganisatsiooni toetamist. Mul oleks siiralt hea meel kui keegi minu eest/mulle kingiks toetaks mõnd nunnut kiisupoega, ravivajavat koera, koduvägivalla käest pääsenud naist (meest). Mul on tunne, et meil on kõigil juba liiga palju asju, et väga raske on leida midagi, mis tõeliselt rõõmu teeb. Kingid peavad olema aina suuremad ja kallimad, et neist rõõmu oleks, ja see tundub mu jaoks nii vale. Palju parem tunne on head teha. Ja kui tundub, et see pole nagu päris see kingitus, siis soovitan silma peal hoida näiteks Getter Madisoni tegevustel. Alles ta korraldas heategevusliku piparkoogitaignamüügi, mille tulu läks kõik Cats Help MTÜle. Samuti jäi mulle silma, et Wild Woman ehtepood annetab oma pärlikollektsioonilt 3% Pärnu Naiste tugikeskusele. Mulle meeldib mõte sellest, et jõulud võiksid olla andmise ja rõõmuaeg, mitte vaid lihtsalt kommertspühad. Rõhk sõnal “vaid”, sest natuke kingitusi käib ikka ju asja juurde.
Kui jõuamegi nö asjadeni, siis ma kindlasti soovitan soetada/kinkida Eesti disaini. Kohati mulle tundub, et Eesti disain on liiga diip, liiga raskesti mõistetav, kuid on ehteid, mida ma väga fännan. Üks selline kodumaine tegija, keda ma kiidan ja soovitan, on kindlasti Rumi Estonia. Te vist juba teate ka, et mul on tema ehteid palju. Mulle tõesti meeldivad need. Teisena ehetest soovitan ma Sigrid Kuusk ehted. Nägin kolleegil selliseid kõrvas ja armusin. Minimalistlikud, ent siiski nii palju ütlevad. Tõeliselt ilusad minu meelest.
Riietest avastasin ma tänu kursaõe soovitusele Gwubi Mini. Ma olen seda kontot imetlenud eelmise aasta jõuludest saati ning kui on riided, mida ma 24/7 kannaks, siis oleks need just sellelt brändilt. Isegi dressid. Imelised! Iroonilisel kombel ei ole mul endal siiani ühtegi selle brändi riideeset, kuid ma olen üsna kindel, et ma lähiajal parandan selle vea, sest kui see bränd ei karju “maksimaalne mugavus maksimaalselt ägedas võtmes”, siis mis veel karjub. Teiseks olen ma jätkuvalt EMA lainel. Võib olla hakkavad nende pusad minema nö mainstreamiks nagu Mu Hoov pusad, aga no so what. Teksad on ka mainstream. Vähem khuulid ei ole nad ikka. Nagu ka Ema/Isa/Vanaema/Vanaisa pusad ja muud tooted. Minu arvates.
Ja lõpetuseks soovitan ma kinkida kultuuri. Olgu selleks siis kontserdi- või teatripiletid. Hästi kahju, et jaanuaris enam “Felicitast”ei mängita, see oleks mu esimene soovitus olnud, aga ka ükski teine Theatrumi etendus ei ole mind külmaks jätnud, nii et Theatrumi piletid on mu soovitus igal juhul.
Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.
Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”
Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.
Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.
Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!
Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.
Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.
Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.
Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.
Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.
