Lutefisk ja kransekake- aeg aastas

Ma olin täiesti kindel, et sel aastal me Lillehammerisse ei jõua. Elu on lihtsalt nii paganama kiire olnud, või isegi mitte kiire, vaid pigem igal pool. Veel enne jõulegi jõuan ma teha ühe uskumatu USA reisi, ma reaalselt kavatsen FB-s igas lennujaams check-in´i teha, et näha kas ma teen mingi Facebooki rekordi. Hetkel on mul näiteks järg täiesti käest ära, mis linnas ja kuna me oleme, ma tean vaid seda, et meil on selleks aega 1,5 päeva ja enne tagasisõitu saan ma teha ühe ööune Chicagos. Aga mitte sellest ei tahtnud ma (veel) rääkida. Tagasi Norra teemadele.

Natuke kahju oli mõelda, et me ei jõua siia, sest 1) LUMI – ma ei ole küll hullupööra talveinimene, aga kui talv, siis igal juhul lumi ja külm kui vihm, muda ja roheline muru- ja 2) Norra lasteaia jõulupidustused. Läks aga nii, et minu õde, kes just kõige spontaansem ei ole tavaliselt, ütles, et tema tahaks Norrasse minna ja järgmisel hetkel olime me põhimõtteliselt teel. Tüdrukud ja üks koerabeebi.

DSC01229

Jõuludega on selline värk, et jõulutunne võib küll südames olla ka siis kui oled palmi all soojas või mudases Eestis, aga selline ehe ja tõeline talve- ja jõulutunne tuleb mul alati Lillehammeris. Talvel on see linn täielik talvemuinasjutumaa. Nunnu, lumine ja jõulune. Linnake on suvel ka nunnu, aga talvel on see kuidagi eriliselt hubane. Koselig!

DSC01248DSC01255DSC01258DSC01259DSC01263DSC01265

Kui Eestis olles ei olnud mul väga meeleski, et olin oma vanad talvesaapad eelmisel aastal ära visanud ja me ei näinud väga vaeva uute saabaste otsimisega, sest korralikku talvegi polnud, aga siin lumehangedes tossude ja tavaliste saabastega kaugele ei purjeta. Mul ei olnud muud valikut kui ma pidin endale saapaid otsima minema. Minu suureks rõõmuks oli Ecco poes allahindlus ja minu jalga leidsid tee need beebid. Eccodega on selline naljakas värk, et nii kaua kui ma mäletan on meie peres (vanemad) naised käinud Eccodega. Rootsist sugulased saatsid. Emme ja vanaema kiitsid taevani, mina ei saanud sellest kiitusest aru. Mu meelest olid Eccod koledad nagu öö. Nii arvasin ma veel mõned aastad tagasigi, kuigi ma olin vanusega aru saanud, miks nad neid kiitsid. Siis aga hakkas Ecco kenastid jalavarje ka tegeme ja ma olen ikka mõelnud, et peaks endale soetama. Polnud põhjust. Nüüd oli. Ma olen rahul ja ilmselt tähendab see valik ka seda, et olen jõunud ka meie pere vanemate naiste hulka. Ma olen vana naine oma mugavate uute Eccodega.

DSC01270DSC01276

Norras elades võtsin ma endale pähe, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Lutefisk valmistamine on  lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et “kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus“. Ma ei tea, ma olen lutefiski ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta – nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekaket olen ma teinud neljal-viiel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti, ülejäänud korrad ei ole ka siiski päris see olnud. See õige Britt-Ida tehtud kransekake. Britt-Ida oskas seda imeliselt. Ja seitset sorti küpsiseid tegi ka. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid.
Lutefiski ei ole Marian ja Klaudia minuga sööma tulema, (poest ostetud) kransekakega olid nad vähemalt nõus. Taevani ei kiitnud, aga sõid siiski. Minu jaoks on kransekake kõige ehtsam jõulumaius. Iga kord kui ma sellele koogile mõtlen tulevad mulle Haugeni jõulud Britt-Ida ja Camillaga meelde. Milline mälestus kogu eluks!

DSC01281DSC01285DSC01277DSC01273

Samas võib olla ikka peaks Mariani ka lutefiski sööma meelitama. Lihtsalt ei tasu tal lasta enne sööma minekut guugeldada seda kala. Internetist leiab igasugu huvitavaid nalju.

“Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction. It is currently the only exception for the man who ate everything. Otherwise, I am fairly liberal, I gladly eat worms and insects, but I draw the line on lutefisk” (from a Jeffrey Steingarten interview in Dagbladet)

 

img_56491blogger-image-768709036

Jõulud rahasse arvutatuna

Kogumispäevikusse ma ei ole vaadanud, aga sain aru, et Marimell sai oma jõulueelarve kokkupanemiseks inspiratsiooni just sealt. Kulutada tonn või kaks jõulude peale tundub mulle ausalt öeldes ikka räme raiskamine ja mul oleks rahast täiega kahju. Mulle meeldivad küll jõulud ning pean ausalt ka tunnistama, et kingitusi on ka tore saada, aga et jõulud vaid rahaga siduda, on minu jaoks natukene vastukarva mõte. Seepärast võib olla tundub mulle ka kogusmipäeviku jõulueelarve mõte võõras. Ma lihtsalt ei kuluta jõulude ajal ulmeliselt rohkem kui muudel kuudel, ma ei tea ausalt, kas see on vanusega tulnud või milles asi, aga igasugu niisama ostlemine ostlemise või mingite pühade pärast on mulle täiesti vastukarva.

Natuke offtopic, aga käisin üle saja aasta reede õhtul peale tööd Järve Keskuse Selveris ja peale poolt tundi, mis ma seal veetsin, tahtsin ma põgeneda. Tegelikult põgenesingi (kuigi plaan oli nädala toit valmis osta), sest kogu see jõulumöll ja rahvamass (reede õhtu peale tööd, halloooo, kus mu aju oli!) oli nii väsitav. Igalt poolt kargas näkku ja kõrva reklaam, mida kõike ma jõuludeks soetama peaks. Ma ei taha jõuludeks midagi erilist soetada.

Jõuluehetele ei kulu mul suurt midagi, sest ehted on olemas ja ma ei ole kunagi taga ajanud viimase moe järgi kuusepuud, sest kuigi mulle meeldiks ameerikalikult kaunistatud kodu, siis ma lihtsalt ei oska kodu kaunistada ja nii tuleb leppida sellega, mida oskan. Kuusk ja küünlad põhimõtteliselt. Kuuse sel aastal ostsime, kunstkuusk oli meid aastaid teeninud, aga eelmisel aastal tundus juba liiga niru, et läks kunstkuuskede taevasse ja sel aastal…ma ei tea, uue naftakuuse ostmine, et säästa loodust, tundus  vale. Kuusk maksis 19 eurot, jalg kaheksa eurot ja Ida rõõmuks lasin tal valida mõned uued meelepärased ehted 19 euro eest. 46 eurot kodukaunistamise peale jõulueelarvesse kui mul selline asi oleks.

Päkapikusussi lähevad väikesed asjad. Loodusväe batoonid ja kohukesed ning pakimahlad, mis olid sussi sisse mõeldud kahjuks loosi ei läinud, sest tšikk avastas mulle saadetud paki ja võttis mult ära võimaluse neid sussi sees kasutada. Ta lihtsalt oleks aru saanud. Ma juba tean eelmisest aastast kui ma oma arvates hullult hea päkapikk olin ja kõigile BonBoni asju sussi sisse panin, siis vaatas Ida oma komplekti pettumusega, et pähh see on ju su töö juurest. Täna hommikul püüdsin ma teda ära petta laevast saadud Lotte memory-mänguga. Mis te arvate, mis ta ütles? “Nüüd on mul neid ju kaks tükki, ma JUST laevast sain sellise.” Mitte et ta oleks mäletanud, kus see “teine” on, sest järgmine küsimus oli, et aga kus see on, mis ma laevast sain. No ei saanud vastata, et ootas minu seljakotis õiget aega. Sussi sisse lähevad asjad, mille hind on ikka keskmiselt euro. Nätsupakk, mullitaja, väike šokolaad. Täna lähen second handist läbi ja vaatan, kas sealt sobib mõni mänguasi. Ida tahaks hetkel KÕIKI mänguasju maailmas, aga ma ei ole nõus talle rohkem mänguasju ostma, sest 1) meil on mänguasju niigi liiga palju ja 2) mulle tundub, et ta enam ei hinda asju, ma ei taha lihtsalt selle pärast osta, et saaksin endale vastu rinda taguda ja öelda, et olen “hea ema”, kes lapsele imelist lapsepõlve loob, isegi kui saab hetkel päkapiku aja varju pugeda. Ei ole liiga palju asju vaja! siit tuleb eelarvesse kui mul see oleks ca 25 eurot.

Sõbrannade advendikalendrit ma kokku arvestada ei oska, sest sinna sai täiesti seinast seina asju – meil on küll (vist) reegel, et kingid peaks jääma paari euro sisse (v.a üks suurem – 24. pakk), aga vaadates minule tehtud pakke, siis ma vist olen ainus, kes on ka siin koonerdanud ja püüdnud hoida eelarve ca 3 eur/kink. Ma avan iga hommik pakke ja mõtlen, et pagan, kas ma tegin juba 24. kingi lahti. Kui mul oleks eelarve, siis umbes 50-60 eurot ehk kulub selle kalendri peale.

Kingituste peale ma ei tea palju kulub, sest ma ei tea isegi seda kas ja mida ja kellele ma ostan. Okei, Ida loomulikult saab kingi, aga mis see olema saab, seda ma ei oska isegi välja mõelda, sest ta tahab kõike. Kui ma oleks egoistlik, siis ma kingiks talle Harry Potteri Sigatüüka Lego, aga ma ei ole nii egoistlik, et kingin lapsele mänguasja, mida ma ise tahaks. Jajah, ma täiega tahaks seda lego, kuigi ma olen kohe 40. Kui ma teaks, kust sellist asja saab, siis ma kingiks talle jõuludeks Miraculous Ladybug kostüümi. See vist on selle aasta wishlist´is siiski esikohal. Kas keegi teab, kust selliseid asju leida võiks? Aliexpressist kindlasti, aga selleks olen ma juba liiga hiljaks jäänud. Igatahes üle 50 euro ka Ida kingitusele ma kulutada ei plaani.

Marekile tean ma ka laias laastus, mida ma kinkida plaanin, aga seda ma siia väga kirja ei pane, las mingi üllatusmoment säilib ka. Midagi eksklusiivset ja erilist…mitte. Ma igal aastal mõtlen, et oleks see hea naine ja teeks ka mehele advendikalendri, aga siis ma vaatan peeglisse ja saan aru, et ma ju ei ole see hea naine. Ma olen see laisk ja mugav naine, kes igal aastal lubab, et järgmisel aastal. Võib olla siis järgmisel aastal.

Ka toidu peale ma ei tea palju kuluda võib, sest ma ei tea, kas me oleme kodus, kas meile tulevad külalised, kas me peame midagi kaasa võtma, kas….Sada “kas”-küsimust, millest sõltub ka eelarve. Samas meeldib mulle traditsiooniline Eesti jõululaud, mis ei ole teab mis edev ja kulukas, nii et ega siin ka väga palju raha ei kulu.

Mis me siis kokku saime. Paarsada eurot? Rohkem ei oska küll kulutada isegi kui tahaks. Tuhandeid ei kulutaks ma eales, kui kulutaks, siis ilmselt ka nii, et ostaks kingitused majale. Uus aed, uus välisuks, uus terass, uus garaaž, remont teisel korrusel, uued söögitoolid, uus vaip….Või säästaks raha mõne reisi jaoks. Tilulilu peale ma reaalselt ei raatsi raha kulutada.

*Räägib inimene, kes võiks kulutada lõputult raha lillede ja küünalde peale.

 

And I have several good friends, and just one bad one.

Tegelikult ei käi see pealkirjaks olev tsitaat Erlend Loe sulest minu kohta. Et see käiks minu kohta, peaks seal olema kirjas, et mul on palju häid sõpru, aga  nendel kõigil on üks halb sõber – mina.

Igal aastal kui me saame Heily õhutusel enne 1. detsembrit kokku, et üle anda traditsioonilised advendikalendri kingitused, tunnen ma end ekstra paha sõbrana, sest igal aastal mõtlen ma, et mulle üldse ei meeldi see kinkide tegemine ja see on nii nõme kohustus ja ma lähen stressi ja ma ei oska midagi osta ja ma luban endale, et ütlen, et järgmisel aastal ma ei osale ja siis me saame kokku, see on nii lahe ja mõnus ja soe üritus, et ma tunnen end halvasti, et olen nii mõelnud. Edasi teen ma lahti esimesed kingitused ja tunnen end jälle paha sõbrana, sest kingitused on alati nii lahedad ja isiklikud ja läbi mõeldud, samal ajal kui mina olen mõelnud, et isssssand, saaks ma need kingitused tehtud ja pakitud.

Ma lohutan end sellega, et igal inimesel peab olema ka üks halb sõber ja tunnen samal ajal ääretut tänulikkust, et Heily seda traditsiooni elus hoiab. Iga-aastane advendikalendri kinkide jagamine tähistab minu jaoks jõuluaja algust. Asi pole loomulikult sugugi mitte kingitustes, vaid selles, et see tuletab mulle meelde kui oluline on aeg sõprade ja pere jaoks.

Ilusat esimest adventi!

DSC01097

DSC01094DSC01114DSC01110DSC01117DSC01123DSC01131DSC01128DSC01133

DSC01140DSC01177

Tavaline naine

Jõuluhullus hakkab võimust võtma, inimesed on paanikas, mida kinkida, mida tahta, milliseid nimekirjasid teha, kuhu need jätta, et asjaosalised näeksid. Mina tunnen end nende nimekirjade kõrval nii tobedalt. Kui vaadata kasvõi Palja Porgandi dos and don’ts jõulunimekirjades, siis lisaks tobedale tunnen end ka absoluutselt ebaseksika ja ebanaiselikuna.  Ma tunnen end täiesti tavalise naisena, kellele võiks kinkida kõiki neid asju, mis tema “don´ts” all välja toob.

Olgu, ma ei tea, mida ma hakkaksin peale üleelusuuruses kaisumõmmikuga ja võib olla see oleks veidike veider kink, aga ma pean ausalt tunnistama, et mulle meeldivad karvased kaisuloomad. Eriti just kaisukarud. Mul pole kunagi (endal) ühtegi ÜLISUURT kaisukaru olnud, nii et ma ei saa öelda, et kingiks saadud karu mind kuidagi nukraks teeks.

Riideid võib mulle kinkida. Ei saa kindlasti vihaseks kui on vale suurus, sest suurused on niiiiiii erinevad, kui asja ei saaks ümber vahetada, siis ma oleks pigem kurb, et asi raisku läheb. Kokkamis-ja koristamisasju loomulikult. Spordiklubi kinkekaardi võiks ka saada, sest osake minust tahaks spordiklubisse minna, aga teine osa minust on laisk ja kolmas osa koi, nii et ma ise ei läheks seda endale kunagi ostma.

Pesu ja parfüümi ma kingituseks ei taha. Neid tahan ma ise osta. Vanasti, nooremana, olid need kaks kindlasti kõige soovitumad kingid, lisaks ehetele, aga nüüd meeldib mulle pesu endale ise osta. Ma tean ise kõige paremini, millises pesus end mugavalt tunnen, millised mudelid mulle sobivad. Eile hilisõhtul avastasin juhuslikult, et BonBoni e-poes olid kõik kaubad – 30% ja kasutasin juhust. Panin ostukorvi tegelikult kaks korda ühe tumeda pesukomplekti, sest nii ilus värv (ploom!), aga siis mõtlesin, et tegelikult on mul ju hoopis heledat pesu vaja. No vot. Parfüümidega on sama. Ma olen nii palju lennujaamades ja tihti on seal suurepärased pakkumised. Kasutan neid võimalusi ära. Lisaks tean ma ise kõige paremini, millised lõhnad mulle kõige rohkem sobivad ja meeldivad. Lemmikuteks siiani ikka vana hea Issey Miyake L´eu D´Issey,  Crystal Noir, Petite Robe Noir. Issey Miyake meesteparfüümi sain ma viimati (vist Kölnist) 29 euroga, muidu maksab see 80 euro ringis.

Millised kingid mind rõõmustaks? Hetkel rõõmustaks mind just köögi-ja kokkamistarvikud. Panne-potte, nuge. Eriti just panne ja nuge, sest meie majas ei ole söögitegemiseks korralikke vahendeid enam. Pannid on läbi ja noad on kehvad. Jumalast hea meel oleks kui saaks vanad minema visata! Voodiriided, tekid, padjad rõõmustaks mind täiega. Raamatud. Küünlad. Pleedid. Isssssssand, kuidas ma tahaks alpaka pleedi! See ON maailma kõige mõnusam asi, ma tean. Me Norras ju kasutasime neid kogu aeg Satu juures.  UUS KOHVIMASIN. Meil oli kodus sada aastat selline, lihtne, aga täiega piisav meile, katki läks aga kuramus, jubedalt tunnen puudust kohvimasinast. Sellest mõnusast lihtsast nupule vajutamisest. Surinast.

Nii lihtne pruut olengi. Ei taha pesu ega ehteid. Tahan kodumasinaid ja praktilisi asju. Vanadus. Ilmselgelt vanadus. Ning kui nüüd veel eriliselt klišeelik olla, siis ma tahaksin päriselt ka vaid seda, et jõulude ajal oleks lumi maas, kodu jõuluehtes ja me oleksime lihtsalt rahulikult kodus. Võtaks aja maha, vaataks totakaid jõulufilme ja sööks head toitu, kütaks kaminat ja sauna.

 

Massimo Dutti ehk miks hoida alles kassatšekk, tšekk, tšekk

Ma süüdistan küll siin meie pere ülekaalus pühasid ja söömist, aga fakt on see, et me Marekiga oleme juba mõnda aega paksud olnud. Paks olemine tähendab omakorda seda, et riided ei mahu selga. Muidu võiks ju peeglisse vaadates endale valetada, et kõik on chill, aga riided, mis selga ei mahu, annavad tunnistust sellest, et tegelikult ei ole.

Jõuluvana keeldus jonnakalt Marekile pardlit toomast, küll aga oli ta kõrva taha pannud, et mees kurdab garderoobis kogu aeg, et pole enam ühtegi kampsunit, kuhu kõht sisse mahuks. Paar päeva varem olin ma surfanud Massimo Dutti veebipoes ja suud vesistanud ning mulle jäi silma üks meriinovillane meeste kampsun. Nii ilus ja seksikas ent samas soliidne ja no pagan Massimo Dutti noh! Ma tean, ma tean, et ma kõlan nagu mingi brändipede, aga on tõesti brände, mis mulle meeldivad. MD eeliseks on veel see, et riietel ei ole väljaspool silmatorkavaid firmamärke.  No ja nii ma siis jõulukingi ostmiseks Massimo Dutti poodi end vedasingi. Tahtsin hea naine olla ja kohe XL suuruses kampsuni mehele osta, et ta end hästi tunneks. Võib olla mitte selles mõttes hästi, et ta on suureks läinud, aga et garderoobist oleks mõni sobivas suuruses kampsun ka võtta.

Jõuluhommikul olin siis elevil ja lootsin, et Marekile ka kink meeldib. Ja saate aru, mis siis juhtus? Ei, ta ei öelnud, et “näähhh, pole minu teetass”, aga XL suuruse asemel olin ma poest kogemata võtnud M suuruses kampsuni ja Itaalia M vastab mingile XS suurusele vist. Igatahes meenutas see rohkem Idale ostetud oversized kleiti kui meeste kampsunit. Ma olin jumalast kurb. Tõestust sellest, et ma ei süvene üldse ja feilisin täiega. Ja sel aastal ma tahtsin Marekile kinki teha! Ta on mulle sel aastal nii palju toeks olnud ning kuna ma ei ole väga see inimene, kes oma tänu sõnades väljendaks, mulle meeldib eeldada, et ta ju teab, siis see oli minu väike tänu. Tibatilluke, aga ikkagi. Pagan, oleks pidanud pardli ostma! Muidugi võiks ma selle endale jätta, aga see pole üldse see…

Te küsite, miks ma seda poodi tagasi ei vii ja ümber ei vaheta? Kas te arvate, et ma kassatšeki jätsin alles? Ma ei tahtnud, et selle kogemata kingikotti unustan ja nii viskasin ma koju tulles selle kohe prügikasti. Huvitav, kas ilma tšekita saab kaupa ümber vahetada? Ma Norras olen näinud, et pangaväljavõte toimis ka, aga kas see siin ka toimiks?

PS: See ei ole mingi postitus, et näidata, kuidas me kulutame ja siis rahul ei ole ning taipame, et fakk, jõulud ikka ei tähenda kingitusi, vaid lihtsalt random hala sellest, kui vähe ma süvenen asjadesse. Kuna ma õpin?

Ja kui juba imalaks kiskus

…siis ma tahaksin veel imalamaks minna ja soovida häid jõule kõikidele oma blogilugejatele. Ma mõnikord ise ka ei usu, et see blogi on kasvanud välja millekski…suuremaks? Kindlasti suuremaks kui selle eesmärk oli (jumala eest, viimasel ajal on mul tihti tunne, et keegi naeratab mulle just nagu tunneks mind ja kui ma seda endale just ette ei kujuta, siis on nende naeratuste taga nö tuttavad läbi blogi).

Ma ei ole eriline tunnete väljendaja, mulle ei meeldi oma tunnetest ka väga rääkida, lihtsam on varjata end sarkasmi maski taha, aga täna riskin sellega, et paljastan oma imala poole ja ütlen siiralt, et mul on nii hea meel lugeda teie kommentaare, kirju, sõnumeid. Mul on hea meel, et te viitsite vaevaks võtta minuga kaasa arutada ja oma arvamust avaldada. Me ei ole tihti ühel meelel, aga ei peagi ju. Mina näitan teile, milliseid arvamusi on veel ja kuidas ka saab ning teie avate minu silmi samuti. Mõnikord ei meeldi mulle kriitika, mõnikord tundub, et mulle tehakse isegi liiga, aga kriitikast on ka kasu olnud. Ma ei ütle seda lihtsalt välja;)

Aitäh, et te olemas olete. Päris ausalt. Soovin teile ilusaid pühi ja tõmban blogijuhtme ilmselt mõneks päevaks seinast välja. Suhtlen pärisinimestega pärismaailmas.

Häid jõule!

IMG_4480IMG_4493IMG_4507IMG_4510IMG_4522

Kohustuslik või nii ehk sisuturundus ehk reklaam ehk kingiloos

Tegelikult ma tahaks kohe eraldi kirjutada blogidest ja sisuturundusest ja reklaamist, aga õnneks on mul metsik maovalu (ei, mitte mina kui madu ei valuta, aga mu magu valutab juba teist päeva) ja ma lihtsalt ei viitsi. Triin ütles oma viimaste postitustega nii palju ära ka, et ega mul tegelikult midagi lisada polegi. Ma olen sama meelt, et reklaam on okei kuni mingi piirini.

Selle sissejuhatusega tahan ma silmakirjalikult öelda, et ma läksin sel aastal kinkidega lihtsama vastupanu teed. Kõik saavad jõulukinkideks trussad. Okei, mina ja Marek ei saa, aga teised küll. On see siis nüüd reklaam või sisuturundus või isiklik eelistus, aga ma olen BBL pesu kandnud aastaid, aastaid enne kui mul tekkis sellega mingisugunegi tööalane suhe. See on olnud minu nr 1 eelistus. On seda ka täna. Ja ma julgen soovitada.

Minule sobivad 99% selle brändi toodetest. See ei tähenda aga seda, et toode sobiks kõigile. Kindlasti on neid, kellel on negatiivseid kogemusi, kindlasti on neid, kes endale sobivat toodet ei leia, aga mina oma olematu rinnaga ja pekkidega (hallooo! one size aluspüksid on jumala poolt antud kingitus paksudele nagu mina!) ei viitsi isegi proovida enne ostmist. Sajast korrast kahel olen pange pannud suurusega, aga õnnestumise variant on ikka päris kõrge eksju. Kui siia lisada veel ka toote hind ja kvaliteet, siis polegi rohkem öelda. Üks mu lemmik BBL komplekte on KUUS aastat vana ning näeb ikka välja täiesti korralik. Eriti korsett. Püksikud on tõesti tuhmunud aastate ja pesemisega, aga ei näe ka kehvad välja. Te ei kujuta ette KUI kahju mul oli kui sain teada, et seda kollektsiooni enam ei toodeta, ma tahtsin endale paar komplekti veel soetada. Mis seal ikka, õnneks on mul tekkinud ka mõned uued lemmikud.

25675072_1597420180296520_286175870_n.jpg

Minu blogi on ilmselt selline mainstream blogi ja kuidas saakski üks mainstream blogi hakkama kui ta ei teeks jõulukuul VÄHEMALT üht kingiloosi. Siit ta siis tuleb. Armas pesusõber, mine BBL kodulehele ja vali välja, millise pesukomplekti sina tahaksid oma kuuse alt leida. Isegi kui see jõuab sinna kuuse alla natuke peale jõule;)

Üks õnnelik igatahes omal soovil valitud komplekti endale ka saab. Päkapikud toovad. Pane lihtsalt kommentaaridesse kirja oma soov. Võitja valin ma välja 28.12.

 

Pardel?!

Istusime esmaspäeval kõik koos teleka ees ja korraga hakkas Marek jõulukinkidest maurama. Et tema tahab pardlit. Ma pööritasin oma silmi nii tugevalt, et ma ausõna nägin oma aju. Pardlit? Kes tahab jõuludeks pardlit? 80-aastane onu Endel? Nojah, aga samas see on Marek. Ta kunagi tahtis sünnipäevaks tolmuimejat ka. Aga ma ei tea pardlitest MITTE MIDAGI. “Päris kingin ma sulle pardli”, ütlesin ma talle, “mis paganama üllatus see oleks.” Ja pealegi läheb see mu meelest samasse kategooriasse dušigeeli kinkimisega. Mitte et mul midagi dušigeeli vastu oleks, aga no ma ei tea…Ikkagi. “Mis üllatus?” imestas Marek, “ma teen su elu lihtsamaks. Sa teeks küll mu elu lihtsamaks kui sa ütleks, mida sa tahad.”

(kui ta loeks mu blogi, siis ta teaks, et ma kas tahan jõuludeks ca 7000 eurot või mitte midagi.)

Ma arvasin, et me oleme sellest east väljas, kus me ostame teineteisele asju, mida me lihtsalt tahame. Siis me ju võiksime koos lihtsalt poodi minna ja teineteisele asjad ära osta. Või ise osta. Marek ostaks endale pardli ja mina…issand noh…mina ostaks endale rasvaimu või uued hambad (viimaste jaoks ei jätkuks mul aga ka 7000 eurost, sest sain ühest hambakliinikust raviplaani maksumusega 9000 eurot. WTF mu suus siis toimub, nuuks). Mul on vaja uut lõhna, aga ma ei tea…ütleks Marekile, et mine palun poodi, osta mulle jõuludeks Versace Crystal Noir või Issay Miyake ja oleks siis jube rahul kingitusega. See ei ole ju kingitus? Või on? Tundub kuidagi nii random. Kingitused on ikka need kui ma ei tea, mis seal paki sees on. Nagu me neid jõulupakke teeme sõbrannadega. Iga päev avad ühe väikese paki ja üllatud. Väikesed, aga armsad asjad. Kingitused noh.

Ja läksin siis nüüd huvi pärast pardleid guugeldama. Jeebus, nagu raketiteadus. Esimene mille leidsin, maksis 179,99. Teine 32,49. Kolmas 99,99. Mille järgi neid valitakse? Mis neil vahet on? Kas nende kõigi eesmärk ei ole habet ajada või teeb 179 eurot maksev pardel midagi rohkem kui 32,49 maksev? Juba see on üks väga lihtne põhjus, miks ma never pardlit ei kingiks. Ma ei tunne nende hingeelu. Tolmuimejast saan ma veel teoorias aru ja oskan vajadusel ka kasutada, aga pardel…Kallis Marek, sa võisid küll sel aastal hea laps olla, aga usu mind jõuluvana kingikotist sa seda paganama pardlit ei leia. Lihtsam on sul endal poodi minna. Ja kui juba ostma lähed endale kingitust, siis mulle võid fööni tuua.

Ida ja kaunid kunstid

Sügisest käib Ida Kari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli mudilaste laulu-ja näiteringis. Ma olen sellest juba rääkinud, KUI VÄGA mina sellest koolist pean, aga minu soovid ja meeldimine ei mängi tegelikult mingit rolli, sest mina istun tunni ajal ukse taga ja Ida on see, kellele ring meeldima peab. Mulle on jäänud mulje, et talle meeldib. Nii ta vähemalt PEALE iga tundi ütleb.

AGA…ENNE igat tundi on meil draama. Ma pean Idale lasteaeda varem järele minema ja iga paganama kord kisendad ta, et ei tahaaaaaaaa minnnnnaaaaaa. Selline draama on, et ma ei taha talle lasteaeda järele minna, sest no te ju saate aru, et kui ma ütlen, et Ida teeb draamat, siis ta TEEB draamat.  Ja iga kord on Ida öelnud, et ei taha laulutundi minna. Iga jumala kord. Ma olen endale lubanud, et aitab, mida ma ennast piinan, kui ei tahhaaaaa käia, siis ei pea käima. Eks mul on endal oleks kahju, aga nagu öeldud, mina ju ei käi tunnis.

Täna oli jälle selline draama. Ei tahaaaaaa! Ütlesin Idale, et käime siis  jõulupeol ära ja rohkem enam kunagi ei lähe. Ida noogutas. Ja nii nagu täpselt iga kord – nii nagu me tundi jõuame digimuutub Ida. Naudib oma tundi (okei, on ka paar jonnituju olnud) ja ütleb, et see on maailma kõige kihvtim kool ja kallistab oma õpetajaid ja tahab juba kohe tagasi ja ümiseb terve tee koju oma laule ja…Ühesõnaga ei käitu nagu laps, keda piinatakse ja vägisi kooli veetakse, vaid on näha, et talle nii meeldib seal. Mina murran oma lubadust endale ja viin teda edasi tundi.

Tänaseks jõuluetenduseks KEELDUS Ida oma osa õppimast, laule ka ei õppinud, lihtsalt ei tahtnud ja kõik. Eks ma siis mõtlesin, et no mis ta ikka sinna lavale ronib kui oma osa ei oska, aga teate…Need õpetajad…need õpetajad on imelised. Panna lapsed, kellest üks ei ole oma teksti üldse õppinud ja kes alles täna proovis kõik koos esimest korda kokku said, siiski koos mängima – see ON oskus. Ja teha seda nii, et on lõbus.

25520045_1594971607208044_749999894_n.jpg

Lõpuks tuli välja nagu PÄRIS etendus. Nii armas lugu ka veel – hea une sokid, mis tegelased unenägudesse viisid. Nii armasad sõnad, nii armasad viisid, nii armasad tantsud. Nii armas oli vaadata KUI püüdlikult mudilased oma osa tegid. Mõni püüdlikumalt, mõni ilmekamalt, mõni armsamalt, mõni häbelikumalt, aga kokkuvõttes ikkagi kõik nii omamoodi armsalt.

25529913_1594971613874710_1746807987_n25589712_1594971617208043_1245126321_n

“Järgmine kord ma õpin oma teksti ära,” ütles Ida kui me peolt lahkusime. “Järgmine kord?”küsisin mina, “sa ju ei tahtnud siin käia.”

“Tahan ikka. Väga tahan,” vastas Ida ja laulis mulle terve tee “Karumõmmi unelaulu”. Nii ma ta jaanuaris jälle tundi viin. Sellele eelneb raudselt draama. Aga peale tundi on ta nii õnnelik ja rahul.

“Kui ma tekstid ära õpin, kas ma siis järgmine kord saan printsess olla?” küsis ta koju jõudes. Saate ju aru, miks ma seda enne-tundi-draamat kannatan ja kaks korda nädalas olen nõus 100 kilomeetrit sõitma?