Sügisest käib Ida Kari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli mudilaste laulu-ja näiteringis. Ma olen sellest juba rääkinud, KUI VÄGA mina sellest koolist pean, aga minu soovid ja meeldimine ei mängi tegelikult mingit rolli, sest mina istun tunni ajal ukse taga ja Ida on see, kellele ring meeldima peab. Mulle on jäänud mulje, et talle meeldib. Nii ta vähemalt PEALE iga tundi ütleb.

AGA…ENNE igat tundi on meil draama. Ma pean Idale lasteaeda varem järele minema ja iga paganama kord kisendad ta, et ei tahaaaaaaaa minnnnnaaaaaa. Selline draama on, et ma ei taha talle lasteaeda järele minna, sest no te ju saate aru, et kui ma ütlen, et Ida teeb draamat, siis ta TEEB draamat.  Ja iga kord on Ida öelnud, et ei taha laulutundi minna. Iga jumala kord. Ma olen endale lubanud, et aitab, mida ma ennast piinan, kui ei tahhaaaaa käia, siis ei pea käima. Eks mul on endal oleks kahju, aga nagu öeldud, mina ju ei käi tunnis.

Täna oli jälle selline draama. Ei tahaaaaaa! Ütlesin Idale, et käime siis  jõulupeol ära ja rohkem enam kunagi ei lähe. Ida noogutas. Ja nii nagu täpselt iga kord – nii nagu me tundi jõuame digimuutub Ida. Naudib oma tundi (okei, on ka paar jonnituju olnud) ja ütleb, et see on maailma kõige kihvtim kool ja kallistab oma õpetajaid ja tahab juba kohe tagasi ja ümiseb terve tee koju oma laule ja…Ühesõnaga ei käitu nagu laps, keda piinatakse ja vägisi kooli veetakse, vaid on näha, et talle nii meeldib seal. Mina murran oma lubadust endale ja viin teda edasi tundi.

Tänaseks jõuluetenduseks KEELDUS Ida oma osa õppimast, laule ka ei õppinud, lihtsalt ei tahtnud ja kõik. Eks ma siis mõtlesin, et no mis ta ikka sinna lavale ronib kui oma osa ei oska, aga teate…Need õpetajad…need õpetajad on imelised. Panna lapsed, kellest üks ei ole oma teksti üldse õppinud ja kes alles täna proovis kõik koos esimest korda kokku said, siiski koos mängima – see ON oskus. Ja teha seda nii, et on lõbus.

Lõpuks tuli välja nagu PÄRIS etendus. Nii armas lugu ka veel – hea une sokid, mis tegelased unenägudesse viisid. Nii armasad sõnad, nii armasad viisid, nii armasad tantsud. Nii armas oli vaadata KUI püüdlikult mudilased oma osa tegid. Mõni püüdlikumalt, mõni ilmekamalt, mõni armsamalt, mõni häbelikumalt, aga kokkuvõttes ikkagi kõik nii omamoodi armsalt.

“Järgmine kord ma õpin oma teksti ära,” ütles Ida kui me peolt lahkusime. “Järgmine kord?”küsisin mina, “sa ju ei tahtnud siin käia.”

“Tahan ikka. Väga tahan,” vastas Ida ja laulis mulle terve tee “Karumõmmi unelaulu”. Nii ma ta jaanuaris jälle tundi viin. Sellele eelneb raudselt draama. Aga peale tundi on ta nii õnnelik ja rahul.

“Kui ma tekstid ära õpin, kas ma siis järgmine kord saan printsess olla?” küsis ta koju jõudes. Saate ju aru, miks ma seda enne-tundi-draamat kannatan ja kaks korda nädalas olen nõus 100 kilomeetrit sõitma?