Koeralood

Ajendatuna viimase aja koerteteemalistest postitustest mõtlesin ma kirja panna oma kemplused meie le craanziga. Hugo praegu suurepärane kodukoer, aga selleks, et temast korralik kodukoer saab oleme me hullult vaeva näinud. Suur osa on lausa meelestki läinud, nagu lapse puhulgi.

Ma üldse kartsin koera võtta, sest tegelikult olen ma kassiinimene ja koerad ei ole mulle väga kunagi meeldinud, aga varjupaigas hakkas see naljakas ponts-ontsu meile nii meeldima, pani oma pontsaka käpa läbi puuri mu põlvele ja ta tundus lihtsalt nii meie koer. Mul on hea meel, et me selle otsuse tegime tookord.

P6300002.jpg

Hugo The Boss on meie pere liige olnud kaheksa aastat (vist, ma ei viitsi minna passi otsima) ja kui ma lugesin oma vana blogi, siis Hugoga on peavalu olnud rohkem kui küll. Kusjuures ainult närimine kutsikaeas on läinud valutult, niivõrd kuivõrd, sest ainuke asi, mis Hugo kaheksa aasta jooksul toas katki on närinud, on mu valge vaibaäär, mille ma kunagi hingehinna eest soetasin. Aga mis seal ikka. Ma ei tea, mis koeratõugude laps Hugo on, kuid me avastasime kohe kui ta varjupaigast koju tõime, et ta on äärmiselt sõnakuulelik ja kergesti õpetatav. Nii käisime me mõnda aega koertekoolis ja Hugo õppis tõesti kiiresti ära lihtsamad käsklused, siis tuli mulle aga laiskus peale ja kool jäi pooleli. Sellest on mul natuke ikka kahju, aga ma ei saa kedagi peale enda laiskuse süüdistada.

Tore koer, tark ka. Ühtegi probleemi ei olnud temaga mitu aastat ja siis korraga algasid mured. Hugo hakkas kodust ära jooksma. Meil ei ole maja ümber aeda (tol korral siiski oli, pean täpsustama, aga Hugo hüppas üle kiviaja või isegi ronis üle langenud puu) ja ükskõik kuidas me ka ei proovinud, pani Hugo plehku kohe kui me tööle läksime. Igal õhtul pidime me talle nagu lasteaeda naabri juurde järgi minema. Kuna tookord naaber meid veel väga hästi ei tundnud, siis oli ta kindel, et me piiname koera, sest kohe kui koer meid nägi, viskas ta alandlikult ja kartlikult pikali ning keeldus meiega tulemast. Kui koertele jagataks Oscareid, siis Hugo oleks nende etenduste eest pidanud saama parime koernäitleja auhinna. Nagu me koju saime, pani Hugo 75% kordadest jälle plehku. Lõpuks palusime me, et naaber ise koera koju tooks, et äkki koer siis saab aru, kus ta kodu on. Ja lisaks sellele tahtsime me naabriga tuttavamaks saada, et ta ei arvaks, et me loomapiinajad oleme. Siinkohal peame me tegelikult Hugot tänama, sest tänu tema minemajooksmisele saime me naabritega tuttavaks.

Aga jooksmine ei lõppenud.  Jooksmine lõppes lausa nii õnnetult, et ühel korral tuli Hugo koju lahtise haavaga, keegi oli teda löönud niimoodi, et ta vajas arstiabi. Te võite muidugi öelda, et oleme hoolimatud loomaomanikud, kes ei suutnud oma koera kodus hoida ja see vastab ka tõele ning võib ka olla, et keegi oli teda enesekaitseks löönud, kuid lüüa nii, et koeral oli vaja mitmeid õmblusi, on ka liiast. Haav oli nii sügav, et tal oli vaja lausa sisemisi õmblusi. Järgnes mitu kuud Hugo eest hoolitsemist, temaga igal hommikul ja iga ilmaga enne tööle minekut jalutamist, haava puhastamist, õhtul pikemat jalutuskäiku,sest terve tööpäeva pidi ta ju toas olema. Jube tüütu oli, kuid me ise olime selle “kohustuse” endale võtnud ja pealegi oli see meie süü. Hugo ei ole muidu kuri koer, aga üle kõige maailmas vihkab ta loomaarste. Tookord kui me käisime tal arsti juures haava puhastamas, hoidsime me teda kolmekesi kinni, sest ta oli nii viha täis. Suukorv on arstile minnes alati meil kohustuslik.  Üks kord käisime me tal arsti juures pärakupaunasid puhastamas (jp, päris nasty) ja kuna Hugo on väga hella hingega, siis ta oli peale seda meie peale nii solvunud, et keeldus terve päeva kodus istumast ja meie poole vaatamast. Seisis lihtsalt püsti ja oli meie poole seljaga. Ma arvan, et sellest ajast on tal ka viha loomaarstide vastu.

75098_1343299683054_1848112546_656638_237419_n.jpg

Aga siis hakkas jälle see jooksmine. Kõik kiitsid raadiopiiret ning nii sai see endale soetatud. Ma ei mäleta kellele ma seda just rääkisin, aga igatahes tahtsin ma  teada, kui kõva suraka sellest piirdest saab ja panin Hugo rihma endale jala ümber, et no kui koer peab elektrilöögi saama, siis ma pean ka teadma. Väga hull ei olnud, aga ebameeldiv küll. Igatahes nägime me megavaeva, et koera treenida raadiopiirdest aru saama, sest kahjuks ei olnud nii, et piire maa sees, koeral rihm kaelas ja ta sai kohe aru, mis värk on. Käisime ja jalutasime pikki päevi ja tunde aias. Kui siis lõpuks tundus, et Hugo on aru saanud, kus ta territoorium on, jätsime me ta üksi jälle koju. Mis te arvate, kas ta sai sellest piirdest õigesti aru? Oo ei, ta arvas, et piirdest tuleb võimalikult kiiresti läbi joosta ja siis mitte eam koju tulla. Sest koju tuleks tähendas talle valu, talle jäi vaid see meelde. Nii läksid meie päevad veel hullemaks, sest nüüd pidime me kõige pealt peale tööd koerale järele minema ja siis nägema tund aega vaeva, et ta oleks nõus autost välja tulema. Raadiopiiret saimegi me kasutada umbes paar kuud, sest Hugo oli nii kaval, et suutis endal kaelarihma kaelast saada ja metsa kaotada.

img_06641

Mingi kord oli naaber koera koju toonud ja värava külge sidunud ja teate, sellest ajast peale on Hugo kodune. Käib oma metsatiiru ära (ta ei suuda oma hädasid kodus hoovis teha) ja tuleb tagasi. Hädade tegemine on teine Hugo eripära. Näiteks kui ta oli koerte hotellis, siis ta oli väga pikalt kannatanud enne kui oma häda sinna aedikusse teinud. Esteet. Samuti ei sobinud talle oma hädasid teha kui me temaga jalutamas käies pealt vaatasime, me pidime pea kõrvale keerama ja alles siis oli Hugo nõus oma keha kergendama. Ükskord oli talvel Hugo toas terve pika päeva ja hullu lumetormi tõttu jäime me poolel teel koju lumevangi. Me olime kindlad, et Hugo on oma häda tuppa teinud, sest no kuulge ükski loom ei kannata 12 tundi oodata. Kui me koju jõudsime, tormas ta metsiku hooga õue, kuid saate aru, tuba oli puhas.

Hugoga on olnud palju peavalu, kuid samas me teadsime juba teda võttes, et see ei ole nagu kassidega, kes on isepäised ja saavad endaga rohkem ise hakkama, koer vajab hoolt ja on samasugune kohustus nagu laps. Kohati ehk hullemgi veel.  Ja kuigi ma olen mingitel hetkedel ehk isegi kahetsenud, et koera võtsime, noh näiteks  ei ole nii, et lihtsalt sõidame nädalaks puhkusele, siis mul on ikka hea meel. Kasvõi juba seda, kui kiindunud ta Idasse on, on armas vaadata. Kui Ida titt oli, siis Hugo mingi aeg arvas vist, et ta peab last kõikide pilkude eest kaitsma ja kui keegi siis lapsele lähenes, näitas Hugo hambaid. Ahjaa, me vahepeal naerame, et Marek on Hugo välja koolitanud, sest ükski meessoost isik ei tohi mulle lähedale tulla ilma et ei oleks ohtu, et Hugo teda tagumikust näksab (kui Hugol on juba selge,et mees ei kujuta endast mulle ohtu, siis on kõik ok, aga alguses, ei tasu meestel üksinda meie hoovi peale jalutama tulla, eriti kui ma läheduses olen).

See postitus sai nüüd pikem kui keskmine romaan, aga ma lihtsalt avastasin, et ma ei ole tegelikult oma koerast kuigi palju head kirjutanud, kuid ta on lihtsalt nii chill, oma veidruste ja harjumustega, et ta vääris üht keskmise romaani pikkust postitust.

photo-1.jpg

Mr.Poppins in da action

Mr. Poppins oli mõnda aega ilmselt puhkusel, kuid nüüd on ta tagasi ja hullem kui varem. Ida on tõeline printsess, istub diivanil, pleed täpselt tema kõrval, kuid ta ei võta seda ise vaid ütleb: “Issi,anna!”. Issi annab. Sama kehtib iga muu asja kohta. Ida ütleb issile “hüppa!” ja Mr.Poppins küsib “kui kõrgele?”. Mõnikord aga juhtub, et Mr.Poppins tahab uudiseid vaadata, süüa, minuga rääkida, samal ajal kui printsess oma nõudmisi esitab. “Oota korra!” käratab issi ja ehtsa naisena hakkab Ida nutma. “Jumal hoidku, juba toon!” hüüatab Mr. Poppins ahastades ja lisab “ära vaid nuta!”. Ja kas te usute või mitte, aga Mr. Poppins ei saa ise arugi, KUI ümber pisikese näpu ta Idal on. Ma olen püüdnud seletada, kuid Mr.Poppins astub pidevalt samasse ämbrisse ja ma lihtsalt ei viitsi enam. Mind Ida ei kamanda, ta küll mõnikord proovib, aga kui ma vastan “too ise”, vaatab ta alahuul torus issi poole ja ütleb: “Issi toob!”

Samuti magab Ida ikka meie voodis MEIE keskel. Eile kui ma voodilinu vahetasin, asetasin ma Ida teki ja padja ühele servale, sest noh kui ta just peab Mr.Poppinsi kõrval magama, siis magagu tema pool ja nügigu teda oma pisikeste jalgade ja kätega. Täna öösel ärkasin ma 789 korda selle peale, et mingi asi (ei, mitte Ida, aga Idaga koos on meie voodisse kolinud ka pool mänguasjakastist) mulle vastu nägu lajatas ja mingi väike jalg kogu aeg mu tagumikku nügis. Ma küsisin ka Mr. Poppinsilt, et miks Ida peab just meie vahel magama ja teate, mis ta vastas. “Sest tal on nii turvatunne!” Püha issand jumal! Küll kuulsin ma, et Ida kolib meie magamistoast välja kui ta saab 6kuuseks, 1aastaseks, 2aastaseks, kui me kolime koju tagasi. Lillehammeris oli meil üsna kitsas voodi ja põhimõtteliselt pool aastat magasid Ida ja Mr.Poppins koos ja mina köögis diivanil, KUIGI Idal oleks olnud oma tuba ja oma voodi. Nüüd on mul tunne, et kui see oleks vähegi Mr.Poppinsi teha, siis magaks Ida meie vahel kuni ta 38-aastane või vanem.

Ma peaks õige abielunaisena oma mehele ultimaatumi esitama, et ma ei seksi temaga enne kui Ida on meie voodist välja kolinud. Samas…see on selline riskantne mäng. Mul on tunne, et ta võib ka seksi asemel Ida valida.

Mr.Poppins on täiesti käsitlematu, kontrolli alt väljas, hullem kanaisa kui kunagi varem.

IMG_6011.JPGIMG_6021.JPGIMG_6008.JPG

Aga mul endal on ka Idaga üks probleem. Või Hugoga. Või mõlemaga. Hugo pole kunagi väga minu sõna kuulanud, kuid nüüd tänu Idale ei kuula ta üldse enam mu sõna. Ida ka mitte. Me ei luba üldiselt Hugot tuppa vaibale, sest ta ajab metsikult karvu ja vaibale jääb koeralõhn juurde. Mida aga teeb Ida? “Hugo, tule, tule, tule!” Ja Hugo tuleb, vaatab minust mööda ja viskab vaibale mõnusalt pikali, sest Ida ju ütles nii. Ja nii nad seal mängivad. Ida paneb Hugole tekki peale ja mängib, et Hugo on beebi. Hugo kannatab selle kõik ära kannatlikult. Miks? Sest ta teab. et varsti järgneb toit. Täpselt nii ongi. “Ida tahab vorstisaia!” nõuab ta mingi hetk ja lisab, et Hugo tahab ka. Ma seletan, et Hugo ei saa vorstisaia. “Anna Idale siis!” nõuab väike printsess. Ma annan talle saia ja peale paari ampsu tuleb sealt lause: “Ma enam ei taha, ma annan Hugole!”. Ma hammustasin selle kavaluse läbi ja enam talle saia ei anna niisama. Aga Ida pole rumal laps. Ta läheb siis ise külmkapi kallale ja hakkab sealt Hugole sobivaid toite välja tirima. Nii on ta Hugo täiesti ära rikkunud ja kui ma köögis süüa teen, passib Hugo laua kõrval ja ootab, sest ta teab. Eile nägin ma, kuidas minu keeldudest hoolimata, Ida SALAJA Hugot laua tagant toitis.

Ma ei suuda neid dressuurile allutada. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab, et maja on koerakarvu täis. Mina saan pahandada. Samamoodi on kassidega. Kassid elavad meil õues, kuid Ida nõuab, et ma nad aegajalt tuppa laseks. “Ei tohi,” ütlen ma, “issi saab pahaseks!”

“Ei saa!” vastab Ida ja jõlgub juba ukse vahel, et Skype ja Orkut tuppa lasta. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab toast kassid. Mina saan pahandada.