fotod

Täitsa tavaline värk. Satud kuhugi kaunisse kohta ja teed telefoniga 5379 fotot, sest nii kaunis. Te ei tee? Mina küll teen, lisaks telefonile veel fotokaga ka, aga kuna ma olen keskmisest fotovõhikum inimene, siis üsna tihti on nii, et nendest 5379 fotost kustutan ma 90% ära, sest ma ei suuda tabada seda emotsiooni, mida ma tahaksin fotoga edasi anda. Ega see ei tähenda, et need 10%, mis alles jäävad, mingid pärlid on, aga ikka ei jäta ma neid jagamata. Jagan Instagramis ja Facebookis ja jumal teab, kus veel ja siis hiljem vaatan, et tegelikult ei andnud foto edasi pooltki sellest, mida ma kogesin.

Ilmselt muidugi ei ole põhjus ainult ka minu kehvas fotograafia oskuses, vaid selles, et ehe emotsioon kohapeal on hoopis midagi muud. Seda ei saagi fotoga edasi anda. Seda tuleb kogeda. Tihti leian ma end mõttelt, et nii seekord ei pildista midagi, et ei reisi vaid läbi telefonikaamera, et pigem kogun mälestusi oma mällu, nii nagu vanasti kui reisil oli kaasas aparaat, millega saigi teha vaid 24 või 36 fotot ning suurem osa reisidest jäi lihtsalt meelde. Emotsioonina. Hiljem ilmutasid filmi ära ja avastasid, et niikuinii suurem osa 36 fotost on udused ja ei kõlba kassi saba allagi. Jäigi mitmenädalast reisi meenutama mõni üksik foto.

Kui te arvate, et ma olen suutnud end sellest mõttest hoolimata taltsutada, et ei pildista üles, mida ma söön ja kus ma käin, siis te loomulikult eksite. Isegi kui ma olen näiteks Voronja galeriis käinud nüüd üks kümme korda, siis ikkagi pildistan ma iga kord üles, lisaks muudele sajale klõpsule, mida ma söön ja joon. Ma ei saa sinna midagi parata. Nagu haigus.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Keda huvitab? Ei kedagi ilmselt, aga ma tahan öelda seda, et kuigi ma ei ole mittemingi fotokunstnik, häirib mind aegajalt, mida inimesed oma reisidelt jagavad. Näiteks. Ütled, et puhkasid megaarmsas majas ja et see on kõige ägedam koht, aga saadad täiesti suvalise pildi (pilt ei räägi ju taustalugu juurde sellele, kes seda kohta/hetke kogenud pole) ning soovitad sinna puhkama minna, sest tõesti nii armas ja romantiline koht. Eemmm? Jah? On või. Selle pildi järgi küll mitte.

Ma päriselt selliseid pilte nagu see ülemine, saades mõtlen, et miks sa mu aega raiskad või kas sul üldse ei ole silma. Kui sa tahad näidata, kui armas see koht päriselt on, siis äkki teed kaks lisasammu ja pildistad maja nii, et sinna mingigi emotsioon peale jääb. Kõlab loogilisena?

Okei, see siin on natuke liialdatud näide, aga no päriselt käid romantilises veinimõisas ja jagad pilti suvalisest veiniriiulist, et näidata kui palju seal veine on. Ma võin samasuguse pildi teha täiesti tavalisest veinipoest. “Issand, kuidas sa aru ei saa, et see on veinimõis?” solvub pildi jagaja. No tõesti sorry, mulle seostub romantiline veinimõis millegi muuga. Ma saan aru, et olles ise kohapeal, kuulates lugusid, degusteerides veine, valides neid kaasa tekitab see “suvaline riiul” emotsiooni, aga vaid sellele, kes seal kohapeal seda kogenud on. Või siis jagad Instagramis või kus iganes pildikesi oma päevast, et käisin Võrus, Valgas ja avastasin nii palju kauneid kohti, et ei teadnudki, et mu Eestimaa nii ilus on ning eranditult kõik pildid on sinust endast täiesti suvalise parkla, bussipeatuse taustal. Miks? Kehvad toidupildid on veel klass omaette. Ma ei arva, et kõik peaks kunsti tegema, aga päriselt saab ju pildilt ära koristada Maxima kilekoti ja taustal radiaatoril kuivava pesu. Või kui ei viitsi seda teha, siis vali teine nurk. Palju palutud? Neid nö taustamüraga pilte on nii valus vaadata. Mul on üks sõbranna, kes alati tahtis saata pilte oma toitudest, et kui ma vaid teaks kui hea see või too asi sai. Ma lõpuks pidin talle ütlema, et kui pilt ei tekita minus mingit emotsiooni, sest ma ei tunne lõhna või maitset, siis sama hästi võib ta selle suvalise kilekotitaustaga pannil praadiva kotleti pildi saatmata jätta, piisab kui kirjutab, et tegi maailma parimaid kotlette. Nagu tahad jagada oma oskusi, mis on täiesti okei, aga ei viitsi nii palju pingutada, et natukenegi emotsiooni pilti panna.

See pilt (ei ole minu tehtud) võiks olla suvaline barankapilt, mis ei annaks edasi mitte ühtegi emotsiooni. Teed pildi teise nurga alt ja pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ka sellele, kes ei ole Varnjas käinud. Nõustute?

On küll pseuduprobleem, aga kui neid ei oleks, siis peaks pärisprobleemidega tegelema. Ja suvel ei viitsi.

Tühjendasin eile kaamerat, kus oli ilmselgelt liiga palju pilte juba. Neid kunstiliselt mitte midagi pakkuvaid pilte vaadates jäin ma mõtlema, et võib olla olengi ma lõhestunud isiksus. Alustades juba sellest, et ma ei suuda ära otsustada, kus mulle rohkem meeldib – Eestis või Norras. Augustis läheks Ida Norras esimesse klassi ja ma olen ikka ja jälle end leidnud mõttelt, et aga mis siis kui…Siis aga tuleb mulle meelde kui hea oli Norras elades Eestis käia ja sinnapaika see mõte jääb. Õnneks (vist) ka juba seetõttu, et meil poleks Norras elukohta. Ma mäletan seda aega kui ma pidin igal esmaspäeval minema Norra kontorisse tööle ja tagasi sain alles reedel ning kuidas ma selle perioodi lõppedes lubasin endale, et ei lähe enam kunagi Norrasse tagasi. Kaks aastat püsisin Eestis ning siis hakkasin tundma, et midagi on puudu. Nii ma kahe riigi vahel pendeldangi. Valin töökohad, kus see on ka osa tööst.

Teiseks tunnen ma, et ma olen imelik, sest üks osa minust tunneb end vastupandamatu ja maailma targemana, samas olete ju ise lugenud, kuidas ma alles hiljuti masendusin selle pärast, et olen keskpärane kõndiv õnnetusehunnik. Muidugi hakkab ka minu kevadmasendus selleks korraks üle minema, nii et võib olla on ka selles põhjus, et ma näen jälle asju hoopis positiivsemas mõttes. Võimalik, et siin on seos ka sellega, et ma olen viimaste nädalate jooksul endale teadvustanud ja saanud kinnitust, et mu teadmised ja oskused on üsna muljetavaldavad.

Ühesõnaga…ma ei hakka pikemalt filosofeerima, mis selle põhjuseks on, et ma end osaliselt lõhestununa tunnen, keskendun päikesele ja jagan teiega pilte, mis mulle tõid naeratuse suule.