Täitsa tavaline värk. Satud kuhugi kaunisse kohta ja teed telefoniga 5379 fotot, sest nii kaunis. Te ei tee? Mina küll teen, lisaks telefonile veel fotokaga ka, aga kuna ma olen keskmisest fotovõhikum inimene, siis üsna tihti on nii, et nendest 5379 fotost kustutan ma 90% ära, sest ma ei suuda tabada seda emotsiooni, mida ma tahaksin fotoga edasi anda. Ega see ei tähenda, et need 10%, mis alles jäävad, mingid pärlid on, aga ikka ei jäta ma neid jagamata. Jagan Instagramis ja Facebookis ja jumal teab, kus veel ja siis hiljem vaatan, et tegelikult ei andnud foto edasi pooltki sellest, mida ma kogesin.
Ilmselt muidugi ei ole põhjus ainult ka minu kehvas fotograafia oskuses, vaid selles, et ehe emotsioon kohapeal on hoopis midagi muud. Seda ei saagi fotoga edasi anda. Seda tuleb kogeda. Tihti leian ma end mõttelt, et nii seekord ei pildista midagi, et ei reisi vaid läbi telefonikaamera, et pigem kogun mälestusi oma mällu, nii nagu vanasti kui reisil oli kaasas aparaat, millega saigi teha vaid 24 või 36 fotot ning suurem osa reisidest jäi lihtsalt meelde. Emotsioonina. Hiljem ilmutasid filmi ära ja avastasid, et niikuinii suurem osa 36 fotost on udused ja ei kõlba kassi saba allagi. Jäigi mitmenädalast reisi meenutama mõni üksik foto.
Kui te arvate, et ma olen suutnud end sellest mõttest hoolimata taltsutada, et ei pildista üles, mida ma söön ja kus ma käin, siis te loomulikult eksite. Isegi kui ma olen näiteks Voronja galeriis käinud nüüd üks kümme korda, siis ikkagi pildistan ma iga kord üles, lisaks muudele sajale klõpsule, mida ma söön ja joon. Ma ei saa sinna midagi parata. Nagu haigus.
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Keda huvitab? Ei kedagi ilmselt, aga ma tahan öelda seda, et kuigi ma ei ole mittemingi fotokunstnik, häirib mind aegajalt, mida inimesed oma reisidelt jagavad. Näiteks. Ütled, et puhkasid megaarmsas majas ja et see on kõige ägedam koht, aga saadad täiesti suvalise pildi (pilt ei räägi ju taustalugu juurde sellele, kes seda kohta/hetke kogenud pole) ning soovitad sinna puhkama minna, sest tõesti nii armas ja romantiline koht. Eemmm? Jah? On või. Selle pildi järgi küll mitte.
Ma päriselt selliseid pilte nagu see ülemine, saades mõtlen, et miks sa mu aega raiskad või kas sul üldse ei ole silma. Kui sa tahad näidata, kui armas see koht päriselt on, siis äkki teed kaks lisasammu ja pildistad maja nii, et sinna mingigi emotsioon peale jääb. Kõlab loogilisena?
Okei, see siin on natuke liialdatud näide, aga no päriselt käid romantilises veinimõisas ja jagad pilti suvalisest veiniriiulist, et näidata kui palju seal veine on. Ma võin samasuguse pildi teha täiesti tavalisest veinipoest. “Issand, kuidas sa aru ei saa, et see on veinimõis?” solvub pildi jagaja. No tõesti sorry, mulle seostub romantiline veinimõis millegi muuga. Ma saan aru, et olles ise kohapeal, kuulates lugusid, degusteerides veine, valides neid kaasa tekitab see “suvaline riiul” emotsiooni, aga vaid sellele, kes seal kohapeal seda kogenud on. Või siis jagad Instagramis või kus iganes pildikesi oma päevast, et käisin Võrus, Valgas ja avastasin nii palju kauneid kohti, et ei teadnudki, et mu Eestimaa nii ilus on ning eranditult kõik pildid on sinust endast täiesti suvalise parkla, bussipeatuse taustal. Miks? Kehvad toidupildid on veel klass omaette. Ma ei arva, et kõik peaks kunsti tegema, aga päriselt saab ju pildilt ära koristada Maxima kilekoti ja taustal radiaatoril kuivava pesu. Või kui ei viitsi seda teha, siis vali teine nurk. Palju palutud? Neid nö taustamüraga pilte on nii valus vaadata. Mul on üks sõbranna, kes alati tahtis saata pilte oma toitudest, et kui ma vaid teaks kui hea see või too asi sai. Ma lõpuks pidin talle ütlema, et kui pilt ei tekita minus mingit emotsiooni, sest ma ei tunne lõhna või maitset, siis sama hästi võib ta selle suvalise kilekotitaustaga pannil praadiva kotleti pildi saatmata jätta, piisab kui kirjutab, et tegi maailma parimaid kotlette. Nagu tahad jagada oma oskusi, mis on täiesti okei, aga ei viitsi nii palju pingutada, et natukenegi emotsiooni pilti panna.
See pilt (ei ole minu tehtud) võiks olla suvaline barankapilt, mis ei annaks edasi mitte ühtegi emotsiooni. Teed pildi teise nurga alt ja pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ka sellele, kes ei ole Varnjas käinud. Nõustute?
On küll pseuduprobleem, aga kui neid ei oleks, siis peaks pärisprobleemidega tegelema. Ja suvel ei viitsi.
Ma vahel teen suvel näiteks Hiiumaal rannas pilti, sest niiiii ilus vä, ja valmis pilti vaadates mõtlen, et pfff, mõttetu kole pilt, läbi kaamerasilma pole üldse nii ilus. Talvel vaatan sama pilti ja mõtlen, et küll on alles ilus suvine kodurand ja sillerdav meri. Et noh… see poolkõva emotsioonita pilt võib pool aastat hiljem emotsioone kanda küll ja veel. 🙂 Kotletiasjus olen nõus, aga ma olen nii suur melanhoor, et mul peab pilte olema, millele tagasi vaadata. Mälestused säilivad mul sedasi kauem.
Mul on kohati täpselt sama nende piltidega, et no vaatan, et nii ilus ja siis pärast telefonist, et täiesti mõttetu ju, aga pool aastat hiljem õhkan, et vauuuu. Reeglina siiski läheb nii, et vaatan, et no kas mul üldse ei ole silma, et no mitte kohe grammigi ei ole läbi kaamera ilus enam. Aga koht ju on.
Ja sellega nõus, et mul endal on igasugu pilte, sh ka kotlettidest, sest ongi nii, et seda pilti hiljem vaadates tuleb meelde, et aa, see on ju seekord kui… See on mu meelest täiesti normaalne, aga saata õli-ja võipritsmeteseguse pliidi pilt, kus ma isegi ei näe kotlette, vaid kokku käkerdatud majapidamispaberit ja pannilabidat- miks, miks, miks
See punase majanurgaga pilt on täiega tegija! Olgu-olgu, see ei sobi romantilisi olusid illustreerima, aga minimalistliku fotona on vägagi nauditav.
Nõus, ei ole halb pilt, aga just kontekst peab õige olema. Halva/hea pildi võrdlusi oleksin ma muidugi paremaid leidnud Facebooki/IG avarustest, aga ei tahtnud päris nüüd tüli ka hakata norima inimestega ja võtsin Unsplashist enamvähem pildi, mis oleks mitteromantiline siia näitesse:)
Täiesti emotsioonituks jätavad need massilised “mina ja kaunis võileib päikseloojangul, tuttidega suss jalas ja pleed ümber – ennast hellitamas” samamoodi jätavad külmaks pildid, kus tited topitakse korvi või sooja soki sisse. esiteks laps pole mänguasi, teiseks …laps pole mänguasi.
ehe emotsioon on midagi sellist, mida sa saad või ei saa peale, oskad või ei oska, savi see kui palju värvilisi rätikuid sa oled ritta sättind. ja kui see õige ehe emotsioon on pildi peal, siis see selja taga olev maxima kott lisab lihtsalt reaalsuse mõõdet.
sina räägid siin ilutsemispiltidest, mida vaatad sellise uduse silmaga, tegelikult hoolimata, mis seal pildil on, vaid värvigammat väärtustades. aga need pildid ei oma ju sisulist väärtust…tegelikult.
Absoluutselt ei räägi ilutsemispiltidest ainult, ehe emotsioon tuleb välja ka mitte nö ilutsemispiltidelt, aga ei ole nõus, et maxima kilekott lisab reaalsuse mõõdet. See on lihtsalt kole. Sama kole nagu igakevadised esimeste grillpidude pildid, kus laual on kilekotid, tühjad pakendid, ketsupipudelid jms , mis lagana mõjub, aga pildi allkiri on alati “esimene piknik”. Mu meelest “esimene piknik”, mida avalikult jagada võiks olla natuke vähema “reaalsuse mõõtmeta” ja see ei tähenda, et inimesed on lauda enne pildistamist kaheksa tundi sättinud, et “instagrammable” oleks.
Erinevad maitsed ja erinevad arusaamad, mida võiks jagada ja mis võiks olla vaid endale.
Ma ei räägigi sellest, et pildi juurde peaks elementaarsena kuuluma segadus ja kaos, aga kui see kaos seal juba on (või kuidas kellelegi), siis liigne sättimine laseb selle hetke käest. Ehk siis 20 aasta pärast võib ju vaadata seda nukulikult sätitud pilti, aga päris elu ei ole kunagi perfektne, seega pole aega seal midagi väga sättida, niigi kiire, et moment peale saada.
tegelikult minu meelest ongi 2 suurt rühma pildistajaid, ühed on need, kes nö nopivad elu, teised on need, kes püüavad hetke luua. loodud hetk võib ka kaunis olla, aga mitte iiial ei saa sa sinna nii palju elu sisse kui need noppijad.
Laias laastus olen nõus su jaotusega ja sp ilmselt ei saagi ühtemoodi mõista, mis on pildi puhul oluline/ilus/nauditav
Pildi lavastamisega hetke loomine ei ole sama asi, kui emotsiooni pildile püüdmiseks kaadri valimine või kaadrist segaja eemaldamine. Kui Maxima kilekott ei osalenud emotsiooni tekkimisel, mida pildistaja püüab edasi anda, siis kaadrisse jätmisel võib pigem hakata pildi vaatajat eksitama ja muutuda pildi keskmeks/tähelepanu tõmbajaks. Nii nagu aju filtreerib tegelikkust ja lülitab igasugu elemente tajust/mälust välja, siis foto on igal juhul juba interpretatsioon hetkest. Esiteks on sealt puudu kaadritagune tegelikkus ja kõik see, mis selle emotsiooni tekkimiseni viis, teiseks tuleb sinna juurde veel pildi vaataja filter, kelle jaoks pildil olevad objektid võivad hoopis muid seoseid ja emotsioone tekitada (või üldse külmaks jätta).
Mina hindan justnimelt fotot ennast, ehk kompositsiooni, värve, kaadrit, huvitava hetke tabamist, mitte seda, kas mulle pildil olev objekt laias laastus meeldib või mitte. Ma põhimõtteliselt ei pane like’i ühelegi minu arvates kehvasti välja kukkunud pildile, ükskõik kui tore sõbranna või lemmikum lill pildi peal ka poleks. See ei tähenda, et teised inimesed ei võiks pilte hinnata selle järgi, kui ehe foto välja paistab. Ning jaa, teinekord annavad fotole jumet justnimelt (pealtnäha?) juhuslikud elemenedid, aga kas pilt on aus või lavastus, tegelikult ju ei tea. Ka Maxima kilekoti võib meelega kaadrisse asetada, et pildi vaatajas ärritust/reaktsiooni esile kutsuda.
Lõpuks taandub asi pildistaja taotlusele ja pildi vaataja maitsele/ootusele, samahästi võiks vaielda, kas realism on “parem” või “õigem” kui impressionism, ongi lihtsalt erinev stiil.
PS ilmselt ma ei räägi siin dokumenteeriva iseloomuga fotodest, mis juba oma konteksti pärast peaks olema ausad. Aga ka müügikuulutustes on oluline tegur see, millise nurga alt maakler on toast pildi teinud või milline taust on auto pildistamiseks valitud.
Vaata nuud siia pandud majade fotosid ja oletame et molema idee oleks edasi anda nunnut/omapärast/vms puhkuse sihtkohta, siis kumbki foto ei vaja lavastust, aga vahe on nähtav, eksju? Kumb annab edasi emotsiooni? Ehk siis mu pohipoint oli et kui inimene saadab oma puhkusest foto ja see on täiesti lambifoto, aga ta tahab näidata koige nunnumat veinimōisa, siis esimesel juhul naen ma vaid suvalist maja (sest ma pole seal olnud ja mulle ei vōrdu suvaline maja veinimoisaga)
Ma olen tegelikult Sinuga, Eveliis, igati nõus, võibolla ei väljendanud ennast kõige selgemalt (või panin kommentaari valesse kohta). Minu vastus oli mõeldud kommenteerijale, kelle arvates kiire reaktsioon või reaalsuse mõõde püüab hetke või emotsiooni paremini pildile. Ilmselt retsepti ja maitse üle vaidlemine, aga arvan ka, et teiste jaoks oma emotsiooni pildikeeles edasi andmine vajab pigem natuke läbi mõtlemist.
Oh, selle piknikupildi peale tuli mul just meelde, et Nicole Scherzinger jagas hiljuti Instas pilti sellest, kuidas nad on ikka nii maalähedased, tema uus boyfriend viis ta sünnipäeva puhul lihtsalt piknikule (lisaks kõigile kingitustele siis muidugi). Ja tõesti, oligi selline täiesti tavaline värvimata laud, nagu meilgi Eestis ja Soomes puhkekohtades on! Ainult et selle laua peal oli siis nii valge laudlina, et ma ei tea, kas ma olen nii valget laudlina üldse kunagi omanud, joogi jaoks loomulikult kaasas jäänõu ja korralikud klaasid, laud megailusasti kaetud, nii et saada või sisustusajakirja … Nagu ma tean, et ma olen lihtne inimene, aga ma ei olnud kunagi mõelnud, et ma NII lihtne olen, see pilt võttis ikka suu lahti ja pani mõtlema, et ei tea, kas keskmine Eesti vingublogija peab ka sellist asja silmas, kui ütleb, et “käisime siin perega piknikul”. (Ah, leidsin isegi pildi üles kohe: https://i2.wp.com/todayheadline.co/wp-content/uploads/2020/06/nicolescherzinger3006a.jpg?fit=1021%2C681&ssl=1 )
Aga mina ostsin omal ajal oma Samsungi telefoni just selle pärast, et omg, teeb nii häid pilte. Nüüd on telefon kolm ja pool aastat vana ja Cyruse täiesti suvaline odav (aga uus) pill teeb paremaid. Selles valdkonnas tehnika areneb nii kiiresti. Ja Cyrus ütleb mulle vähemalt kord kuus, et kle, ma ostan sulle uue telefoni, sa ei saa ju isegi Insta jaoks kotletti pildistada enam (mis on naljakas, sest tal endal Instat ei ole ja ta ei viitsi iial isegi 5 sekundit paigal istuda, kui ma temast pilti tahan teha), aga mul tõelise eestlasena on ikkagi tunne, et TÖÖTAB ju korralikult, milleks siis uus. Eriti igasugused pimedas pildistamised, päikeseloojangupildid jms, need ma teen alati tema telefoniga, sest minu omaga tehtud piltide kohta usuksid sa, et ma pildistasin keldris kartulisalve nurka.
Ja täitsa ausalt, mina ei mõista hukka ühtki inimest, kes pildistab oma Maxima kilekotte jne, kuigi ise alles hiljuti avaldasin ikka väga irooniliselt mingi sellise paaripildi, kus taga paistis a la pool suvalise inimese koera ja nende söögikott + prügi vms. Aga mõtlen ikka, et kui teised laigivad innukalt järjest mu sadat ronimispilti, mis tavainimesele kindlasti kõik täpselt ühesugused tunduvad (sest tavainimesed kipuvad arvama, et kivi on kivi on kivi, mis on tõsi ainult rooside puhul!), siis ei ole mul raske tunnustada tema emotsionaalset seotust oma kassiga, mis iga päev nelja pildina ekraanile paiskub.