Nagu te võisite Instagramist aru saada, siis meie romantiline õhtusöök suitsulesta, hea veini ja ritsikamuusika saatel jäi lühikeseks, sest härra Zujev oli päikesest üleküpsenud ja võdises külmast, mind häirisid sääsed ja väsimus tuli peale, nii et me kolisime oma romantikaga tuppa. Telekat vaatama. Panime lihtsalt taustaks käima ja tv3-st tuli parasjagu “Dr. Dolittle” . Ma oigasin. Ja mitte mõnust, vaid reaalselt füüsiliselt hakkas valus, et sellist saasta tehakse.
(Vaheküsimus: kui ma ütlen, et film on kohutav, kas see on kriitika või solvang ja mind võib kohtusse kaevata?)
Kui ma olin laps, siis “Dr Dolittle” oli üks mu (paljudest) lemmikraamatutest. See oli selline mõnus vanaaegne raamat, mille ma ribadeks lugesin ja kuigi mul hetkel ei tule otseselt meelde rohkem kui Jolliginki kuningas, prints Bumpo, lüka-tõmba ja prillidega hobune, on mul meeles see emotsioon, mida raamat pakkus. Ma mäletan, et mõtlesin, et kas tõesti võis kunagi ammu kui meie vanaemad olid veel väikesed elada kusagil meditsiinidoktor, kes oskas päriselt loomade keelt. Mõnus muinasjutt, mille suhtes ei saanud päriselt kindel olla, kas see ikka on muinasjutt. Pühendatud kõikidele lastele – neile, kes on lapsed aastatelt, ja neile kes on seda südame poolest.
Loomulikult oli minu rõõm suur kui aastaid aastaid hiljem selle raamatu ainetel ka film tehti. Mulle meeldivad laste- ja koguperefilmid siiamaani. Isegi kui Idat ei ole kodus, siis ma mõnikord jään mõnd tobedat lastefilmi vaatama. Alles hiljuti vaatasin ma “Parent trapi”, mis minu meelest on “Veel üks Lotte” põhjal tehtud väga armas ja nauditav koguperefilm. Aga tagasi “Dr Dolittle” juurde. Ma ei eeldagi (kuigi mulle isiklikult oleks meeldinud), et tegevus oleks pidanud toimuma 1920.aastal ja kõik oleks samasugune kui raamatus, on täiesti arusaadav, et filmi tahetakse tänapäevasemaks muuta, aga kui nunnust raamatust on tehtud väga kehv komöödia, siis ma mõtlen küll, et miks ometi. Esiteks juba Eddie Murphy doktori rollis. Seda ei saa isegi sõnadesse panna kui vale see minu jaoks oli. Kes raamatut lugenud on, kas nõustute minuga, et kohe kuidagi ei meenuta Eddie Murphy tüsedat doktorit, kes loomade keeles räägib. Ja see tobe süžee, kus ta kõige pealt hulluks tehakse, sest ta “kuuleb hääli” ja perekond laiali läheb ning loomulikult pahalased, kes ühestki sedasorti filmist ei puudu. Võehh. Vahetasime kiiresti kanalit. Kas 2020 aasta versioon Robert Downey Junioriga on parem? Treileri järgi tundub, et võib täitsa hea muinasjutufilm olla ja natuke rohkem raamatule sarnane.
Teine raamat, mis mulle kohe pähe torkab, mille film ära rikkus mu jaoks, oli “Söö.Palveta.Armasta”. Film iseenesest ei ole mu meelest otseselt halb, aga olles lugenud raamatut, siis jällegi absoluutselt ei klappinud mu jaoks peaosatäitjana Julia Roberts (ja ta on üks mu lemmiknäitlejaid!). Nagu päriselt – raamat räägib keskealisest lahutatud ameeriklannast, kes läheb Itaaliasse ja seal niiiiii palju juurde võtab, et riided ei mahu selga ja siis on filmis Julia Roberts, kes poes riideid ostes lihtsalt natuke rohkem vaeva näeb, et s-suuruses pükstesse mahtuda. Kammoon!
Kolmas (ja ilma kahtluseta kõige halvem film, mida ma näinud olen!) on “Viiekümne halli varjundi” teine osa. Ma ei mäleta enam, kas ma esimest näinudki olen, aga teise vaatasin ma alles hiljuti Netflixist ära, sundisin Marekit ka vaatama ja kui film läbi sai, küsis ta mult, kes talle selle kaotatud aja nüüd tagasi annab. Kui raamatud olid mu meelest juba kohutavalt igavad, aga samas ma suutsin kuidagi mõista, miks mõned naised neid raamatuid lugesid (mina lugesin esimese uudishimust ja teise sest sõbranna kinkis, väites et see on päris hea), kuid film. Omg mitu korda mu sisemine jumalanna igavusse suri, sest kui te tahate filmi, kus ei ole absoluutselt sisu, ega ka seksi kui seda raamatu põhjal eeldate, siis see on see film. Mul ei tule ühtegi halvemat filmi meelde. Ainus, mis mulle filmist meeldis, oli “Capital Letters”. Kuidagi jäi kummitama ja hiljem hakkas lausa meeldima.
Tagasi eilse õhtu juurde tulles, siis klõpsutasime kanaleid, sest tahtsime mingit filmi vaadata, aga Netflixi jaoks ei olnud viitsimist, sest selle ajaga kui ma suudan filmi leida, on öö juba käes. Mul läheb filmide valimisega nii kaua aega. Võib olla ma sellepärast vaatangi samu filme, mis ühe korra on meeldinud, pidevalt uuesti? Ma ei viitsi valida ja kõige hullem, pärast veel pettuda. Klõpsutades jõudsime ETV2 peale, kus oli Veljo Tormisele pühendatud programm. Nii põnev oli. Ma reedel kuulsin raadiost intervjuud Veljo Tormise kodukohas toimuvatest kontsertidest ja pidin hiljem guugeldama, et rohkem teada saada, aga muidugi läks meelest. Eile tuli uuesti meelde. Guugeldasin. Ja nüüd ma tahan laupäeval kell viis hommikul “Lindude äratamist” kuulama minna. Aga siis peaks pool neli sõitma hakkama. Ma üksi ei viitsi. Samas. Miks ka mitte.